KKK

Plaanilise välisravi eelluba on Tervisekassa juhatuse otsus võtta taotlejalt üle tasu maksmise kohustus vajaliku tervishoiuteenuse eest välisriigis. Eelloa saamiseks tuleb Tervisekassale esitada vastav taotlus (vaata lähemalt plaaniline ravi välisriigis).

Enne plaanilise välisravi eelloa taotlemist selgitada oma Eesti raviarstiga välja, millist tervishoiuteenust välisriigis on vaja taotleda. Eelloa taotlemiseks tuleb patsiendil või tema seaduslikul esindajal täita taotlus (vt täpsemalt plaanilise välisravi eelloa taotlemine) ning Eesti raviarstil täita konsiiliumi protokoll. Kiiremaks menetlemiseks palume esitada taotlus koos konsiiliumi protokolliga. Viimase puudumisel saadab vastavasisulise palve Teie raviarstile Tervisekassa.

Konsiilium on arstide meeskond, kus on esindatud eriarstide pädevus ning mis töötab nõuandva koguna, tehes otsuseid patsiendi parima võimaliku ravitulemuse saavutamiseks.

Tervisekassas kindlustatul on õigus saada tervishoiuteenuseid (plaanilist ravi) välisriigis teatud kriteeriumite alusel. Seda, milliseid tervishoiuteenuseid saab välisriigis taotleda, lähtub sellest, mille alusel neid taotletakse – kas :

1. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EÜ) nr 883/2004, artikkel 20 alusel või
2. Ravikindlustuse seaduse §27¹, lõige 1 alusel

(vt täpsemalt plaaniline ravi välisriigis).

Tervisekassa teeb välisriiki ravile suunamise otsuse toetudes Eesti erialaarstide konsiiliumi hinnangule ning kontrollides taotluse seaduses sätestatud kriteeriumitele vastavust. Kui taotlusega on kaasas nõuetele vastav konsiiliumi protokoll, võtab taotluste menetlemine aega kuni 30 päeva. Kui taotlus on Tervisekassasse jõudnud konsiiliumi protokollita, pöördub Tervisekassa patsiendi raviarsti poole palvega konsiilium kokku kutsuda. Konsiilium aitab välja selgitada, kas tervishoiuteenuse vajadus välisriigis on põhjendatud ning kas Eestis on võimalik taotletud tervishoiuteenust või sellele alternatiivset tervishoiuteenust osutada. Konsiiliumi protokollita või puuduliku informatsiooniga konsiiliumi protokolliga esitatud taotluse puhul võtab menetlemine aega 2-3 kuud (vt täpsemalt küsimus 6).

Kui terviseseisund vajab erakorralist sekkumist, saadab sellekohase kinnituse Tervisekassale raviarst ning taotlust menetletakse kiirkorras (vt täpsemalt küsimus 13).

Menetlust võivad pikendada järgnevad asjaolud:

• puudulikult täidetud taotlus;
• puudulikult täidetud konsiiliumi protokoll;
• patsiendi keeldumine täiendava terviseseisundi hindamisest;
• vajalike dokumentide tähtajaks mittesaabumine;
• juhul kui patsiendil tekib raviarstiga lahkarvamus tervishoiuteenuse osutamise vajalikkuse ja otstarbekuse osas;
• plaanilise välisravi eelloa menetluse põhimõtete vääriti mõistmine.

Ravikindlustuse seaduse § 27¹ lõike 3 kohaselt on Tervisekassa nõudmisel patsiendil kohustus läbida täiendav terviseseisundi hindamine, mille teeb vajadusel Tervisekassa määratud arst, et välja selgitada patsiendi terviseseisundi vastavus plaanilise välisravi kriteeriumidele. Nõuet läbida täiendav terviseseisundi hindamine rakendab Tervisekassa juhul, kui hinnangut plaanilise välisravi tingimustele vastavuse või mittevastavuse kohta ei ole võimalik anda või on antud hinnang kriteeriumitega vastuolus.

Täiendava terviseseisundi hindamise läbimata jätmisel teeb Tervisekassa taotluse kohta otsuse meile teadaolevate andmete põhjal.

Taotluse menetlemisel lähtub Tervisekassa taotlusest, konsiiliumi hinnangust ja ravikindlustuse seaduse § 27¹ lõikes 1 sätestatud järgmistest kriteeriumidest:

• taotletavat tervishoiuteenust ega sellele alternatiivset tervishoiuteenust ei saa kindlustatud isikule Eestis osutada;
• taotletava tervishoiuteenuse osutamine on kindlustatud isikule näidustatud;
• taotletaval tervishoiuteenusel on tõendatud meditsiiniline efektiivsus;
• taotletava tervishoiuteenuse eesmärgi saavutamise keskmine tõenäosus on vähemalt 50 protsenti.

Enne keelduva otsuse tegemist selgitab Tervisekassa taotlejale kirjalikult, miks me ei saa tervishoiuteenust plaanilise välisravi abil rahastada. Ühtlasi annab Tervisekassa taotlejale võimaluse esitada kirjalikus vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Keelduva otsuse korral väljastatakse taotlejale kirjalik teade koos põhjendusega ravile suunamisest keeldumise kohta.

Ravi, mille puhul meditsiinilist tõendatud efektiivsust saab hinnata avaldatud kliiniliste uuringute ja teaduskirjanduse alusel.

Kirjalik ärakuulamine edastatakse taotlejale enne keelduva otsuse tegemist. Selles selgitab Tervisekassa kirjalikult, miks me ei saa taotletavat tervishoiuteenust plaanilise välisravi raames rahastada.

Kirjalik ärakuulamine võimaldab plaanilise välisravi eelloa taotlejal esitada kirjalikus vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited.

Jah. Plaanilise välisravi eelloa taotlus tuleb esitada enne ravile suundumist. Ravile saab minna siis, kui Tervisekassa on väljastanud eelloa.

Koos konsiiliumi protokolliga esitatud taotluse menetlemine võtab aega kuni 30 päeva. Konsiiliumi protokollita esitatud taotluse menetlemine võtab aega 2-3 kuud, mõningatel juhtudel veel kauem (vt täpsemalt küsimus 6).

Kui terviseseisund vajab erakorralist sekkumist, saadab sellekohase kinnituse Tervisekassale raviarst ning taotlust menetletakse kiirkorras (vt täpsemalt küsimus 13).

Erakorraliseks tööks on ajaressurss piiratud ning mõeldud tõeliselt erakorraliste ravijuhtudega tegelemiseks. Kiirkorras menetletakse taotlust juhul, kui ravi on vaja osutada loetud tundide või päevade jooksul. Sellekohase kinnituse saadab Tervisekassale raviarst. Taotluse kiirkorras menetluse eelduseks on, et esitatud on korrektselt täidetud nii plaanilise välisravi eelloa taotlus kui ka konsiiliumi protokoll.

Nädalavahetustel ja riigipühadel taotluse menetlemist ei toimu.

Plaanilise välisravi eelloa menetlemist ja väljastamist kiirkorras ei toimu järgnevatel põhjustel:

• haiglas on konsultatsiooni- või operatsiooniaeg juba broneeritud ning taotlust ei ole esitatud piisava ajavaruga;
• reisipiletid on broneeritud, taotlust ei ole esitatud piisava ajavaruga;
• terviseseisund ei vaja erakorralist sekkumist.

Tervisekassa ei otsi välisraviks vajalikku haiglat, arsti või tervishoiuteenust. Plaanilise välisravi vajaduse kindlakstegemine ning selleks sobiliku raviasutuse välisriigis leidmine toimub välisravi taotleja ja Eesti arsti omavahelises koostöös.

Tervisekassa ei broneeri vastuvõtte, konsultatsioone või operatsiooniaegu välisriigis. Vajalikud kokkulepped sõlmib kas Eesti raviarst, patsient või tema seaduslik esindaja (nt lapsevanem).

Üldjuhtudel Tervisekassa välisriiki plaanilisele ravile suundumisel kulutusi transpordile ei hüvita.

Erandjuhul tasub Tervisekassa meditsiinilise lennutranspordi eest, kui patsiendi terviseseisundi tõttu ei ole teiste transpordivahendite kasutamine võimalik. Meditsiinilise lennutranspordi vajaduses lepivad kokku välisriigi ja Eesti raviasutus. Eesti raviasutus arveldab otse Tervisekassaga.

Alates 1. jaanuarist 2021 tasub Tervisekassa ka meditsiinilise maismaatranspordi eest kiirabi ja praamiga.

Statsionaarsel haiglaravil viibimisel patsiendil majutuskulud puuduvad. Ambulatoorse ravi puhul tasub majutuskulud haiglavälises majutuses patsient või tema ametlik esindaja.

Tervisekassa poolt väljastatud S2 vormi või garantiikirja alusel saadab välisriigi raviasutus raviteenuste arve(d) otse Tervisekassale ning patsient tasumise pärast muretsema ei pea. Võimalike mittemeditsiinilistele kulude (transpordi-, tõlke-, administreerimis- või kontorikulu, haiglavälise majutuse jne) eest tasub välisriigi raviasutusele patsient või tema seaduslik esindaja.

Vastavalt ravikindlustuse seadusele on ambulatoorse eriarstiabi visiiditasu piirmäär 5 eurot ja voodipäevatasu piirmäär 2,50 eurot. Sellest tulenevalt võtab Tervisekassa tasu maksmise kohustuse üle visiiditasu eest, mis on rohkem kui 5 eurot. Tervisekassa võtab üle tasu maksmise kohustuse kogu visiiditasu eest, kui arstiabi osutatakse rasedale või alla 2-aastasele lapsele. Tervisekassa võtab üle tasu maksmise kohustuse voodipäevatasu eest majutuse standardtingimustes, mis on rohkem kui 25 eurot (s.o 2,5 eurot päevas maksimaalselt 10 päeva eest). Tervisekassa võtab tasu maksmise kohustuse üle kogu voodipäevatasu eest intensiivravi osutamise ajal, raseduse ja sünnitusega seotud statsionaarse eriarstiabi osutamisel või statsionaarse eriarstiabi osutamisel alla 18-aastasele isikule (vt täpsemalt küsimus 19).

Patsiendiga kaasas olevate pereliikmete haiglaväliseid majutuskulusid Tervisekassa ei kata.

Vastavalt ravikindlustuse seadusele on ambulatoorse eriarstiabi visiiditasu piirmäär 5 eurot ja voodipäevatasu piirmäär 2,50 eurot. Sellest tulenevalt võtab Tervisekassa tasu maksmise kohustuse üle visiiditasu eest, mis on rohkem kui 5 eurot. Tervisekassa võtab üle tasu maksmise kohustuse kogu visiiditasu eest, kui arstiabi osutatakse rasedale või alla 2-aastasele lapsele. Tervisekassa võtab üle tasu maksmise kohustuse voodipäevatasu eest majutuse standardtingimustes, mis on rohkem kui 25 eurot (s.o 2,5 eurot päevas maksimaalselt 10 päeva eest). Tervisekassa võtab tasu maksmise kohustuse üle kogu voodipäevatasu eest intensiivravi osutamise ajal, raseduse ja sünnitusega seotud statsionaarse eriarstiabi osutamisel või statsionaarse eriarstiabi osutamisel alla 18-aastasele isikule.

Patsiendiga kaasas olevate pereliikmete haiglaväliseid majutuskulusid Tervisekassa ei kata.

Tagasimakse vormistamiseks palume esitada järgmised dokumendid:

• visiidi- või voodipäevatasu arve (PDF fail või originaalarve paberil);
• arve maksmist tõendav dokument.

Sooviavaldus koos vajalike dokumentidega saata Teie juhtumit menetlenud välisravi spetsialisti e-posti aadressile või postiga märksõnaga „Välisravi“.

Eelloata ja juba osutatud tervishoiuteenuste eest on võimalik taotleda Tervisekassalt rahalist hüvitist kahel erineval alusel:

1. Hüvitamine Eestis sätestatud hinnakirja RaKS §66² alusel (patsiendiõiguste direktiiv 2011/24/EL).

Õigus saada hüvitist  plaanilise  arstiabi puhul Euroopa Liidu ja EEA liikmesriikides ja seda nii riiklikus kui ka eraraviasutuses (vaata täpsemalt küsimused 24 ja 26). Hüvitamine toimub nende tervishoiuteenuste puhul, mida isikul on õigus saada ka Eestis ning samadel alustel nagu saades seda tervishoiuteenust Eestis (vt täpsemalt plaaniline ravi välisriigis).

Juhime tähelepanu, et Šveitsis ei kehti direktiiv 2011/24/EL, mille alusel on inimesel õigus pöörduda teise Euroopa Liidu liikmesriiki plaanilist arstiabi saama ning hiljem koduriiki naastes taotleda hüvitist.

2. Hüvitamine vastavalt ravi osutanud riigi hinnakirjale vajamineva arstiabi korral (Määrus (EÜ) nr 883/2004).

Seda on õigus saada ainult juhul kui tegemist oli vajamineva arstiabiga ajutiselt teises riigis (Euroopa Liidu ja EFTA liikmesriikides) viibides ehk vajadus arstiabi järgi tekkis alles teises riigis viibides. Tegemist peab olema riiklikkusse süsteemi kuuluva raviasutusega (vt täpsemalt küsimused 24 ja 25).

Tervisekassa ei hüvita:

• eksperimentaalravi;
• kliinilistes uuringutes osalemist;
• teenust, mis on Eestis kättesaadav, aga ei kuulu tervishoiuteenuste loetellu (tasuline teenus);
• mittemeditsiinilisi kulusid (omaosalus, tõlketeenus, majutus, reisikulud). Majutuse, omaosaluse ja reisikulude osas rakenduvad eritingimused (vt lähemalt küsimus 16, 17,18 ja 19).

S2 vorm on Euroopa Liidu ja Euroopa Vabakaubanduspiirkonna (European Free Trade Association, EFTA) riikides (vt lähemalt küsimused 24 ja 25) kehtiv dokument, mille väljastab Tervisekassa juhul, kui taotleja on Eestis kindlustatud. Vormi S2 esitamisel koheldakse Tervisekassas kindlustatut kui vastava liikmesriigi (tervishoiuteenust osutava riigi) kindlustatut. See tähendab, et teises riigis osutatud tervishoiuteenuste eest tuleb mõnedel juhtudel patsiendil endal tasuda teatud kulud (nt vastava riigi poolt kehtestatud omavastutustasud, transpordikulu, tõlkekulu, administreerimis- või kontorikulu, haiglaväline majutus jne).

Vormi S2 väljastamise eelduseks on plaanilise välisravi eelloa olemasolu.

Vaata lähemalt : europa.eu/youreurope/citizens/work/social-security-forms/index_en.htm

Garantiikiri on dokument, mis kinnitab, et Tervisekassa katab patsiendi tervishoiuteenuste kulud välisriigis. Garantiikiri ei laiene võimalikele mittemeditsiinilistele kuludele (transpordi-, tõlke-, administreerimis- või kontorikulu, haiglaväline majutus jne), mille eest tasub välisriigi raviasutusele patsient või tema seaduslik esindaja.

Garantiikirja väljastab Tervisekassa taotletavat tervishoiuteenust osutavale välisriigi raviasutusele. Garantiikirja väljastamise eelduseks on plaanilise välisravi  eelloa olemasolu.

Austria, Belgia, Bulgaaria, Eesti, Hispaania, Holland, Horvaatia, Iirimaa, Itaalia, Kreeka, Küpros, Leedu, Luksemburg, Läti, Malta, Poola, Portugal, Prantsusmaa, Rootsi, Rumeenia, Saksamaa, Slovakkia, Sloveenia, Soome, Suurbritannia *, Taani, Tšehhi, Ungari.

* Ühendkuningriik lahkus Euroopa Liidust 31. jaanuaril 2020. Pärast Ühendkuningriigi lahkumist Euroopa Liidust hakkas 1. veebruarist kehtima üleminekuperiood, mis kestab 31. detsembrini 2020. Üleminekuperioodi ajal kehtib jätkuvalt Euroopa Liidu õigus Ühendkuningriigis Euroopa Liidu kodanikele (mida vaja teada seoses brexitiga)

EFTA liikmeid on neli: Norra, Šveits, Island ja Liechtenstein.

Euroopa Liidu suhted EFTA riikidega võib tinglikult jagada kaheks. Kolme EFTA riigiga – Norra, Liechtenstein ja Island – on suhted reguleeritud Euroopa Majanduspiirkonna raames (European Economic Area, EEA). Kuna aga Šveits ei ole EEA liige, siis Euroopa Liidu suhted Šveitsiga on reguleeritud eraldi Euroopa Liidu ja Šveitsi kahepoolsete lepingute kaudu.

EEA liikmeid on kolm: Norra, Liechtenstein, Island.

Kui vormil S2 või garantiikirjal on kehtivusaeg läbi saamas aga ravi veel kestab, tuleb vormistada kehtivusaja pikendus. Selleks palume vastavasisuline palve saata vähemalt kaks nädalat enne kehtivusaja lõppu Teie juhtumit menetlenud välisravi spetsialisti e-posti aadressile.

Töövabastuse perioodi kohta vormistab arst Sulle elektroonilise töövõimetuslehe ja edastab selle Tervisekassa andmekogusse. Kui  arst töövõimetuslehe lõpetab, siis palun teavita sellest oma tööandjat!

Selleks, et Tervisekassa määraks ja maksaks töövõimetuslehe alusel hüvitist, peab tööandja arsti poolt lõpetatud töövõimetuslehe andmed Tervisekassale esitama elektroonselt riigiportaalis www.eesti.ee. Pärast seda, kui tööandja on andmed Tervisekassale edastanud ja töövõimetuslehe andmed ei vaja täpsustamist, kantakse hüvitis Su arvelduskontole paari tööpäeva jooksul.

Infot oma töövõimetuslehtede kohta näed riigiportaalis www.eesti.ee teenuses “Minu töövõimetuslehed".

Ravikindlustatud inimesel on õigus haiguse või vigastuse korral hüvitist saada kuni haiguslehel märgitud töövõime taastumise päevani, kuid mitte rohkem kui 240 järjestikust kalendripäeva tuberkuloosi või 182 järjestikust kalendripäeva mõne muu haiguse korral. Haiguslehe kestusel piirangut pole., Arst saab vajadusel haiguslehe väljastada ka pikemaks ajaks kui hüvitise maksmise periood.

Kalendriaastas kindlustatule kokku makstavate päevade piirangut ei ole, st ühe haigusjuhtumi korral makstakse haigushüvitist järjest kuni 182 päeva. Kui inimene haigestub uuesti, saab ta taas kuni 182 päeva järjest hüvitist.

FIE-le maksab Tervisekassa haigushüvitist alates üheksandast töövabastuse päevast. Kaheksa esimese töövabastuse päeva eest FIE-dele haigushüvitist ei maksta.

Töölepingu seaduse kohaselt on töötajal õigus puhkus katkestada, edasi lükata või enneaegselt lõpetada töötajast tulenevatel olulistel põhjustel.

Töötajal on õigus nõuda kasutamata jäänud puhkuseosa vahetult pärast puhkuse kasutamist takistava asjaolu äralangemist või poolte kokkuleppel muul ajal. Töötaja on kohustatud tööandjale teatama puhkuse kasutamist takistavast asjaolust esimesel võimalusel.

Kui töötaja puhkust ei katkesta, ei ole tal õigust töövõimetushüvitist saada.

Töövõimetusleht väljastatakse töötajale haiguse või vigastuse korral kalendripäevade alusel ning avatakse päevast, mil töötaja ei saa asuda tööülesandeid täitma.

Tagasiulatuvalt (ka algusega puhkepäeval või riigipühal) võib töövõimetuslehe avada, kui ravikindlustatud inimene haigestub või hoolduse või põetuse vajadus tekib nädalavahetusel, rahvuspühal või riigipühal ja inimene teavitab sellest tervishoiutöötajat sidevahendite teel või vastuvõtule tulles vahetult järgneval tööpäeval ja kui kindlustatu haigestumise kohta on tehtud kanne tervise infosüsteemi.

Ajutise töövõimetuse hüvitist arvutatakse sotsiaalmaksuga maksustatud tulult. Makstav hüvitis arvutatakse eelneva kalendriaasta sotsiaalmaksu alusel, mille andmed saab Tervisekassa maksu- ja tolliametist.

Vastavalt ravikindlustuse seadusele (§55 lg 1) ei võeta töövõimetushüvitise arvestamisel arvesse doktoranditoetusi, vanemahüvitist ja teisi valla, linna või loomeliidu poolt makstavaid toetusi ning nendelt makstud sotsiaalmaksu.

Hüvitise summa saamiseks arvutatakse töötaja kalendripäeva keskmisest tulust hüvitise määr ning see korrutatakse hüvitamisele kuuluvate päevade arvuga. Hüvitiselt peetakse kinni tulumaks.

Ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise kord sõltub töövõimetuslehe liigist ja põhjusest. Täpsemalt saab hüvitise määramise ja maksmise korrast lugeda hüvitiste lehelt.

Kui eelmisel kalendriaastal sotsiaalmaksuga maksustatav tulu puudus, lähtutakse hüvitise arvutamisel inimesega kokkulepitud töötasust ja alampalgast. Lisainfot selle kohta saab Tervisekassa kodulehelt.

Tervisekassa maksab ajutise töövõimetuse hüvitise välja 30 kalendripäeva jooksul alates päevast, kui kindlustatud inimese tööandja on teinud nõuetekohased kanded elektroonilisele töövõimetuslehele või kui paberil lisadokumendid on laekunud Tervisekassasse.

Tööandja peab maksma haigushüvitise välja palgapäeval, kuid mitte hiljem kui 30 kalendripäeva jooksul pärast seda, kui arst on riigiportaalis eesti.ee nõuetekohaselt vormistatud haiguslehe lõpetanud.

Jah, saab küll. Hüvitise saaja nime ja arvelduskonto andmeid on võimalik muuta:

• Riigiportaali eesti.ee teenuses „Arvelduskonto ja andmed Tervisekassas“;
• saates digiallkirjaga avalduse aadressile info [at] tervisekassa.ee (info[at]tervisekassa[dot]ee).

Töösuhte ajal alanud töövõimetuslehe ning järglehed maksab Tervisekassa välja, olenemata sellest, et vahepeal töösuhe lõpeb.

Välisriigi arstilt saadud paberil tõend esita oma tööandjale, kes edastab selle koos vajalike lisadokumentidega Tervisekassasse. Kui vajad töövabastust pikemaks perioodiks kui välismaa arsti tõendil märgitud töövabastuse lõpu kuupäev, pöördu viie päeva jooksul pärast tõendil märgitud töövabastuse lõpu kuupäeva oma perearsti poole. Perearst saab Sulle väljastada järglehe pärast seda, kui välismaa arsti poolt väljastatud tõend on Tervisekassa poolt esmase haiguslehena Tervisekassa andmekogusse sisestatud.

Euroopa Liidu liikmesriigi kindlustusasutuselt Eestis ravi saanud inimesele haigushüvitise maksmiseks peab arst täitma  „Arstliku läbivaatuse vastuse“.

Arstil tuleb dokument välja printida, allkirjastada ning anda inimese kätte. Inimene pöördub antud dokumendiga oma tööandja või oma kindlustajariigi hüvitist maksva asutuse poole.

On ka lubatud, et inimene edastab vastava originaaldokumendi koos avaldusega („Avaldus töövõimetushüvitise taotlemiseks EL liikmesriigis“ lingil tervisekassa.ee/partnerile/avaldused-partnerile) Tervisekassale ning Tervisekassa edastab selle ise välisriigi kindlustusasutusele.

Töövaidluste lahendamiseks tuleb pöörduda Tööinspektsiooni poole. Samuti on võimalik pöörduda kohtu poole.

Täiendavat infot koroonaviiruse ja sellega seotud otsuste ning elukorralduse muutuste kohta leiate:

Terviseameti kodulehelt või kriis.ee

Digiretsept on retsept ravimi ühe-, kahe-, kolme- või kuuekordseks väljastamiseks. Ühekordne retsept kehtib 60 päeva, kahekordne retsept 120 päeva, kolmekordne retsept 180 päeva ja kuuekordne retsept 540 päeva, kui retseptil ei ole näidatud lühemat kehtivusaega. Narkootilise ravimi retsept kehtib 30 päeva, kui retseptil ei ole näidatud lühemat kehtivusaega.

Ravimi väljakirjutaja on kohustatud retsepti välja kirjutama elektrooniliselt. Paberretsepti võib väljakirjutada erandolukorras, kui retseptikeskust ei ole võimalik objektiivsetel põhjustel kasutada või isik vajab retsepti tervishoiuteenuste korraldamise seaduse tähenduses piiriülese tervishoiuteenuse saamiseks teises Euroopa Liidu liikmesriigis. Paberretseptid ei kao käibelt, need on digiretseptiga samal ajal kasutusel.

Ravimit saab osta kohe, kui arst on digiretsepti koostanud ja kinnitanud.

Ravimit saab osta apteegist kohe pärast seda, kui arst on digiretsepti koostanud ja kinnitanud. Ravimi väljaostjal peab kaasas olema isikut tõendav dokument. Apteeker leiab retseptikeskusest õige retsepti üles patsiendi isikukoodi abil.

Kui retsept on avalik või volitatud, siis peab teise eest ravimit ostev inimene ütlema patsiendi isikukoodi ja esitama enda isikut tõendava dokumendi. Mitme retsepti korral on hea, kui teatakse ka ravimi nime, väljakirjutamise kuupäeva, arsti nime või eriala.

Digiretsepti alusel saab ravimit osta ainult üks kord. Vajadusel on võimalik osta väiksem kogus, kui retseptile on kirjutatud. Välja ostmata ravimikogust ei saa hiljem sama retsepti alusel enam osta. Arst peab selleks kirjutama uue retsepti.

Kõiki oma digiretsepte näeb riigiportaalis eesti.ee ja terviseportaalis terviseportaal.ee. Sealt on võimalik näha ka seda, kas ravim on välja ostmata või juba välja ostetud. Kui interneti kasutamise võimalus puudub või pole ID-kaarti, saab retseptide kohta infot ka oma perearstilt või apteekrilt, kes näevad kõiki patsiendile välja kirjutatud digiretsepte.

Infot oma alaealise lapse digiretseptide kohta saab näha terviseportaalis terviseportaal.ee. Selleks peab lapsevanem portaali enda ID-kaardiga sisse logima, avalehel vajutama „Vaheta rolli“ ja valima loetelust esindatavaks enda lapse. Seejärel on võimalik vaadata lapse terviseandmed, sh digiretsepte.

Riigiportaalist eesti.ee oma lapse retseptide vaatamiseks tuleb lapsevanemal riigiportaali sisse logida lapse ID-kaardiga.

Arstid ja apteekrid näevad väljakirjutatud retsepte, kusjuures igast vaatamisest jääb jälg. Inimene saab riigiportaalis www.eesti.ee tutvuda, kes ja millal ta andmeid on vaadanud.

Arst saab vajaduse korral tühistada nii enda kui teise arsti poolt väljakirjutatud retsepti.

Retsepti soodusmäär arvutatakse Retseptikeskuses ja kui Retseptikeskus on soodusmäära arvutamisega eksinud tuleb ühendust võtta Tervisekassaga ning esitada allkirjastatud avaldus koos ravimi ostutšekiga. Kui Retseptikeskus on patsiendi kahjuks eksinud, hüvitab Tervisekassa tekkinud kahju seadusest tulenevas määras.

Paberretsepti saab välja kirjutada erandolukordades, näiteks koduvisiitidel või elektrikatkestuste ajal. Ka juhul, kui digiretsepti ei ole otstarbekas koostada, saab arst väljastada paberretsepti.

Eestis väljastatud digiretseptiga ravimi ostmine teistes (teenusega liitunud) Euroopa riikides muutus võimalikuks alates 2020. aastast, kui avati teenus Eesti ja Soome vahel. Riigid, millega on Eestil digiretseptide andmevahetus loodud, on leitavad siin: tehik.ee/piiriulene-andmevahetus. Riike liitub teenusega järk-järgult vastavalt teiste riikide siseriiklikele võimalustele. Retsepti ostma minnes peab inimesel kaasa olema vaid ID-kaart või pass.

Ravimite hüvitamise protsess on samasugune nagu paberretsepti puhul. Teises riigis tuleb Eestis ravikindlustatud inimesel talle Eestis välja kirjutatud ravimi eest kõigepealt tasuda täishind. Hiljem on võimalik ravimi eest makstud summa tagasi küsida Tervisekassalt tagasimakse avalduse ja ravimi ostutšeki alusel. Eestis väljakirjutatud retseptide puhul hüvitatakse retsept Eestis kehtivate tingimuste ja piirhinna alusel ja seetõttu toimubki hüvitamine tagantjärgi. 

Tervisekassa maksab hüvitist Tervisekassa ravimite loetelu tingimuste ja piirhindade hindades mitte välisriigi hinnakirja alusel.

Retsepti pikendamiseks võta palun ühendust oma raviarstiga. Telefoni või kirja teel saab pikendada ainult korduvretsepte st, kui kroonilist haigust põdevale patsiendile või pikaajalist ravi vajavale patsiendile on ravim juba eelnevalt määratud.

Euroopa ravikindlustuskaarti on võimalik tellida kas riigiportaalist eesti.ee või saates taotluse Tervisekassasse posti teel lihtkirjana või digiallkirjastatuna e-posti teel.  

Euroopa ravikindlustuskaarti saab taotleda vähemalt 15-aastane inimene.

Kui ravikindlustuskaart on juba tellitud, ei ole aadressi, kuhu kaart saadetakse, enam võimalik muuta. Kui tellida kaart riigiportaali eesti.ee kaudu, on vaja enne taotluse esitamist seal oma aadress üle kontrollida. Kaart saadetakse taotluses märgitud aadressile. 

Kaardi väljastab inimesele tema kindlustajariik (riik, kuhu inimese maksud laekuvad). Inimene saab olla kindlustatud ainult ühes liikmesriigis. Kui inimene töötab mitmes liikmesriigis, siis peaks ta oma kindlustajariigi määramiseks pöörduma sotsiaalkindlustusameti poole.

Kui inimese maksud laekuvad Eestisse ning ta on siin töötajana ravikindlustatud, saab ta taotleda Euroopa ravikindlustuskaarti Tervisekassast. Ravikindlustuse juures ei ole oluline kodakondsus.

Uue ravikindlustuskaardi tellimiseks tuleb eelmine tühistada. Selleks on vaja helistada Tervisekassa infotelefonile. Seejärel saab riigiportaalist tellida uue kaardi. Kaardi taotluse saab ka ise tuua Tervisekassa esindusse, saata selle postiga või digitaalselt allkirjastatuna e-posti teel. Taotlus on kättesaadav Tervisekassa kodulehel.

Uue Euroopa ravikindlustuskaardi saamiseks tuleb esitada uus taotlus. Uue kaardi saab tellida kuu aega enne vana kaardi kehtivuse lõppu.

Pärast kaardi tellimist jõuab see inimesele postiga koju kümne kalendripäeva jooksul.

Euroopa ravikindlustuskaart kehtib kuni kolm aastat. Kehtivuse eeldus on see, et inimene on ravikindlustatud. Alla 19-aastastele väljastatakse kuni viieaastase kehtivusajaga kaart.

Vajaminev arstiabi ei ole tasuta – maksta tuleb patsiendi omavastutustasud (visiiditasu, voodipäevatasu jne) asukohamaal kehtivate tariifide järgi. Neid patsiendile hiljem ei hüvitata. Samuti ei kata Euroopa ravikindlustuskaart riikidevahelise transpordi kulusid.

Üliõpilased (ka õpilased), kes suunduvad õppima välismaale, peavad Eestis ravikindlustuse jätkamiseks esitama Tervisekassale välismaa kooli tõendi ja allkirjastatud avalduse. Tõend peab sisaldama järgmisi andmeid: õpilase isikukood, ees- ja perenimi, õppeasutuse andmed, õppeaja kestus.

Selleks, et saada Euroopa Liidu liikmesriigis vajadusel arstiabi, tuleb Eestis taotleda endale Euroopa ravikindlustuskaart. See annab võimaluse saada vajaminevat arstiabi välisriigis võrdsetel tingimustel sealsete kindlustatutega.

Ravikindlustus vormistatakse õpilasele maksimaalselt 12 kuuks. Seetõttu tuleb igal õppeaastal Tervisekassasse toimetada uus välismaal õppimist tõendav dokument. 

Kindlustaja riigi määrab Sotsiaalkindlustusamet. 

Kui inimene asub tööle ning tema eest hakatakse Eestis sotsiaalmaksu tasuma, siis  tuleb tööandjal inimese töötamine registreerida maksu- ja tolliameti töötamise registris.  Selleks, et tööandja saaks töötaja registreerida, peaks inimesel olema Eesti isikukood ning tal ei tohi olla ravikindlustust mõnes teises EL-i riigis.

Täpsemat infot välismaalase Eestis töötamise kohta saab politsei- ja piirivalveametist.

Välisriiki ravile suunamiseks peab Tervisekassale esitama taotluse, millele oleks hea lisada ka arstliku konsiiliumi otsus ning väljavõte haigusloost. Arstliku konsiiliumi otsuse saamiseks tuleb pöörduda raviarsti poole, kes selle koostab. Otsuseta taotluseid menetletakse kauem, kuna siis tuleb Tervisekassal endal pöörduda inimese raviarsti poole ja paluda kutsuda kokku konsiilium.

Tervisekassa katab vaid loa saanud inimeste ravikulud. Kui inimene esitab hüvitamise taotluse või raviarve hiljem, ilma eelneva kokkuleppeta, siis Tervisekassa ravikulusid ei korva.

Kindlustusperioode saad tõendada vormiga E104. Vorm E104 väljastatakse inimesele vastava avalduse alusel.  Vastavalt rahvastikuregistri seadusele tuleb teise EL-i liikmesriiki elama asudes teavitada oma uuest elukohast ka rahvastikuregistrit.

Avaldus tõendi saamiseks. Avalduse saab saata Tervisekassasse postiga või digitaalselt allkirjastatuna e-posti teel.

Kui Eesti riigi kodanik asub alaliselt elama teise EL-i liikmesriiki, peaks tal olema ka selle riigi ravikindlustus. Eestis viibides saab inimene vajaminevat arstiabi kindlustajariigi väljastatud Euroopa ravikindlustuskaardi alusel. Inimene ei saa olla kindlustatud kahes liikmesriigis korraga.

Kuna uuringud ei ole vajaminev arstiabi ja Eestis ravikindlustus puudub, ei saa ka tasuta uuringuid teha.

Kui Eesti pensionär saab Eestist pensioni, peab ta Soome elama asudes taotlema Tervisekassast kaasa vormikohase tõendi E121 (avalduse vorm). Pärast selle registreerimist uues elukohariigis tekib tal õigus igasugusele arstiabile võrdselt teiste selle riigi pensionäridega.

Kui tegemist on lähetatud töötaja või mitmes riigis töötava inimesega, siis esmalt on vaja esitada sotsiaalkindlustusametile avaldus vormikohase tõendi A1 saamiseks. Seejärel tuleb teha tervisekassale avaldus vormi E106/S1 saamiseks. Tervisekassa lähtub vormi E106/S1 väljastamisel vormile A1 märgitud teabest.

Kui kõik vajalik info (lähetus kestab kauem kui kuus kuud) on olemas, saab Tervisekassa väljastada vormi E106/S1, mis annab inimesele õiguse registreerida end lähetusriigi ravikindlustussüsteemis. Vorm E106/S1 saadetakse tööandjale, kui ei ole teisiti kokku lepitud.

Lisaks lähetatud töötajale saavad vormi E106 tellida piirialatöötajad ja alla kolmeaastast last kasvatavad inimesed, kelle tööleping on peatatud. Ka nemad peavad esitama Tervisekassale avalduse.

Hambaravihüvitise kord muutus alates 1. juulist 2017.

Kõigile vähemalt 19-aastastele ravikindlustatud inimestele kehtib alates 2017. aasta juulist mitterahaline hambaravihüvitis. 

Hüvitis kehtib esmavajalikele hambaraviteenustele Tervisekassa lepingupartnerite juures. Kõigi nende teenuste eest, mis ei kuulu hüvitatavate teenuste nimekirja, tuleb tasuda täishinda. Lisaks on teenuseosutajal õigus patsiendilt küsida visiiditasu kuni 5 eurot (v.a rasedad).

Soodustuse summa arvestatakse raviarvelt maha kohe maksmise hetkel ning tagantjärele ei pea esitama ühtegi avaldust ega dokumenti.

See tähendab, et patsient ei pea  hambaravi eest ise hüvitist taotlema ja Tervisekassale dokumente esitama. Hambaarst ja Tervisekassa arveldavad omavahel. Kui hambaarsti osutatud teenusele kehtib mitterahaline hüvitis ehk Tervisekassa soodustus, arvestatakse hüvitatav summa arvelt maha kohe maksmise hetkel. Tagantjärele ei pea inimene Tervisekassale ühtegi kviitungit ega dokumenti esitama.

Tasub teada, et mitterahalist hüvitist saab kasutada ainult nende hambaarstide juures, kel on Tervisekassaga sõlmitud leping. Lepingu sõlminud hambaarstide nimekirja saab vaadata siit.

Ravikindlustatud täiskasvanud saavad Tervisekassalt ühe aasta jooksul kuni 60 eurot hüvitist. Vanadus- ja töövõimetuspensionärid, üle 63-aastased, rasedad, alla üheaastase lapse emad ja suurenenud hambaravivajadusega inimesed saavad aasta jooksul kuni 105 euro eest hüvitist. 

Suurenenud hambaravi vajadusega inimeste hambaravi teenused hüvitatakse aastas kuni 105 euro eest. Suurenenud hambaravivajaduse määrab arst. Selle vajaduse võivad olla põhjustanud teatud haigused või raviprotseduurid. Näiteks osade kasvajate kirurgiline ja kiiritusravi, näo koljuluude traumade ravi, elundite siirdamine, pea- või kaelapõletike haiglaravi. 

Igale raviarvele, mis on alla 60 euro, kehtib 50% omaosalus ehk inimene maksab arvest poole ja teise poole maksab Tervisgekassa.

Näiteks kui inimese raviarve on 50 eurot, siis tema tasub 50% omaosalusena 25 eurot ja Tervisekassa hüvitab 25 eurot ehk ülejäänud 50% arve summast. Kuna aastas on hüvitise piirmäär  60 eurot, siis jääb sellel inimesel sel kalendriaastal veel kasutada 35 eurot.

Kui perearst või ämmaemand kinnitab ja jälgib rasedust, siis edastab ta Tervisekassasse selle kohta andmed. Hüvitise saamise alus on naistearsti või ämmaemanda poolt Tervisekassase esitatud ravidokument raseduse kohta. Kui rasedust jälgitakse erahaiglas või erakliinikus, kellel ei ole Tervisekassaga lepingut, tuleb eraldi rasedust tõendav dokument esitada Tervisekassasse. Kui Tervisekassa on tõendi kätte saanud ja süsteemis on raseduse kohta andmed olemas, siis näeb hambaarst arve koostamisel, et kliendile kehtib suurem soodustus.

Hambaarstile ei pea eraldi esitama dokumenti või avaldust pensionil olemise kohta. Tervisekassal on see info kindlustuse andmekogus olemas ning Tervisekassa ja hambaarst saavad seda kontrollida. 

Jah,mitterahaline hüvitis kehtib esmavajalikele hambaraviteenustele. Kindlasti tasub hambaarsti käest küsida, kas need teenused, mida sulle pakutakse, kuuluvad Tervisekassa paketti või mitte.

Esmavajalikud hambaraviteenused on:

• hambaarsti esmane või korduv vastuvõtt
• diagnostika (sh röntgeniülesvõtted)
• ravimi asetamine ja ajutise täidise paigaldamine
• püsiva täidise paigaldamine
• hamba eemaldamine
• mädakolde avamine ja ravimine
• juureravi
• igemealuse hambakivi eemaldamine kirurgiliselt
• tuimestus 

Tasub teada, et mitterahalist hüvitist saab kasutada ainult nende hambaarstide juures, kel on Tervisekassaga sõlmitud leping. Lepingu sõlminud hambaarstide nimekirja saab vaadata siit.

Ei, summat ei saa üle kanda järgmisesse aastasse. Julgustame kõiki vähemalt korra aastas hambaarsti külastama. 60 euro suurust hüvitist saab kasutada hammaste kontrolliks. Nii saad ennetada suuremaid hambaauke ja muid probleeme hammastega, mis võivad hiljem tekitada valu või vajada keerulisemat ning kallimat protseduuri.

Nende teenuste eest, mida Tervisekassa ei hüvita, tasub inimene ise. Kindlasti tuleb enne hambaravi alustamist küsida hambaarsti käest, millised valitud teenustest on Tervisekassa paketis ning milliste eest tuleb täies mahus tasuda.

Tasuta hambaravi saavad alla 19-aastased kindlustatud nendes raviasutustes, mis on Tervisekassa lepingupartnerid (lepingupartnerid on kirjas Tervisekassa kodulehel). Kui hambaarstil Tervisekassaga lepingut ei ole, peavad vanemad ise lapse hambaravi eest tasuma ning Tervisekassa neid arveid ei hüvita.

Hambaravi saab tasuta ühe aasta jooksul pärast inimese19-aastaseks saamist juhul, kui ravivajadus ilmnes viimase visiidi ajal enne 19-aastaseks saamist. Tasuta teenust saab sama hambaraviteenuse osutaja juures, kus ravivajadus tuvastati.

Proteesihüvitist makstakse kuni 260 eurot kolme aasta jooksul. Alates 1. jaanuarist 2018 ei pea enam proteesihüvitise saamiseks avaldust tagantjärele esitama, vaid soodustus arvestatakse hambaarsti juures maksmise hetkel. 

Võite alati helistada Tervisekassa klienditelefonile 669 6630, saata küsimuse allkirjastatuna aadressile info [at] tervisekasse.ee (info[at]tervisekassa[dot]ee).

EL-i liikmesriigi kindlustatul, kellel on Eestis viibides Euroopa ravikindlustuskaart, on õigus saada tasuta vältimatut hambaravi nagu Eesti kodanikulgi. Vältimatut hambaravi osutatakse siis, kui abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse. Seda, kas tegemist on vältimatu hambaraviga, otsustab hambaarst. Vältimatu abi saamiseks tuleb EL-i liikmesriigi kodanikul pöörduda Tervisekassa lepingupartnerite poole, sest Tervisekassa maksab osutatud teenuse eest ainult oma lepingupartneritele.

Juhul, kui teises EL-i liikmesriigis kindlustatud inimene, kellel on Euroopa ravikindlustuskaart, tuleb Eestisse plaaniga oma hambaid ravida, maksab ta selle eest ise. Inimesel on hiljem võimalus oma koduriigi pädevas asutuses taotleda sellekohast hüvitist.

Kui teises liikmesriigis kindlustatud inimene tuleb Eestisse proteese tegema, siis maksab ta nende eest ise.

Tervisekassa maksab hüvitist:

a)    alla 12-aastase lapse või alla 19-aastase puudega inimese põetamisel kuni 14 järjestikuse päeva eest (esmane hooldusleht algas enne 15.05.2024.a.). Alates 15.05.2024 alanud esmaste hoolduslehtede alusel maksame hüvitist kuni 60 järjestikuse päeva eest

b) alla 3-aastase lapse või alla 16-aastase puudega lapse põetamisel, kui lapse hooldaja ise on haige või talle osutatakse sünnitusabi kuni 10 järjestikuse päeva eest

Hooldushüvitist maksab Tervisekassa hoolduslehe esimesest päevast alates. Hooldushüvitist makstakse hüvitise saaja päevatulu põhjal, mis arvutatakse eelmise kalendriaasta sotsiaalmaksuga maksustatud tulu järgi. Hüvitist saab 80% päevatulust, sellest arvutatakse maha tulumaks. 

Kui esmane hooldusleht algas enne 01.07.2024, arvutab Tervisekassa hooldushüvitist alampalga alusel, sest eelmisel kalendriaastal naisel sotsiaalmaksuga maksustatav tulu puudus.

Alates 01.07.2024 alanud esmaste hoolduslehtede korral võtab Tervisekassa hooldushüvitise arvestamisel aluseks kas inimese eelmise kalendriaasta sotsiaalmaksuga maksustatava tulu alusel arvutatava hüvitise päevamäära või tema jagatava vanemahüvitise päevamäära. Hüvitist makstakse inimesele soodsama määra alusel.
 

Hoolduslehe väljastab arst tegelikule põetajale.

Tervisekassa eesmärk on parandada õendusteenuse kättesaadavust ja kvaliteeti. Üldhooldekodudes õendusteenust rahastades viiakse ka muud tervishoiuteenused inimesele lähemale, sest seal töötava õe abil saab hooldekodu elanike tervisevajadusi süsteemselt jälgida ja koordineeritumalt tervisemuresid lahendada.

Üldhooldekodu elanikel on võimalus saada õendusteenust hooldekodus kohapeal. Õendusteenus üldhooldekodus on inimesele tasuta ehk selle eest tasub edaspidi Tervisekassa.

Õde hindab hooldekodu elaniku terviseseisundit, jälgides elutähtsaid näitajaid nagu näiteks kehatemperatuur, hingamissagedus, vererõhk ja veresuhkur. Õde teeb vajadusel uriini- ja vereanalüüsi ning muid vajalikke õendustoiminguid. Samuti aitab õde jälgida ja ellu viia arsti poolt patsiendile koostatud raviplaani ja ettenähtud raviprotseduure. Arsti loal võib õde iseseisvalt teha patsiendile näiteks valuravi, manustada ravimeid või eemaldada haavaõmbluseid.

Õde tegeleb ka nõustamise ja haiguste ennetamisega. Näiteks jälgib õde hooldekodu elanike meeleoluhäirete ja dementsuse tundemärke.

Õendusteenus hooldekodus on mõeldud inimesele, kellel on väike või mõõdukas tervisemure. See tähendab, et õde ei lahenda tõsiseid terviseprobleeme ega saa ravida raskelt haiget patsienti.

Hooldusteenuste, ravimite ja abivahendite kulud on jätkuvalt inimese või tema lähedase kanda.

Üldhooldekodudel on teenuse tagamiseks mitmeid võimalusi. Koduõendustegevusloaga üldhooldekodu saab tööle võtta õe ja osutada teenust ise või teha koostööd perearsti või mõne tervisekeskusega, kes osutab hooldekodus õeteenust. Samuti võib hooldekodu otsida koduõendusteenuse osutaja, kes pakub hooldekodus õendusteenust.

Selleks, et üldhooldekodud saaksid õendusteenust kohapeal pakkuda, peab tegevusluba omav tervishoiuteenuse osutaja (üldhooldekodu või õde) esitama Tervisekassale taotluse ja sõlmima lepingu tervishoiuteenuse osutamiseks.        

Õendusteenuse pakkumine on üldhooldekodule võimalus, mitte kohustus. Kõik õendusteenust pakkuvad üldhooldekodud lisame 2020. aasta algsues Tervisekassa kaardirakendusele . Kaardilt tulev valida "Õendusabi" vaade ja sealt b teenuste filtrist tuleb valida „Õendusteenus hooldekodus“.

Hooldekodud peavad tagama oma elanikele tervishoiuteenuste kättesaadavuse. Vastavalt sotsiaalhoolekande seadusele peab hooldekodu tagama hooldusplaani koostamise, kus tuleb hinnata ka tervishoiuteenuse vajadust.  

Hooldekodus pakutavat õendusteenust osutab Tervisekassa lepingupartner ehk tervishoiuteenuse osutaja, vastutades teenuse kvaliteedi ja lepingus sätestatud tingimustele vastavuse eest.

Kui hooldekodus elaval inimesel puudub võimekus iseseisvalt tervishoiuteenuse osutaja poole pöörduda on hooldekodu pidajal kohustus tagada vajalikud teenused, sh transport arsti juurde.

Hooldekodu peab tagama hooldustoimingud ja muud toimetulekut toetavad teenused, mis on määratud hooldusplaanis.

Kui hooldusel olev inimene ei ole võimeline ostma isiklikke abivahendeid ise, on see kohustus perekonnal. Abivahendeid hüvitab Sotsiaalkindlustusamet (nt rulaator, lamatiste linad) ja meditsiiniseadmeid Tervisekassa (nt haavasidemed, põiekateetrid, ortoosid, glükomeetri testribad ja lantsetid jms).

Sotsiaalkindlustusameti soodustusega saab abivahendeid soetada, kui inimesele on väljastatud abivahendi tõend ja isikliku abivahendi kaart ehk IAK.  Selle kohta leiab rohkem infot SKA lehelt.

Tervisekassa hüvitab meditsiiniseadmeid, mis on kantud meditsiiniseadmete loetellu ning mille soodustingimustel soetamiseks on raviarst välja kirjutanud digitaalse meditsiiniseadme kaardi. Tervisekassa meditsiiniseadmete hüvitamise kohta leiab rohkem infot Tervisekassa kodulehelt.

Hooldusteenuste, ravimite ja abivahendite kulud on jätkuvalt inimese või tema ülalpidamisekohustusega lähedase kanda. Hooldekodu elaniku lähedastel tuleb end kurssi viia, kuidas on hooldekodus teenused korraldatud (hooldusteenused, tervishoiuteenused, nõustamine, teavitamine, transport jne).

Samuti tuleb lähedasel jälgida hooldekodu elaniku terviseseisundit ja heaolu ning tema tervisemuredest hooldustöötajat, õde või raviarsti teavitada.

Õde teeb hoolealuse lähedastega koostööd, neid vajadusel teavitades ja nõustades.

Kindlasti on erinevate õendusteenuste osutamisel kokkupuute punkte. Hooldekodus töötav õde tegeleb patsientidega, kellel vajadus tervishoiuteenuse järgi  on vähene või mõõdukas, võrreldes iseseisva statsionaarse õendusabi patsiendiga. Hooldekodus jälgib õde elanike tervist pidevalt. Koduõendusteenus on visiidipõhine ning pereõde teeb koduvisiidi vaid perearsti korraldusel ühekordselt (nt veenivere võtmiseks).

Sel ajal ei saa paralleelselt koduõendusteenust osutada.

Tervisekassa on ette näinud teenuse osutamisel miinimumi, st et teenust osutatakse tööpäevadel ning päevasel ajal. Muudel aegadel õendusteenuse osutamine hooldekodu ning õendusteenuse osutaja vahel on kokkuleppeline.

Tarkvara programme on erinevaid, iga õendusteenuse osutaja võib valida endale sobivaima.

Kõik sooritatavad õendustegevused ei kajastu pearahasiseste koodide all. Pearahasiseste koodide alla on koondatud olulisemad, indikatiivse sisuga tegevused, mis annavad Tervisekassale sisendi teenuse edasise arendamise osas.

Tervisekassa poolt rahastatav õendusteenus üldhooldekodudes on võimalus. Hooldekodu elanikele mõeldes on soovitatav rakendada õendusteenus üldhooldekodus niipea kui võimalik.

Kui hooldekodu ning õendusteenuse osutaja sõlmivad koostöö kokkuleppe ning pereõde ei osuta õendusteenust hooldekodus ajal, mil tal on tööaeg perearsti praksises. Seega, perearsti praksises täiskoormusega töötav pereõde ei saa samal ajal osutada õendusteenust üldhooldekodus.

Ei pea. Koduõendus teenuse osutajal on vajalik tegevusluba, kuid see ei ole seotud tegevuskohaga. 

Hooldekodu peab tagama hooldustoimingud ning muud toetavad ja toimetulekut tagavad toimingud ning teenused, mis on määratud hooldusplaanis.

See on hooldekodu ja õendusteenuse osutaja omavaheline kokkulepe, kuidas töö korraldatakse.

Kui Teil tekib kalendriaasta jooksul õigus erinevatele hambaravihüvitistele, saate Te hüvitist kõige suurema summa ulatuses. Näiteks täiskasvanud ravikindlustatud inimesel, kes on ühtlasi rase või alla üheaastase lapse ema, on õigus saada hüvitist 85 eurot ühes kalendriaastas.

Kõikidele hooldekodu elanikele tuleb teha hindamine hindamisinstrumendi abil. Õendusplaan tuleb koostada nendele elanikele, kellele hindamise tulemusena on vajalik tervishoiuteenuse osutamine.

Sagedus ei ole kindlalt piiritletud, reeglina edastatakse lõpp-epikriis, kuid kui on tegemist pika juhuga, siis võiks esitada vaheepikriise, seda eelkõige eesmärgil, et perearst oleks informeeritud oma nimistu patsiendi tervisest.

Ei ole vajalik saatekiri. Vajalik on arsti ettekirjutus/korraldus/raviskeem.

Õde on registreeritud Terviseametis tervishoiutöötajate registris õena/ämmaemandana.

See on hooldekodu ja õendusteenuse osutaja omavaheline kokkulepe, kuidas töö korraldatakse.

1. Õde hooldekodus tuvastab surmafakti, vormistab IT-programmis „surmateatise“, mille edastab siis e-tervisesse (TIS-i). Teavitab (24 tunni jooksul) telefoni teel perearsti isiku surmast.
2. Perearst vormistab „surma põhjuse teatise“, mille edastab e-tervisesse (TIS-i).
3. Pärast surma põhjuse vormistamist (perearsti poolt), saab väljastada (hooldekodu poolt) TIS-st „surmatõendi“ lähedastele, et nad saaksid edasisi toiminguid teha.

      NB! Selle kohta on juhised TEHIK-u kodulehel.

Arsti vahetamiseks tuleb esitada avaldus uuele perearstile. Perearsti nimistusse registreerumise avalduse leiad siit. Osadel keskustel on avalduse esitamise võimalus olemas ka keskuse kodulehel.

 Täidetud avaldus tuleb viia kohale või saata digiallkirjastatult uuele perearstile.

Perearst teavitab patsienti nimistusse võtmisest või sellest keeldumisest seitsme tööpäeva jooksul registreerimisavalduse esitamisest arvates. Keeldumise korral märgib ära ka keeldumise põhjuse.

Perearst võib keelduda patsiendi võtmisest oma nimistusse juhul, kui tema nimistu on ületanud talle määratud piirsuuruse (2000 või 2400 inimest) või kui patsiendi rahvastikuregistri elukoha aadress ei ole selle perearsti teeninduspiirkonnas.

Perearst võib registreerida patsiendi nimistusse sõltumata nimistu piirsuurusest ja nimistusse kantud inimeste arvust, kui patsiendi:

1) avalduses märgitud Eesti rahvastikuregistri elukoha aadress on perearsti teeninduspiirkonnas või
2) perekonnaliige on registreeritud nimistusse. Pereliikme nimistusse registreerumisest on võimalik keelduda juhul, kui perearsti nimistu piirsuurus on täitunud ja pereliikme rahvastikuregistrijärgne elukoha aadress ei asu perearsti teeninduspiirkonnas.

Info perearsti teeninduspiirkonna kohta on leitav Terviseameti kodulehelt.

Inimesel on õigus valida endale perearsti, arsti asukoht aga ei ole seadusega reguleeritud. Seega kui patsiendil on oma perearstiga toimiv koostöö, võib inimene kokkuleppel arstiga tema juures edasi käia. Tallinna perearst ei saa aga tulla Tartusse koduvisiidile, kui selleks vajadus peaks tekkima, samuti võib olla patsiendil raskendatud töövõimetuslehe ajal perearsti kontaktvastuvõtule tulla, seepärast soovitame valida perearsti elukoha lähedalt.

Perearst väljastab saatekirja eriala põhiselt, konkreetset raviasutust ei märgita. Tervisekassa eriarstiabi lepingupartnerid teenindavad kõiki ravikindlustatud patsiente, olenemata patsiendi elukohast.

E-konsultatsiooni saatekirjad tehakse aga raviasutuse põhiselt. Sel puhul perearst küsib patsiendi käest raviasutuse sobivust asukoha mõttes. Juhtudel kui e-konsultatsiooni järgselt võtab ravi koordineerimise üle eriarst ja patsiendil on vajalik pöörduda juba konkreetsesse eriarstiabi raviasutusse vastuvõtule.

Digisaatekirjal on kehtivusaeg. See on aeg, mille jooksul on võimalik saatekirjaga vastuvõtuaega broneerida. Vastuvõtt võib toimuda ka hiljem, pärast saatekirja kehtivusaja lõppu, st kui patsiendil on kehtiva digisaatekirja alusel aeg broneeritud, siis ei pea saatekiri arsti vastuvõtu päeval enam kehtiv olema.  Kehtivusaeg on perearstide programmides vaikimisi kuus kuud, kuid saatekirja koostaja saab seda vajadusel ise muuta. Oma kehtivaid saatekirju saate vaadata ja vastuvõtu aegu broneerida Terviseportaalis. Ravile võib minna ükskõik millise Tervisekassa lepingupartneri juurde üle kogu Eesti.

Arst saab töövõimetuslehe avada pärast seda, kui on patsiendi läbi vaadanud ja haigestumise tuvastanud. Küll saab ta väljastada nädalavahetusel  algava töövõimetuslehe juhul, kui patsiendi haigestumine on tagantjärgi tõendatav - haigestumine on dokumenteeritud mõnes teises raviasutuses või patsient on pöördunud perearsti nõuandetelefoni poole.

Perearst ei pea teenindama teise arsti nimistusse kuuluvat patsienti, kui tegemist ei ole vältimatu abiga. Samas ei ole seadusega kehtestatud nõuet, et tervisetõendi saab väljastada vaid perearst, kelle nimistusse inimene kuulub.

Perearst kehtestab teenuse hinna ise, kuna Tervisekassa tervisetõendi eest ei tasu. Küll on nõue, et perearstil peab olema tasuliste teenuste hinnakiri välja pandud nii, et iga patsient saaks sellega tutvuda. Millest koosnes osutatud teenuse hind, tuleb küsida perearstilt.

Tervisekassa nõuetele vastavaid digiteenindusplatvorme pakuvad 3 ettevõtet: (1) Certific OÜ keskkonnaga www.perearst24.ee; (2) Terviseagentuur OÜ keskkonnaga www.minudoc.ee/Eelvisiit; (3) Industry62 OÜ keskkonnaga www.eperearstikeskus.ee. Võta nendega ühendust, tutvu toodetega, vali enda perearstikeskusele sobivaim, sõlmi leping ning alusta kasutamist. 

Teenuseosutamise leping sõlmitakse perearstikeskuse ja ettevõtte vahel. Tervisekassa lepinguid ei sõlmi ühegi osapoolega. 

Digiteenindusplatvormide teenust pakkuvad ettevõtted edastavad igakuiselt informatsiooni perearstinimistutest Tervisekassale, kes kasutavad nende toodet. Selle info alusel teeb Tervisekassa raviarveldus kande perearstinimistule. Perearstikeskus ei pea kasutusele võtust Tervisekassat eraldi teavitama. 

Seatud nõuete eesmärk on tagada ühtsus ning kindlus kasutusel olevate digiplatvormide seas. Tervisekassa eesmärk on veenduda, et kasutusel olevad tooted on turvalised ja kasutajasõbralikud. Teenuseosutamise leping sõlmitakse tervishoiuteenuse osutaja ja teenusepakkuja vahel ning Tervisekassa sellesse protsessi ei sekku. Lepingulised kohustused võtavad mõlemad pooled vabatahtlikult, mis tähendab, et lepingu sisu peab olema mõlemale poolele vastuvõetav. Mis tähendab, et kui perearstid näevad vajadust täiendavate nõuete rakendamise järele, näiteks E-ITS, siis on perearstidel see õigus seda küsida ettevõtetelt.  

PADI raames seatud ja auditeeritud nõuded ei ole omavahelises seoses E-ITS või ISO/IEC 27001'ga. EITS/ISO reguleerib teenusepakkuja tööprotsesse tervikuna ning Tervisekassa nõuded seda ei reguleeri. PADI vastavuse hindamine lähtub peamiselt ainult ettevõtete arendatud tarkvara vaatest mitte ettevõtte üleüldisest infoturbe vastavusest mingile konkreetsele infoturbe standardile. Selleks peavad ettevõtted olema rakendanud vastava infoturbestandardi, olema selle vastu ka auditeerinud ning selle tulemus tõendab, kas ettevõte vastab standardile või mitte. Kogu see kohustus lasub ettevõttel endal.

Ei, kuna tegu pole klassikalise auditiga, kus valideeritakse vastavust mingile standardile (näiteks E-TIS või ISO27001). Tegu on hoopis Tervisekassa kehtestatud nõuetele vastavuse kontrollimisega välise partneri abil, kes omab vastavaid kompetentse nende hindamiseks. Auditi tulem on eelduseks Tervisekassa rahastusele.

Logide säilitustähtajad sõltuvad peamiselt asutusele kohalduvatest õigusaktidest, eeskirjadest ja kokkulepetest (nt lepingutest). Mõnel puhul võib olla see 1 aasta, teisel juhul 5 aastat. Tegevuslogisid hoitaks üldjuhul minimaalselt 1 aasta. Tervishoiuteenuse osutaja infosüsteemis logitakse andmete töötlemine (andmetöötlemise sisu, andmetöötleja andmed, andmetöötlemise kuupäev ja kellaaeg). Tervishoiuteenuse osutaja infosüsteemi logisid säilitatakse viis aastat. Säte on vajalik andmetöötlemise õiguspärasuse tagamiseks. Sätestatud säilitusaja puhul on lähtutud võlaõigusseadusest.

Kui lapseootele jäänud naisel on kehtiv ravikindlustus mingil muul alusel, nt töölepingu alusel, ei pea ta end Tervisekassas rasedana arvele võtma. Küll aga peab ta seda tegema juhul, kui tal ei ole kehtivat ravikindlustust. Sellisel juhul tuleb Tervisekassasse esitada arsti või ämmaemanda väljastatud raseda tõend ja avaldus, mille alusel vormistatakse ravikindlustus.

Lapsele ravikindlustuse saamiseks ei pea Tervisekassale avaldust esitama. Kui lapse elukoht on rahvastikuregistris registreeritud Eestisse, jõustub kindlustus automaatselt.

Kui pärast registreerimist ei ole lapse andmed paari tööpäeva jooksul Tervisekassasse jõudnud, tuleb helistada klienditelefonile (+372) 669 6630 või saata kiri info [at] tervisekassa.ee 

Ühel Eestis elaval mittetöötaval vanemal, kes kasvatab kolme või enamat alla 19-aastast last, kellest vähemalt üks on alla 8-aastane, on õigus saada ravikindlustus riigilt. Ravikindlustuse saamiseks tuleb pöörduda sotsiaalkindlustusametisse, mis edastab vajalikud andmed Tervisekassasse ning ravikindlustus tekib inimesele viie päeva jooksul.

Võimalus on registreerida end ülalpeetavaks abikaasaks. Ravikindlustuse saab ülalpeetav abikaasa, kellel on vanaduspensionieani vähem kui viis aastat. Ravikindlustuse saamiseks tuleb tal esitada taotlus Tervisekassale.

Ravikindlustuse kehtivust saab kontrollida riigiportaalist eesti.ee või helistades Tervisekassa klienditelefonile (+372) 669 6630.

Jah, ravikindlustuse saamisel ei ole õpilase koormus oluline.

Töötamine  tuleb hiljemalt tööle asumise päevaks registreerida maksu- ja tolliameti töötamise registris.  Andmed ravikindlustuseks esitab maksu- ja tolliamet.
Juhul, kui tööandja või lepingu teine pool on jätnud oma töötaja ravikindlustamata ja töötajal oleks olnud õigus saada ravikindlustushüvitist, peab tööandja hüvitama töötajale ravikindlustushüvitise saamata jäämisest tekkinud kahju.

Ravikindlustuse saamise erisused sõltuvad lepingust.

Töölepingu alusel töötav inimene saab ravikindlustuse siis, kui ta töötab üle ühekuulise tähtajaga või tähtajatu lepingu alusel. Sealjuures ei ole oluline, kas töötatakse osalise või täieliku tööajaga. Kui inimesel ei olnud varem ravikindlustust, hakkab see kehtima 14 päeva pärast töötamise registrisse kantud töötamise alustamise kuupäeva.

Võlaõigusliku lepingu sõlminud inimene saab ravikindlustuse, kui tema eest makstakse sotsiaalmaksu vähemalt kehtiva kuumäära ulatuses. 

Kindlustuskaitse tekib võlaõigusliku lepinguga töötaval inimesel TSD esitamisele järgneval päeval ja peatub ühe kuu möödumisel, kui järgmise deklaratsiooni esitamise tähtajaks ei ole sotsiaalmaksu deklareeritud miinimumkohustuse ulatuses.

Sellisel juhul on inimesel õigus ravikindlustusele. Erinevate tööandjate makstud sotsiaalmaksud liidetakse. Ravikindlustuse  saab töövõtu-, käsundus- või muu teenuse osutamiseks sõlmitud ühe või mitme võlaõigusliku lepingu alusel töö- või teenustasusid saav inimene, kelle eest lepingu teised pooled maksavad sotsiaalmaksu vähemalt sotsiaalmaksu miinimumkohustuse.

Tööandja peab maksma sotsiaalmaksu teenitud summalt/tasult. Kui tegelik tasu on alla riigieelarvega kehtestatud kuumäära, siis ei ole töötajal õigust ravikindlustust saada.

Tööandja peab registreerima kõikide töötajate andmed töötamise registris.

Ravikindlustusele on õigus töötajatel, kellega on sõlmitud üle ühekuulise tähtajaga tööleping või võlaõiguslik leping, millelt makstakse iga kuu sotsiaalmaksu vähemalt sotsiaalmaksuseaduses kehtestatud kuumääralt.

Kui töötaja läheb ajateenistusse, peab tööandja tema kindlustuse peatamiseks andmed edastama maksu- ja tolliameti töötamise registrisse. Tervisekassa saab andmed töötamise registrist.

Töötajana kindlustatud inimestel kehtib ravikindlustus veel kaks kuud pärast töö- või teenistussuhte lõppemist.

Ravim koosneb toimeaine(te)st ja abiainetest. Toimeaine ravib või leevendab haigust, seevastu abiained on ravimis vajalikud selleks, et toimeaine oleks manustatav soovitud kujul (nt tabletina, salvina, aerosoolina). Kuna toimeaine on see, mis organismi mõjutab, siis on ka ravimi kõrvaltoimed põhjustatud ravimis olevast toimeainest. Abiained kõrvaltoimeid ei tekita, v.a väga erandlikel juhtudel, kui inimene on ülitundlik konkreetse abiaine suhtes (laktoos, pähkliõli, erinevad suhkrud). Reeglina kasutavad nii originaalravimite kui ka geneeriliste ravimite tootjad samu või sarnaseid abiaineid. Ravimite koostises kasutada lubatud abiained peavad olema kvaliteetsed ning peab olema tõestatud, et nad on ette nähtud manustamisviisi puhul ohutud. Ravimis lubatud abiaine ei tohi negatiivselt mõjutada ravimi omadusi.

Geneeriline ravim (vahel kasutatakse ka nimetusi koopiaravim ja analoogravim) on originaalravimiga sama toimeainet sisaldav ravim, mis on mõeldud samade haiguste raviks. Geneeriline ravim on sama tõhus, ohutu ja kvaliteetne kui originaalravim. Geneeriline ravim jõuab turule pärast originaalravimi patendikaitse lõppemist. See tähendab, et  sama toimeainega ravimit võivad toota ka teised ravimitootjad. Geneerilise ravimi tootja peab tõestama, et ravim sisaldab sama toimeainet täpselt samas koguses kui originaalravim ning see avaldab organismis samasugust mõju kui originaalravim. Viimast tõestatakse bioekvivalentsusuuringutega ehk uuringutega, milles tehakse kindlaks, kas originaal- ja geneerilisest ravimist jõuab organismi sama hulk toimeainet ning kas toimeaine hulk organismis muutub aja jooksul mõlema ravimi puhul samamoodi.
Bioekvivalentsed ravimid tekitavad samas koguses manustatuna organismis samasuguse toimeaine kontsentratsiooni nagu originaalravimid. Samuti peab geneerilise ravimi tootja tõestama, et ravimi tootmisprotsess vastab kehtestatud nõuetele.
Kuna tegemist on teise ravimitootja tootega, siis ei nõuta, et ravimi välimus peab olema sama kui originaalravimil. Seega võib geneeriline ravim erineda originaalravimist abiainete ja välimuse osas, kuid ei tohi erineda toime tõhususe, kvaliteedi ja ohutuse poolest.

Eesti apteekides müüakse ainult selliseid ravimeid, mis on läbinud Ravimiameti range kontrolli.

Kui originaalravimi patendiaeg lõppeb, siis hakkavad sama toimeainega ravimit tootma ka teised ravimitootjad ning ravimi hinna kujundab ravimitootjate vaheline konkurents. Originaalravimi tootjal on aga patendi kestuse ajal võimalik tagasi teenida ravimi väljatöötamiseks kulunud raha ning seega säilitada huvi edasiseks arendustegevuseks. Võib juhtuda, et pärast patendiaja lõppu langetab originaalravimi tootja ravimi hinna geneeriliste ravimitega samale tasemele.

Ravimimaailmas ei kehti sama toimeainet sisaldavate ravimite korral põhimõte, et mida kallim, seda kvaliteetsem. Geneerilised ravimid on sama kvaliteetsed, tõhusad ja ohutud kui originaalravimid, seega on majanduslikult mõistlik ravimi ostmisel valida soodsaim ravim. Eestis on apteekril kohustus pakkuda võrdsete valikute korral patsiendile apteegis soodsaimat alternatiivi eeldusel, et arst ei ole retseptil antud korraldusega käskinud müüa vaid konkreetse tootja ravimit. Kui arst on kirjutanud retseptile toimeaine (nn toimeainepõhine retsept), siis on inimesel apteegis võimalik valida endale sobivaima hinnaga ravim samaväärsete alternatiivide hulgast. Ei ole mingit meditsiinilist põhjust eelistada kallimat ravimit.

Ei. Ravimimaailmas ei kehti sama toimeainet sisaldavate ravimite korral põhimõte, et mida kallim, seda kvaliteetsem. Geneerilised ravimid on sama kvaliteetsed, tõhusad ja ohutud kui originaalravimid. Meditsiinilisel põhjusel mõne konkreetse ravimitootja ravimi eelistamist või välistamist tuleb ette harva (nt ülitundlikkus konkreetse abiaine suhtes, vt ka küsimus nr 1). Pigem on konkreetse ravimitootja ravimi eelistamise põhjused psühholoogilist või turunduslikku laadi.

Pole mingit alust eeldada, et raseduse ajal oleks näidustatud pigem originaalravimite kui geneeriliste ravimite kasutamine. Raseduse korral tuleb kaaluda ravimite kasutamise vajadust toimeaine põhiselt (kas rasedale on näidustatud ühe või teise toimeaine kasutamine), mitte konkreetse tootja ravimi põhiselt.

Ei, kindlasti mitte. Ravimi annuse määramine ei sõltu sellest, kas tegu on geneerilise ravimiga või originaalravimiga. Geneerilised ravimid on sama kvaliteetsed, tõhusad ja ohutud kui originaalravimid. Ravimi annus määratakse tulenevalt haigusest, kasutatavast toimeainest ja patsiendist. Lisaks arstile ja apteekrile saab patsient infot konkreetse ravimi annustamise kohta ka ravimile lisatud patsiendi infolehelt.

Jah. Geneeriline ravim on meditsiinilises mõttes täpselt samasugune kui originaalravim. Geneerilised ravimid on sama kvaliteetsed, tõhusad ja ohutud kui originaalravimid, seega ei ole mingit vajadust muuta ravimi annust või manustamisskeemi, kui olete vahetanud ühe tootja ravimi teise tootja sama toimeainet sisaldava ravimi vastu.

Sõltumata sellest, kas inimene ostab geneerilise ravimi või originaalravimi, jääb Tervisekassa kompensatsioonimäär (50%, 75%, 90% või 100%) samaks. Kuna Eestis kehtib piirhinnasüsteem sama toimeainet sisaldavatele ravimitele, siis mõjutab inimese ravimivalik ainult tema makstavat omaosalust.

Näiteks kui apteegis on valikus sama toimeainega ravimeid hinnaga 6,39, 9,59, 11,19  ja 12,78, siis määratakse piirhinnaks reeglina hinnalt teise soodsaima ravimi hind (selle näite puhul 9,59) ja Tervisekassa soodusprotsent arvutatakse sellest summast. Kui ravimi ostja eelistab kallimat ravimit, siis tuleb lisaks omaosalusele (2,5 eurot) tasuda apteegis ka piirhinda ületav osa. Seega tasub apteekrilt nõu küsida, milline sama toimeainega ravim on soodsam.

Inimese tasutav summa sõltub sellest, millise ravimitootja ravimi ta ostab.
Nt 75% soodustuse korral tasub inimene:

• 6,39 € ravimi ostmisel 3,47 € (2,5 € omaosalus iga retseptiravimi ostmisel + 0,97 €, st 25% 3,89* eurost) 
• 9,59 € ravimi ostmisel 4,27 € (2,5 € omaosalus iga retseptiravimi ostmisel + 1,77 €, st 25% 7,09** eurost)
• 11,19 € ravimi ostmisel 5,87 € (2,5 € omaosalus iga retseptiravimi ostmisel + 1,77 €, st 25% 7,09** eurost + 1,6 €, mis ületab piirhinda)
• 12,78 € ravimi ostmisel 7,46 € (2,5 € omaosalus iga retseptiravimi ostmisel + 1,77 €, st 25% 7,09** eurost + 3,19 €, mis ületab piirhinda).

* Kui ravimi jaehind on piirhinnast madalam, siis arvutatakse soodustus (antud juhul 25%) jaehinnast.

** Ravimi piirhind on 9,59 eurot, millest lahutatakse omaosalus 2,5 eurot. Järele jäävast 7,09 eurost arvutatakse soodustus, selle näite puhul 25%.

Soodustus 100% – patsient tasub omaosaluse 2,5 eurot ning piirhinda või hinnakokkuleppe hinda ületava summa. Tervisekassa hüvitab piirhinna või hinnakokkuleppe hinna ja patsiendi omaosaluse vahe 100%.

Näide 1

Patsiendile kirjutati soodusretsept ühele ravimipakendile, mille hind on 10 eurot. Ravimi toimeainele on kehtestatud piirhind 8,00 eurot. Soodushind patsiendile koosneb:

- patsiendi omaosalusest: 2,5 eurot
- piirhinda ületavast osast: 10 eurot – 8,00 eurot = 2 eurot
- Tervisekassa hüvitab piirhinna või hinnakokkuleppe hinna ja patsiendi omaosaluse vahe 100%.

Patsient peab maksma ravimi eest 2,5 eurot + 2 eurot = 4,5 eurot.

Soodustus 90% – patsient tasub omaosaluse 2,5 eurot, 10% piirhinna või hinnakokkuleppe hinna ning patsiendi omaosaluse vahelisest summast ja piirhinda või hinnakokkuleppe hinda ületava summa. Tervisekassa hüvitab 90% piirhinna või hinnakokkuleppe hinna ja patsiendi omaosaluse vahelisest summast.

Näide 2

Patsiendile kirjutati soodusretsept kahele ravimipakendile, mille hind on 10 eurot. Ravimi toimeainele on kehtestatud piirhind 8,00 eurot.

Soodushind patsiendile koosneb:

- patsiendi omaosalusest: 2,5 eurot
- piirhinda ületavast osast: 10 eurot – 8,00 eurot = 2 eurot, 2 eurot x 2 pakendit = 4 eurot
- Tervisekassa hüvitab piirhinna või hinnakokkuleppe hinna ja patsiendi omaosaluse vahe 90%, seega patsiendi osa (10%) on (8 eurot x 2 pakendit – 2,5 eurot) x 10% = 1,35 eurot

Patsient peab maksma ravimite eest 2,5 eurot + 4 eurot + 1,35 eurot = 7,85 eurot.

Soodustus 75% – patsient tasub omaosaluse 2,5 eurot, 25% piirhinna või hinnakokkuleppe hinna ja patsiendi omaosaluse vahelisest summast ja piirhinda või hinnakokkuleppe hinda ületava summa. Tervisekassa hüvitab 75% piirhinna või hinnakokkuleppe hinna ja patsiendi omaosaluse vahelisest summast.

Näide 3

Patsiendile kirjutati soodusretsept ühele ravimipakendile, mille hind on 10 eurot. Ravimi toimeainele on kehtestatud piirhind 8,00 eurot. Soodushind patsiendile koosneb:

- patsiendi omaosalusest: 2,5 eurot
- piirhinda ületavast osast: 10 eurot – 8,00 eurot = 2 eurot
- Tervisekassa hüvitab piirhinna või hinnakokkuleppe hinna ja patsiendi omaosaluse vahe 75%, seega patsiendi osa (25%) on (8 eurot – 2,5 eurot) x 25% = 1,37 eurot

Patsient peab maksma ravimi eest 2,5 eurot + 2 eurot + 1,37 eurot = 5,87 eurot.

Soodustus 50% – patsient tasub omaosaluse 2,5 eurot, 50% piirhinna või hinnakokkuleppehinna ja patsiendi omaosaluse vahelisest summast ning piirhinda või hinnakokkuleppehinda ületava summa. Tervisekassa hüvitab 50% piirhinna või hinnakokkuleppehinna ja patsiendi omaosaluse vahelisest summast.

Näide 4:

Patsiendile kirjutati soodusretsept ühele ravimipakendile, mille hind on 40 eurot. Ravimi toimeainele on kehtestatud piirhind 35,00 eurot. Soodushind patsiendile koosneb:

- patsiendi omaosalusest: 2,5 eurot
- piirhinda ületavast osast: 40,00 eurot – 35,00 eurot = 5 eurot
- Tervisekassa hüvitab piirhinna või hinnakokkuleppe hinna ja patsiendi omaosaluse vahe 50%, seega patsiendi osa (50%) on (35 eurot – 2,5 eurot) x 50% = 16,25 eurot

Patsient peab maksma ravimi eest 2,5 eurot + 5 eurot + 16,25 eurot = 23,75 eurot.

Jah, ravikindlustuseta inimesel tuleb apteegis maksta väljakirjutatud ravimi eest täishinda.

Ravimite erandkorras kompenseerimiseks tuleb kindlustatud inimesel või tema seaduslikul esindajal esitada Tervisekassale vabas vormis avaldus, mis peab kompensatsiooni taotleja kohta sisaldama järgmisi andmeid:

1. Ees- ja perekonnanimi.
2. Isikukood.
3. Kontaktandmed (aadress, telefoninumber,  e-posti aadress).

Taotlusele lisatakse raviarsti põhjendus. Need dokumendid tuleb edastada Tervisekassale e-posti (info [at] tervisekassa.ee) või posti teel või isiklikult kohale tuues.

Erandkorras kompenseerimise otsuse võtab vastu Tervisekassa juhatus. Patsiendile ja tema raviarstile saadetakse juhatuse otsusest väljavõte. Inimene saab ravimi apteegist välja osta raviarsti poolt välja kirjutatud soodusretsepti alusel pärast Tervisekassa juhatuse positiivset otsust ravim erandkorras kompenseerida.

Rasestumisvastaseid tablette võivad välja kirjutada ka perearstid. Juhul, kui patsiendil ei ole vastunäidustust sünnitamiseks, kirjutatakse ravimeid välja 50% soodusmääraga.

Kui kindlustatu on ostnud soodusravimeid rohkem kui 100 euro eest aastas, saab ta täiendavat ravimihüvitist. Täiendav ravimihüvitis on automaatne, inimene saab lisasoodustuse koos tavapärase ravimisoodustusega juba ravimi väljaostmisel apteegis ja Tervisekassale avaldust esitada ei ole vaja.

Kui inimene on ostnud soodusravimeid:

•  100–300 euro eest aastas, hüvitab Tervisekassa talle 50% 300 eurot ületavast summast (maksimaalselt 100 eurot aastas)

•  rohkem kui 300 euro eest aastas, hüvitab Tervisekassa talle 90% 300 eurot ületavast summast

Tervisekassa hüvitab Euroopa Liidus retseptiravimitele tehtud kulutused. Esmalt tuleb ravim välja osta ja seejärel saab Tervisekassalt tagasimakset taotleda. Selleks tuleb Tervisekassa kodulehel täita taotlus (Avaldus Euroopa Liidu tervishoiuteenuse kulu tagasimakseks) ning lisada sellele originaalretseptid ja nende maksmist tõendavad tšekid. Dokumendid võib saata Tervisekassasse posti teel või viia need endale sobivasse Tervisekassa klienditeenindusbüroosse.

Tervisekassa teeb järelepärimise välisriiki ja vastavalt sealt tulnud infole kannab hüvitatava summa eurodes inimese pangaarvele.

Naisel on õigus uuringule registreeruda ja minna talle sobivasse raviasutusse olenemata sellest, kus ta elab. Raviasutuses kontrollitakse sõeluuringule registreerimisel Sinu sünniaastat ja ravikindlustuse kehtivust. Uuringule tulles tuleb kaasa võtta isikut tõendav dokument.

Kui kutsel märgitud registratuuri telefon on pidevalt kinni ja seetõttu ei ole ennast võimalik uuringule registreerida, siis on see tavaliselt tingitud raviasutuse registratuuri töö ülekoormatusest või häiretest sideliinides. Nendel juhtudel soovitame helistada paari päeva möödumisel. Kui häired registreerumisel on püsivad, siis on võimalus kontakti võtta raviasutuse üldtelefonil, ent teavitada võib ka Tervisekassat.

Elukoha muutusest ei ole vaja teavitada Tervisekassat, ent kindlasti peab teavitama rahvastikuregistrit, sest rahvastikuregistrist võetakse sõeluuringusse kutsutavate naiste aadressid. Rahvastikuregistri seaduse paragrahvi 391 alusel on inimesel kohustus hoolitseda elukoha aadressi õigsuse eest rahvastikuregistris. Rahvastikuregistrit tuleb teavitada, kui kolitakse uuele aadressile, samuti siis, kui registris on valed andmed või puuduvad andmed sootuks.

Oma elukohaandmete õigsust saab kontrollida riigiportaalis rahvastikuregistri e-teenuseid kasutades, valides kodanikule mõeldud vahelehe ning sisenedes portaali kas ID-kaardi või mobiil-ID abil. 

Elukohaandmete registrisse kandmiseks või muutmiseks tuleb esitada elukohajärgsele valla- või linnavalitsusele elukohateade. Seda saad teha omavalitsusse kohale minnes, posti või digiallkirjaga e-kirja teel saates või kasutades rahvastikuregistri e-teenuseid riigiportaalis. Elukohateate võib esitada ka digitaalallkirjaga. Lisainfot elukoha registreerimise kohta võib vaadata siseministeeriumi kodulehelt. Telefonitsi aadressi korrigeerimine ei ole võimalik, sest telefoni teel ei ole helistaja tuvastatav.

Kui naine on kutsutavate nimekirjas (seda on võimalik kontrollida Tervisekassa infotelefonilt 16363), ent ei ole aadressimuutuse tõttu või muul põhjusel kutset kätte saanud, kui ta on kutse vahepeal kaotanud või kui kutse on rikutud, saab ennast uuringule registreerida ja uuringul osaleda ka isikut tõendava dokumendi alusel. Uuringul mitteosalenud naistele saadetakse korduskutse, kasutades rahvastikuregistris olevaid aadresse. Soovitame kindlasti korrigeerida oma andmed rahvastikuregistris.

Kui kutsel märgitud registreerumise tähtaeg (soovitatavalt ühe kuu jooksul) on möödunud, kuid Sa ei ole veel jõudnud ennast uuringule registreerida, siis saad registreeruda ikkagi kogu kalendriaasta jooksul isikut tõendava dokumendi alusel. Uuringul mitteosalenud naistele saadab Tervisekassa ka korduskutse uuringul osalemiseks uuringuaasta novembris-detsembris. Korduskutse saadetakse rahvastikuregistris oleval aadressil.

Kõikidel raviasutustel, kes on märgitud kutsel, on leping ravikindlustatud naistele ennetavate uuringute tegemiseks. Nendel juhtudel peaks arve uuringu eest esitatama Tervisekassale ja Sa ei pea uuringu eest ise tasuma. Kui Sinult on rinna- või emakakaelavähi sõeluuringu eest Sinu arvates põhjendamatut tasu nõutud, siis teavita sellest Tervisekassat (info [at] tervisekassa.ee (info[at]tervisekassa[dot]ee)). Kindlasti on sellistel puhkudel vaja alles hoida teenuse eest tasumist tõendav kviitung.

Rinnavähi uuringu tulemuse saab naine kirjalikult kahe nädala jooksul uuringu teinud tervishoiuasutusest. Uuringu vastuse saatmise viis (postiga või e-postiga ning millisele aadressile) lepitakse kokku raviasutuse ja naise vahel pärast uuringut. Uuringu vastus ei sisalda delikaatseid isikuandmeid, see sisaldab vaid infot, kas naine vajab täiendavaid uuringuid või mitte.

PAP-testi tulemuste teadasaamise viisis lepitakse samuti kokku pärast uuringut. Tavaliselt helistab patsient teatud kindlal kellaajal ja telefonil. Uuringu vastus ei sisalda delikaatseid isikuandmeid, see sisaldab vaid infot, kas naine vajab täiendavaid uuringuid või mitte või mis ajal on soovitatav teha järgmine PAP-test.

Kui Sinu aadressile tuleb sõeluuringu kutse naisele, kes seal ei ela, siis palume võimalusel see kutse tagastada Tervisekassale märkega, et inimene ei ela sellel aadressil. Tervisekassa saab uurida, kas inimesel on sideaadress, mis erineb põhielukoha aadressist ning edastada tagastatud kutse inimese sideaadressile koos soovitusega kontrollida oma andmeid rahvastikuregistris ja vajadusel neid uuendada.

Tervisekassa lähtub ennetustegevuse korraldamisel selle tõendatud meditsiinilisest efektiivsusest. Rinnavähi esinemissagedus on suurim 50–64-aastaste naiste seas. Ka Eestis kasvab haigestumise sagedus vanusega ja on maksimaalne 50. ja 60. eluaastates. Mammograafia on röntgenikiirguse abil tehtav rinnanäärmete uuring, mis on kasutusel nii sõeluuringu meetodina kui ka kliinilises diagnostikas. Mammograafia tundlikkus (tõenäosus, et haigus uuringuga avastatakse) on suurem 50-aastastel ja vanematel naistel ning väikesem alla 50-aastastel naistel, kellel tavaliselt on rinnakude tihedam. Rinnad on suurema tihedusega enne menopausi, samuti hormoonasendusravil olevatel naistel ja madalama kehamassiindeksiga naistel. Tervetele naistele vanuses 40–49 tehtavad mammogrammid ei ole suremuse vähendamiseks efektiivsemad võrreldes enese läbivaatuse või kliinilise läbivaatusega. Samuti võivad sõeluuringu negatiivsed küljed tervisele kasu asemel kahju tuua (kiirgus, psühholoogiline stress, ebaselged uuringutulemused, invasiivsed lisauuringud jne). Tervete naiste rindade uurimine enne 40. eluaastat ei ole meditsiiniliselt põhjendatud. Rinnaprobleemide korral jääb naistele võimalus minna uuringule pere- või eriarsti saatekirjaga.

Kui naisel puudub rinnauuringuks meditsiiniline näidustus (kas riskirühma kuulumine või kaebused), ei ole ka põhjendatud uuringu eest tasumine Tervisekassa poolt (ravikindlustuse seaduse paragrahv 29 lõige 1). Terve naine saab soovi korral minna uuringule selle eest ise tasudes. Tasuliste tervishoiuteenuste hinna kehtestab raviasutus.

Jah, see on võimalik, sest PAP-testi teevad palju günekoloogid ka väljaspool sõeluuringut. Kui soovid teha uuringut oma günekoloogi juures, pead aga arvestama tavapärase järjekorraga oma günekoloogi juurde.  Väljaõppinud ämmaemanda juurde saad sõeluuringu aja märksa kiiremini. Sõeluuringu (PAP-testi) eest tasub Tervisekassa vaid nende lepingupartnerite juures, kellel on leping Tervisekassaga. Kui eelistad oma tervist kontrollida erapraksises, siis tuleb ka seal tehtavad uuringud Sul endal tasuda. Kindlasti aga teavita arsti visiidi käigus, et said Tervisekassalt meeldetuletuse sõeluuringus osalemiseks ja eelistad, et PAP-testi tegemiseks vajalik protseduur tehtaks Sulle praeguse visiidi käigus.

Jämesool on peensoole lõpust pärakukanalini ulatuv soole osa, mis jaguneb umbsooleks, käärsooleks ja pärasooleks. Jämesooles imenduvad vesi ja mineraalsoolad ning jõuavad lõpule seedeprotsessid. Soolevähk on enamasti limaskesta kasvajast alguse saanud pahaloomuline kasvaja, mis paikneb jämesooles. Enamik soolevähkidest tekib astmelise vähitekkeprotsessi tulemusena algselt healoomulistest kasvajatest ehk polüüpidest.

Soolevähk on sageli esinev haigus, mis ohustab peaaegu võrdselt nii naisi kui ka mehi. Eestis haigestub soolevähki igal aastal peaaegu 1000 inimest.

Soolevähi teke on astmeline ja mitme teguri koosmõjust sõltuv protsess. See tähendab, et vähi tekkeks on vaja mitme vähki põhjustava teguri enamasti aastatepikkust koostoimet. Astmeline protsess peegeldab elu jooksul omandatud mutatsioonide teket ja kuhjumist. Algselt on tegemist soole limaskesta healoomulise kasvajalise muutusega. Aja jooksul võib toimuda aga healoomulise muutuse ehk polüübi suurenemine ja ehituslik teisenemine. Kõik polüübid ei arene soolevähiks. Võimalik on ka polüüpide taandareng, kuid umbes iga kahekümnes polüüp areneb edasi ja temast võib tekkida vähk.

• Lisaks vanusele on soolevähi olulised riskitegurid toitumisharjumused, eelnevate healoomuliste soolekasvajate ehk polüüpide olemasolu, soolevähi esinemine lähisugulastel (näiteks üks soolevähi või olulise polüübi juhtum lähisugulasel kahekordistab riski) ning ülekaalulisus.
• Riski suurendab ka suitsetamine, samuti liigne punase liha tarvitamine toidus. Samas pole viimase teguri mõju kvaliteetsetes teaduslikes uuringutes lõplikult tõestatud. Inimestel, kes liiguvad rohkem ja tarvitavad väiksema kalorisisaldusega toitu, on soolevähi tekkimise risk natuke väiksem.
• Riski suurendavad muu hulgas teatud kaasuvad haigused ja eelnevad operatsioonid – inimestel, keda on kas polüübi või soolevähi tõttu eelnevalt opereeritud, on natuke suurem soolevähi risk.
• Soolevähk tabab 75% juhtudest inimesi, kellel puudub pärilik eelsoodumus ehk suguvõsas pole esinenud vähki. Umbes 25% soolevähi juhtudest on perekondlikud ehk eeldatavasti pärilikud, aga seejuures ei pruugi täpne geenirikete arv, paiknemine, iseloom ja mehhanism teada olla. Umbes 2–5% juhtude puhul on tõestatud, et nad on konkreetsetest geenimuutustest tingitud.
   

Tavaliselt on vähi tekkeprotsess aeglane. Arvatakse, et vähieelsete muutuste tekkest kuni vähi väljakujunemiseni kulub vähemalt 10–15 aastat. On olemas geneetilised sündroomid, mida iseloomustab vähi ebatavaliselt kiire teke – näiteks Lynchi sündroom ehk pärilik mittepolüpoosne soolevähk. Selle korral võib vähk tekkida tavapärasest oluliselt kiiremini, näiteks eelnevalt visuaalselt terve soole limaskestal aasta-kahe jooksul.

Polüübid ehk kasvajalised moodustised võivad tekkida ka noorematel inimestel – eriti, kui kaasneb pärilik eelsoodumus. Kuid enamasti kasvab polüüpide esinemissagedus 50-aastastel ja vanematel. Erinevatel andmetel leitakse uuringut tehes umbes viiendikul 50-aastastest soolest mingisugune polüüp.

Polüüpide esinemise tõenäosus on naistel meestega võrreldes mõnevõrra väiksem. Ilmselt on põhjuseks nii soolised iseärasused kui ka keskkonna mõju. Meestel kipub olema rohkem kahjulikke harjumusi, nad on keskmiselt vähem terviseteadlikud, pööravad endale vähem tähelepanu ja pöörduvad hiljem arsti poole. Väga oletuslik on hormoonide roll – naistel võivad pakkuda mõningast kaitset naissuguhormoonid.

Kuna polüüp tekib ka elustiilifaktorite kuhjumisest, võib spekuleerida, et terviseteadliku käitumise korral neid ei tekiks. Samas on geneetiliste mutatsioonide kogunemine paratamatu vananemisega kaasas käiv protsess.

Uuritud on ka tegureid, mis soolevähki haigestumise riski vähendavad. Näiteks mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite (muu hulgas aspiriini, tselekoksiibi jt) kasutamine, kolesteroolitaset alandavate ravimite kasutamine, liikuv eluviis ja normaalne kehakaal. Ka östrogeenide ja kaltsiumipreparaatide kasutamine vähendab mõnevõrra soolevähi riski.

Mittesteroidsete põletikuvastaste preparaatide efektiivsus polüüpide vältimisel ja ka taandarengul on tõestatud, kuid küsimus on kõrvaltoimetes näiteks mao limaskestale ja südame-veresoonkonnale. Lisaks on seni veel piiratud teadmised täpsetest annustest ja ravi kestusest. 

Soolevähk tekib aeglaselt ja varasel soolevähil puuduvad sümptomid. Suhteliselt pikk peiteperiood pakub head võimalust kasvaja varaseks avastamiseks. Varakult tuvastatud ja korrektselt eemaldatud polüüp ehk healoomuline kasvaja hoiab ära soolevähi tekke.

Kaebusi põhjustab soolevähk siis, kui kasvaja on väga suur või ka soolest väljapoole levinud. See võib tähendada ravitulemuste halvenemist ja ravi muutumist keerulisemaks. Samas oleks paikne ehk ainult sooleseinaga piirduv soolevähk ohutult ja heade tulemustega lihtsamini ravitav.

Soolevähi iseloomulikeks sümptomiteks on veritsus pärasoolest, muutunud sooletegevus (kõhukinnisus, aeg-ajalt tekkiv kõhulahtisus, valulik pakitsus/tugev roojamis- või urineerimisvajadus, mis ei pea viima roojamisele või urineerimisele), kõhu- või seljavalu, aneemia, patsiendi või lähedaste poolt kompides tunda olev kasvaja.

Enne kaebuste tõttu arsti poole pöördumist võib vähk olla ühest kohast edasi levinud teise ehk andnud siirdeid teistesse organitesse.

Soolevähi ravi edukuse määrab soole vähist haaratuse ulatus ja keerukus. Samuti kaugsiirete ehk teistes organites paiknevate haiguskollete olemasolu või puudumine.

Üldine reegel ütleb, et kõik vähemalt sentimeetrise või suurema läbimõõduga kasvajalised moodustised tuleb ravida ehk täielikult eemaldada.

Soolevähi sõeluuring on selle kasvajavormi puhul tõendatult tõhus meetod avastada haigus algfaasis, mil vähk ei ole veel levinud teistesse organitesse. Soolevähi areng on aeglane ning soolestiku esmaste muutuste avastamine aitab haigusele õigel ajal jälile saada ja alustada kaasaegse raviga, mille tulemused on head.

Soolevähi diagnoosimiseks tehakse kas väljaheite analüüsidel põhinev uuring (peitveretest) või soole visualisatsioonil põhinev uuring (koloskoopia).

Peitveretest

Enim kasutatakse peitveretesti, sest see on lihtne, kiire, ohutu, valutu ja odavam. Peitveretestiks vajaliku väljaheiteproovi saab inimene ise kodus teha. Soolestiku peitveretest on oluline sõeluuring just soolevähi varajaseks avastamiseks. Peitveretest võimaldab varakult tuvastada võimalikku soolestiku peitverd ehk haigusseisundit. Peitvere testi tegemiseks vajaliku materjali ja info saab inimene oma perearstilt või pereõelt.

Peitveretest pole vereanalüüs! Peitveri on veritsus seedetraktist, mis on inimesele teadmata (isegi 100 ml ööpäevas võib jääda märkamatuks). Ka terved inimesed eritavad väljaheitega igapäevaselt verd (0,5–1,5 ml 24 tunni jooksul).

Seedetrakti veritsuse muud põhjused võivad olla aspiriin, mittesteroidsed põletikuvastased ravimid, igemehaigus, gastriit ja ösofagiit, gastroduodenaalsed haavandid, vaskulaarsed ektaasiad, hemorroidid, portaalne hüpertensiivne gastropaatia, parasiidid seedetraktis. Aspiriin ja antikoagulantravi võivad põhjustada veritsust, kuid tavaliselt nii vähe, et see ei põhjusta positiivset peitvere leidu.

Kasvaja tõttu tekkiv veritsus võib olla vahelduv ning veri võib olla roojas ebaühtlaselt jaotunud. Seetõttu on vaja võtta väljaheitest proov mitmest kohast ning vahel ka mitmel korral.

Kui õigesti tehtud uuring näitab väljaheites peitvere olemasolu, tuleb edasi minna koloskoopiauuringule.

Koloskoopia

Koloskoopia on jämesoole uuring, mis võimaldab arstil uurida jämesoolt painduva torukujulise videokaameraga varustatud uurimisvahendi ehk endoskoobi abil. Uuringuga saab otsida silmaga nähtavaid muutusi jämesooles.

Koloskoopia on tänapäeval valutu protseduur!

Koloskoopia on täpsem kui jämesoole röntgenuuring ning võimaldab vajadusel võtta uuringu käigus biopsiaid ehk koeproove, mida hiljem saab mikroskoobiga uurida. Koloskoopia on väga oluline ning kvaliteetne uuring, mis annab kõige kindlama vastuse.

Vähi sõeluuring on eelkõige hea võimalus kontrollida oma tervist veendumaks, et oled terve.

Sõeluuring kui esmane ennetus aitab ära hoida vähi tekke. Vähk hakkab tekitama kaebuseid ja sümptomeid alles siis, kui vähk on organismis levinud teistesse organitesse ning siis on seda ravida juba oluliselt raskem. Sõeluuringus tulebki käia enne kaebuste tekkimist, et avastada kasvajad sellises etapis, kui neid saab ravida ning ennetada kasvajate siirdumist mujale kehasse.

Teadusuuringud näitavad, et soolevähi sõeluuring on efektiivne. See võimaldab avastada soolevähki varasemas staadiumis või enne selle tekkimist, st vähieelses seisundis, kui inimesel on väikese või suure riskiga healoomulised kasvajad ehk polüübid. Seega diagnoositakse sõeluuringu tulemusena rohkem polüüpe ja I–II staadiumi soolevähki ning vähem III–IV staadiumis soolevähki.

Soolevähki haigestumise ja suremuse vähendamiseks on mitmes riigis kasutusel rahvastikupõhised sõeluuringuprogrammid. Enamikus riikides on sõeluuringu meetodina kasutatud peitveretesti, võttes koloskoopia appi vaid positiivse testivastusega inimestel. Lisaks on peitveretest tundlikum just suurte polüüpide ja algavate vähkide korral.

Eesti oli üks viimaseid riike Euroopas, kus soolevähi sõeluuringut kuni 2016. aastani veel ei olnud. Samas on see samas on see programm ka mujal riikides võetud kasutusele suhteliselt hiljuti.

Eesmärgiga hinnata soolevähi sõeluuringu rakendamise mõju rahvastiku tervisele ja sellega seotud tervishoiukulusid, tellis Tervisekassa Tartu Ülikooli tervishoiu instituudilt tervisetehnoloogiate hindamise raporti „Kolorektaalvähi sõeluuringu kulutõhusus“.

Eesti kulutõhususe raport võrdles erinevaid testimeetodeid ja leiti, et kõige efektiivsem on kasutada esmalt peitvere testi ja kui leitakse proovist peitverd, järgneb koloskoopia.

Seega valiti Eestis soolevähi sõeluuringu meetodiks peitvere test, millele järgneb vajadusel koloskoopia. Sõeluuringusse kutsutakse 60–68-aastased inimesed.

Edukas soolevähi sõeluuring aitab ära hoida kolmandiku soolevähi surmadest. Sõeluuringu käivitamisega on Eestis kümne aasta jooksul võimalik sõeluuringus osaleva inimrühma kohta ära hoida 33–74 soolevähi surmajuhtu ja võita 60–69-aastaste inimeste peale kokku 71–136 kvaliteetset eluaastat.

Sõeluuringuga on võimalik vähendada suremust soolevähki 13–33%, kuid sõeluuring ei avalda mõju üldsuremusele. Eestis on aastas 750 uut soolevähijuhtu ja kuigi vähkkasvajate seas on ta selle näitajaga kõrgel kohal, moodustab see üldsuremusest ikkagi väikese osa.

Sõeluuringud on üldiselt tõhusad siis, kui nendes osaleb piisav hulk riskirühma kuuluvaid inimesi. Euroopa kvaliteedijuhendid ütlevad, et minimaalne osalemismäär peaks olema 45% ja soovitatav on 65% – siis on loodetav tulu uuringust kättesaadav.

Sõeluuring on vabatahtlik ja Tervisekassa peab oluliseks kindlustatute informeerimist nii sõeluuringu positiivsetest kui ka negatiivsetest aspektidest. Tänu infomaterjalidele, teavitus- ja selgitustööle saab patsient teha teadliku valiku.

Soolevähi sõeluuringus on väga oluline roll perearstil. Küsimuste korral tasub esmalt pöörduda oma perearsti poole. Perearst nõustab ja selgitab, kui oluline on uuringus osalemine ja mis hakkab edasi toimuma. Perearst nõustab inimest kogu protsessi vältel ja vastab tekkinud küsimustele.

Sõeluuringus osalevad 60–68-aastased mehed ja naised iga kahe aasta tagant.

Sõeluuringul osalemiseks ei ole vaja jääda kutset ootama. Sihtrühma kuuluvad inimesed võivad ka ise oma perearsti poole pöörduda ning avaldada soovi sõeluuringus osaleda.

Inimene teeb vastavalt juhistele väljaheiteproovi ning täidab komplektis olnud ankeedi, kuhu peab märkima oma nime, proovi võtmise kuupäeva ja saatma selle makstud vastusega ümbrikus posti teel laborisse.

Pane tähele!

Peitveretesti vastuse saab teada 10 tööpäeva möödumisel pärast proovi postitamist oma perearstikeskusest või terviseportaalist terviseportaal.ee.

Kui proov on jõudnud laborisse, tehakse seal analüüs ja täidetakse tervise infosüsteemis vastus. 

Kui testi tulemus on negatiivne, oodatakse inimest uuesti sõeluuringule kahe aasta pärast. Terviseseisundi muutumisel tuleb kindlasti pöörduda oma perearsti poole. 

Kui testi võtmine on ebaõnnestunud ehk testi tulemus puudub, tuleb testi kordamiseks uuesti oma perearstikeskusesse pöörduda.

Kui testi tulemus on positiivne, saadetakse inimene lisauuringutele. Muretsemiseks ei ole põhjust, sest esmase testi positiivne vastus ei tähenda muud, kui vajadust täiendavateks uuringuteks. Perearst koostab saatekirja sõeluuringu koloskoopiasse.

Inimene registreerib end kas telefoni teel või terviseportaali kaudu sõeluuringu koloskoopiat tegeva endoskoopiakabineti protseduurile.

Endoskoopiakabinetis teeb eriarst koloskoopia. Vajadusel võetakse koloskoopia käigus biopsia(d) või eemaldatakse polüübid, mis saadetakse histoloogilisele uuringule. Eriarst paneb inimesele vastuvõtuaja 30 päeva pärast. 

Juhul kui inimene ei pöördu kokkulepitud ajal vastuvõtule, võetakse temaga ühendust endoskoopiakabinetist.

Järgneval vastuvõtul otsustab koloskoopiat tegev arst histoloogiavastuse põhjal, millist ravi patsient vajab ning annab vajadusel saatekirja onkoloogile või kirurgile.

Koloskoopia tegemiseks peab jämesool olema roojast puhas. Soole puhastamiseks kasutatakse suu kaudu võetavaid loputuslahuseid. Soole põhjalik ettevalmistus on oluline eelkõige seetõttu, et halvasti ettevalmistatud sool on arstile tehniliselt keeruline halva nähtavuse tõttu.

48 tundi enne koloskoopiat on soovitatav vähese kiudainesisaldusega dieet. Söögiks sobib näiteks keedetud või aurutatud valge kala, keedetud kana, munad, juust, sai, margariin, küpsised, kartul. Ei soovitata süüa kiudainerikkaid toite nagu punane liha (loomaliha, sealiha, lambaliha), punane kala (lõhe, forell), puuviljad, juurviljad, seened, pähklid, täisteratooted.

Koloskoopiale eelneval päeval tuleb hommikusöök valida eelmisel päeval lubatud toitude seast. Seejärel ei tohi kuni koloskoopiani süüa, aga peab piisavalt jooma (näiteks teed, kohvi, gaseeritud või tavalist vett, puljongit), samuti on lubatud tarretised ja jäätis. Kohvile ja teele võib lisada soovi korral piima.

Soole koloskoopiaks ettevalmistamisel tuleb juua sooleloputuslahust vastavalt tootja soovitatud annustamis- ja manustamisviisile ning vastavalt sellele, kas koloskoopia tehakse hommikul või õhtul. Loputuslahuse joomisel on soovitatav püsida tualeti läheduses, sest vajadus kasutada tualettruumi võib tekkida kiiresti.

Vahel võib inimestel olla probleeme joodava loputuslahuse kogusega (u neli liitrit) ja loputuslahuse soolaka maitsega, mis võib põhjustada iiveldustunnet. Abi on sellest, kui juua lahust jahedana või lisada maitseks näiteks mahla.

Tähelepanelik peab olema ka mõne ravimiga. Rauatablettide võtmise peab lõpetama nädal aega enne uuringut. Aspiriini võtmist kuni 100 mg päevas võib jätkata. Varfariinravi võib ohutult lõpetada 3–4 päeva enne koloskoopiat ja jätkata kohe pärast koloskoopiat.

Uuringu läbiviimiseks tuleb lamada selili või keerata vajadusel paremale või vasakule küljele. Koloskoop viiakse päraku kaudu jämesoolde ning õhuga jämesoolt laiendades on võimalik vaadelda jämesoole limaskesta. Vajadusel süstitakse enne uuringut veresoonde (veeni) ravimit, mis aitab lõõgastuda. Uuringu ajal võib soolevenituse tõttu tekkida mõningane ebamugavustunne.

Koloskoopia kestab sõltuvalt soolelingude paiknemisest kõhukoopas ja nende vahel olevaist liidetest 30–40 minutit või vahel ka kauem.

Pärast koloskoopiat saab patsient jätkata oma argielu. Kuna jämesool on uuringu eel väga puhtaks tehtud, ei pruugi järgmisel päeval tekkida roojamisvajadust.

Koloskoopia vastunäidustuseks võivad olla ägedad südame- ja kopsuhaigused, soolemulgustus, soolesulgus, tugev verejooks, song ja muu seesugune. Otsuse, kas patsient võib minna koloskoopiasse või oleks mõistlikum see protseduur edasi lükata, teeb perearst.

Sõelkoloskoopia on tänapäeval valutu protseduur, millega kaasnevad ohud on viidud miinimumini. Sooleuuringut teevad kogenud ja vastava koolituse läbinud arstid.

Sõeluuringuga kaasneb alati mõningane risk. Peitveretesti tegemisega otsest tervisekahju ei põhjustata, kuid iga sõeluuringumeetodiga kaasneb alati oht valepositiivsete ja valenegatiivsete tulemuste saamiseks. Valepositiivse tulemuse korral läheb inimene edasi koloskoopiasse, millega kaasneb tervisekahju risk.

Koloskoopiaprotseduuriks ettevalmistamisega seotud kõrvalnähud on puhitustunne ja kõhuvalu. Koloskoopiast põhjustatud tüsistusi esineb harva (neid on uuringute järgi kuni viiel protsendil patsientidest). Tüsistuste tekkeriski vähendab asjaolu, et sõeluuringute tegijateks on valitud suure koloskoopiakogemusega arstid.

Koloskoopiaprotseduuriga on eelkõige seotud veritsuse ja/või soolemulgustuse tekkimise risk nii ettevalmistus- kui ka teostamisfaasis. Verejooks, mis võib tekkida pärast biopsia võtmist, on minimaalne ega vaja vereülekandeid või operatsiooni. Jämesoole seina perforatsiooni ehk soolemulgustuse tekkimisel võib aga operatsioon vajalikuks osutuda.

Koloskoopial tekkinud verejooksu esineb 1,64 juhul 1000st, soolemulgustusi 0,85 juhul 1000st ja surma 0,074 juhul 1000 inimese kohta.

Koloskoopiast tingitud tervisekahju risk on suurem kaasuvate haigustega ja eakatel patsientidel. Riski maandamiseks külastab positiivse peitveretesti vastusega patsient enne koloskoopiasse minekut oma perearsti, kes saab hinnata patsiendi tervislikku seisundit.

Valenegatiivse peitveretesti korral võib aga juhtuda, et inimesele oleks tegelikult vaja teha koloskoopia, kuid seda ei tehta. Samas on sõeluuringuks valitud peitveretest just oma tundlikkuse tõttu väga hea meetod, mis peaks andma üpris täpsed vastused. Lisaks võib eriarst (koloskopist) patsiendi jaoks olulist muutust (ohtlik polüüp, vähk) mitte märgata. Põhjused võivad peituda endoskoopias, halvas soole ettevalmistuses või patsiendipoolsetes faktorites. Seda probleemi võib ette tulla kuni kahel juhul 100 protseduuri kohta.

Teoreetiliselt suurendab riski juba arsti juurde minek – ka ootus ja hirm sõeluuringu ees koos ebameeldiva vastuse võimalikkusega võivad põhjustada muret ja stressi.

Vähemalt sentimeetrise läbimõõduga polüübid tuleb avastamisel kindlasti eemaldada. Oluline on polüübi eemaldamise kvaliteet – kui see on eemaldatud täielikult ehk tervete kudede piires, siis on polüübi uuesti tekkimise risk äärmiselt väike. Seda eeldusel, et tegemist on healoomuliste muutustega. Kui tegemist on düsplaasia ehk vähieelse seisundi või vähiga, siis võib polüüp pärast eemaldamist tagasi tulla.

Soolevähki opereeritakse kas kirurgiliselt (avatud meetodil suure kõhulõike kaudu) või laparoskoopiliselt (kõhuõõne vaatlemine laparoskoobi abil läbi naha ja lihaste tehtud väikese lõike kaudu).

Soolevähi terviklikus ravis on olulisel kohal ka kiiritusravi ja keemiaravi. Need parandavad koos kirurgilise raviga haiguse ravitulemusi. Teatud juhtudel on patsiendid kiiritusravi ja keemia ravi tulemusel terveks saanud ka ilma kirurgilise ravita.

Tänapäevased teadmised ja kogemused võimaldavad kirurgiliselt ravida ka kaugele arenenud soolevähki, mis on levinud teistesse organitesse, näiteks maksa või kopsudesse. Esimene edukas maksasiirete kirurgiline eemaldamine viidi läbi juba 1952. aastal. Nüüdseks on siiretega soolevähi kirurgiline ravi muutunud nende patsientide jaoks igapäevaseks, kelle üldseisundile ja kaasnevate haiguste profiilile kirurgiline ravi sobib. Ravi edukust on suurendanud ka kirurgilise ravi rakendamine kombineerituna arenenud keemiaraviga.

Lisaks räägitakse soolevähi puhul üha rohkem ka immunoloogilisest tingitusest. See, kas kasvaja allub immuunsüsteemi kontrollile või mitte, sõltub paljuski peremeesorganismi immuunstaatusest ja kasvaja iseloomust. See määrab omakorda suures osas soolevähi üldised ravitulemused.

Kirurgiline tehnika on muutunud oluliselt säästlikumaks. Kirurgilise ravi, ka avatud kirurgilise ravi traumaatilisus on vähenenud, operatsioonijärgne taastumine on oluliselt kiirenenud. Kasutusel on kiirendatud operatsioonijärgse taastumise programmid, mis võimaldavad patsiendile kiirema ja ohutuma tagasituleku igapäevategevuste juurde.

Pärasoolevähi korral õnnestub üha rohkematel juhtudel taastada soolepidevus ja vältida stoomi (kirurgilisel teel tehtud avaus kõhu eesseinal, mille kaudu roe või uriin väljuvad tahtele allumatult kõhule selleks otstarbeks kleebitud kogumiskotti) loomist.

Varem tähendas pärasoolevähi kirurgiline ravi kuni pooltele patsientidele vajadust tehisliku päraku järele. Tänapäeval on selliste juhtude osakaal oluliselt vähenenud, ulatudes enamasti 10–25 protsendini kõigist ravitud pärasoolevähiga haigetest.

Soolevähi keemiaravi on viimase 20 aasta jooksul väga palju arenenud. Jämesoole keemiaravisse on tulnud hulgaliselt uusi nn täppisravimeid, mis on parandanud haiguse kontrollimise võimalusi. Keemiaravi tervistav efekt ei ole oluliselt paranenud, aga haiguse kontrolli aeg on 20 aasta taguse ajaga võrreldes muutunud umbes neli-viis korda pikemaks – poolest aastast keskmiselt kolme aastani.

Alates 1. juulist 2024 muutus teraapiafondi süsteem. Teraapiafond, mille kaudu on perearstid saanud oma patsiente suunata kliinilise psühholoogi, logopeedi ja füsioterapeudi vastuvõtule, on sellest aastast Tervisekassa hallata.  

Seni sai perearst patsiendi suunata ükskõik millise teenusepakkuja juurde, kes kliinilise psühholoogi, logopeedi või füsioterapeudi teenuseid osutas, ja olenevalt teenusepakkujast tasus teenuse eest kas osaliselt või täielikult Tervisekassa. Alates juulist saab perearst või raviarst suunata ravikindlustatud inimesi tasuta teenusele, aga seda vaid Tervisekassa lepingupartneri juurde.  

Muudatuse toel kaob patsientide omaosalus ning tekib kindel nimekiri teenuseosutajatest, kes Tervisekassa rahastusel teenust pakuvad.  

Kõik ravitegevused või teraapiad, kuhu 2024. aasta 1.juuli seisuga on patsiendi aeg broneeritud või ravi pooleli, viiakse lõpuni ja kaetakse varasema perearsti fondide kaudu kuni käesoleva aasta septembri lõpuni.  

Kui patsient ei jõua oma visiiti septembri lõpuks ära teha ning teenuseosutajal ei ole Tervisekassaga alates 1.juulist kehtivat lepingut, tuleb teenuse eest ise tasuda või pöörduda uuesti oma raviarsti poole, kes hindab meditsiinilist vajadust ning väljastab vajadusel uue saatekirja , millega minna sobiva teenusepakkuja juurde. 

Muudatuse põhieesmärk luua selgus, mis asutused, kus kohas ja milliseid teenuseid Tervisekassa raha eest osutavad.

Patsientide jaoks on peamine eelis see, et teenus muutub soodsamaks-  lepingupartneri juures ei tohi patsiendilt küsida omaosalustasu Tervisekassa hüvitatud teenuse ees. Teenuseosutajal on õigus küsida patsiendilt visiiditasu.

Teraapiafondi süsteem muutub selgemaks, sest edaspidi on olemas teenuseosutajate ehk Tervisekassa lepingupartnerite nimekiri, kelle juurde patsient pöörduda saab, ning perearst või patsient ei pea teenusepakkujat näiteks guugeldades otsima.

Teisalt andis see võimaluse olulises mahus vabastada perearstide tööaega, kes pidid varasemalt teraapiafondi raames teenusele suunatud patsiendi eest vastutama nii raviarvelduse, dokumenteerimise ja ka krüpteeritud andmevahetuse eest. 

Praeguste partnerite kontaktid, tegevuskohad ja nende pakutavad teenused leiab Tervisekassa kodulehelt.  

2024. aasta septembri seisuga on Tervisekassal kokku 108  lepingupartnerit iseseiva füsioteraapia osutamiseks 100 tegevuskohas üle Eesti , logopeedia teenuse osutamiseks 46 tegevuskohas ja psühholoogia teenuse osutamiseks 42 tegevuskohas.

Partnerite arv kasvab, sest 2025. aasta alguses lisandub nimekirja veel uusi teenuseosutajaid, mis peaks tagama ka parema kättesaadavuse teenusele.   

Visiiditasu on tervishoiuteenuse, mille eest tasub Tervisekassa, osutamisel kindlustatult küsitav lisatasu. Visiiditasu küsimine on tervishoiuteenuse osutaja õigus. Visiiditasu küsimise piirangud on kehtestatud ravikindlustuse seaduses.

Tervisekassa kodulehel on visiiditasudest juttu siin. Info kehtivate visiiditasude kohta peab olema igas raviasutuses patsiendile kättesaadav ja nähtav.

Tervisekassa ei hüvita eriarsti tasulist visiiti, kui valitakse aeg väljaspool ravijärjekorda. See on n-ö järjekorras etteostmine ehk patsient loobub Tervisekassa rahastatud teenustest ning maksab täies ulatuses nii visiidi kui ka oma ravi eest raviasutusele ise.

Kui inimesel ei ole ravikindlustust, tuleb tal tervishoiuteenuste eest ise maksta. Iga raviasutus on kehtestanud oma hinnakirja.  Seega peaks hindu küsima konkreetselt raviasutuselt.

Perearsti kättesaadavust peetakse kõige tähtsamaks, mistõttu perearstile minnes ei pea patsient visiiditasu maksma. Visiit eriarsti juurde on kallim ja visiiditasu on kehtestatud selleks, et inimesed ei läheks ilmaasjata eriarsti vastuvõtule, vaid alustaksid tervisemure lahendamist perearsti juures.

Perearsti juurde minnes ei tohi arst visiiditasu nõuda. Perearst tohib visiiditasu küsida vaid koduvisiidi korral (kuni 5 eurot). Tervishoiuteenuse osutamisel kehtivatest teenustasudest saab lähemalt lugeda Tervisekassa kodulehelt.