Sõltuvus - häbimärk või haigus?
Autorid Anu Kivi ja Epp Kõuhkna
Eestis, nagu paljudes teisteski riikides on alkohol kultuuri lahutamatu osa. Üheskoos alkoholi tarvitamine on justkui norm, mistõttu töö- ja peoseltskonnas klaasi tõstmata jätmine nõuab tihti selgitamist. Aga sel normil on varjupool. Seni kuni inimene “toimib”, on tema joomine aktsepteeritud, kohati isegi julgustatud. Kui aga tarvitamine kontrolli alt väljub, muutub suhtumine hetkega – varasemalt teinekord liialt lõbusast ning “veel talutavast” lähedasest, tuttavast või töökaaslasest saab heidik, kellele pööratakse selg.
Selline käitumine ei ole mitte ainult ebaõiglane, vaid ka ohtlik, sest just siis vajab inimene kõige enam tuge ja mõistmist, mitte tõrjumist. Liiga sageli seostatakse alkoholisõltuvust häbi ja isikliku läbikukkumisega, mitte haigusega, milleks see tegelikult on. Sel hetkel, kui inimesel haigus väljendub, jääb ta ühiskonnas tihti üksi.
Stigma ei ole abstraktne sõna – see on kui häbimärk, mis toob endaga kaasa vaikimist ja hirmu ning seda, et tuhanded inimesed, kes vajaksid tuge ja mõistmist, ei julge enda sõltuvusprobleemi hukkamõistu peljates tunnistada. Nad ei küsi ka abi, sest kardavad – ja tihti põhjendatult – et neid nähakse läbikukkujatena. Ravile jõutakse sageli alles siis, kui kaotatud on töö, pere või tervis. Mõni ei jõua kunagi. See ei ole vaid isiklik kaotus. See mõjutab inimese perekonda, lähedasi, tööandjat ja tegelikult kogu ühiskonda - sest mida hiljem ravi algab, seda keerulisem, aeganõudvam ja kulukam on tagajärgedega toime tulla.
Meditsiiniliselt on alkoholisõltuvus krooniline haigus, mille käigus muutub aju toimimise viis ja inimese kontroll oma käitumise üle. See ei ole nõrk iseloom ega tahtejõu puudus. Nii nagu diabeet või südameveresoonkonna haigused, vajab ka alkoholisõltuvus järjepidevat ja professionaalset ravi. Ravi eesmärk ei ole ainult tarvitamise lõpetamine, vaid ka elukvaliteedi taastamine, töö- ja peresuhete hoidmine ning vaimse tervise tugevdamine.
Meditsiiniliselt on alkoholisõltuvus krooniline haigus, mille käigus muutub aju toimimise viis ja inimese kontroll oma käitumise üle. See ei ole nõrk iseloom ega tahtejõu puudus.
Hiljuti tuli aktuaalseks avalik arutelu sotsiaalmeedias EMO ja alkoholi liigtarvitajate teemal, mis näitas, et stigma ei piirdu üksnes igapäevaeluga, vaid eksisteerib ka tervishoiusüsteemi üleselt. Kui mure ja haigusega inimene tuleb abi küsima ning teda nähakse esmalt kui “joodikut”, mitte kui haigusega patsienti, ei pruugi ta saada vajalikku abi. Kui tihti soovime ise murega arsti poole pöördudes tagasi minna, kui meid kui võrdväärset ei kohelda? Paljud alkoholisõltuvusega abi otsivad inimesed just seetõttu enam teist korda tagasi ei tule. Tegu on süsteemse probleemiga, mis vajab lahendusi – teadlikkuse tõstmist, tervishoiutöötajate koolitamist ja empaatiapõhist lähenemist. Kui me ootame patsientidelt julgust abi küsida, peab süsteem olema valmis neid ka väärikalt vastu võtma. Tervishoid peaks olema koht, kus abi otsimine on turvaline, mitte hirmutav.
Palju on arutletud, kas sõltuvusravi peaks olema anonüümne. Kuigi privaatsus on oluline, kinnistab anonüümsuse nõudmine ideed, et tegu on millegi häbiväärsega. Vastupidi – abi otsimine peaks olema sama loomulik kui psühholoogi poole pöördumine või südamearsti külastamine. Julgustamine ja abi küsimise normaliseerimine on meie endi kätes. Mida rohkem me seda teeme, seda vähem jääb ruumi häbile ja hirmule.
Alkoholisõltuvus on haigus – ja haigusi tuleb ravida, mitte varjata ega häbimärgistada. Haigusele abi otsimine ei ole nõrkus, vaid tugevus. Iga inimene, kes teeb sammu ravi suunas, astub lähemale tervemale ja turvalisemale elule. Ja iga samm stigmade murdmise suunas viib lähemale ühiskonnale, kus kedagi ei jäeta üksi. Meie hoiakute muutmine on võtmetähtsusega: ainult nii julgevad inimesed päriselt abi otsida. Stigmat vähendades loome ühiskonna, kus sõltuvus ei tähenda isolatsiooni ja häbi, vaid võimalust taastuda ja edasi elada.