Soolevähi sõeluuring

Jämesool on peensoole lõpust pärakukanalini ulatuv soole osa, mis jaguneb umbsooleks, käärsooleks ja pärasooleks. Jämesooles imenduvad vesi ja mineraalsoolad ning jõuavad lõpule seedeprotsessid. Soolevähk on enamasti limaskesta kasvajast alguse saanud pahaloomuline kasvaja, mis paikneb jämesooles. Enamik soolevähkidest tekib astmelise vähitekkeprotsessi tulemusena algselt healoomulistest kasvajatest ehk polüüpidest.

Soolevähk on sageli esinev haigus, mis ohustab peaaegu võrdselt nii naisi kui ka mehi. Eestis haigestub soolevähki igal aastal peaaegu 1000 inimest.

Soolevähi teke on astmeline ja mitme teguri koosmõjust sõltuv protsess. See tähendab, et vähi tekkeks on vaja mitme vähki põhjustava teguri enamasti aastatepikkust koostoimet. Astmeline protsess peegeldab elu jooksul omandatud mutatsioonide teket ja kuhjumist. Algselt on tegemist soole limaskesta healoomulise kasvajalise muutusega. Aja jooksul võib toimuda aga healoomulise muutuse ehk polüübi suurenemine ja ehituslik teisenemine. Kõik polüübid ei arene soolevähiks. Võimalik on ka polüüpide taandareng, kuid umbes iga kahekümnes polüüp areneb edasi ja temast võib tekkida vähk.

• Lisaks vanusele on soolevähi olulised riskitegurid toitumisharjumused, eelnevate healoomuliste soolekasvajate ehk polüüpide olemasolu, soolevähi esinemine lähisugulastel (näiteks üks soolevähi või olulise polüübi juhtum lähisugulasel kahekordistab riski) ning ülekaalulisus.
• Riski suurendab ka suitsetamine, samuti liigne punase liha tarvitamine toidus. Samas pole viimase teguri mõju kvaliteetsetes teaduslikes uuringutes lõplikult tõestatud. Inimestel, kes liiguvad rohkem ja tarvitavad väiksema kalorisisaldusega toitu, on soolevähi tekkimise risk natuke väiksem.
• Riski suurendavad muu hulgas teatud kaasuvad haigused ja eelnevad operatsioonid – inimestel, keda on kas polüübi või soolevähi tõttu eelnevalt opereeritud, on natuke suurem soolevähi risk.
• Soolevähk tabab 75% juhtudest inimesi, kellel puudub pärilik eelsoodumus ehk suguvõsas pole esinenud vähki. Umbes 25% soolevähi juhtudest on perekondlikud ehk eeldatavasti pärilikud, aga seejuures ei pruugi täpne geenirikete arv, paiknemine, iseloom ja mehhanism teada olla. Umbes 2–5% juhtude puhul on tõestatud, et nad on konkreetsetest geenimuutustest tingitud.
   

Tavaliselt on vähi tekkeprotsess aeglane. Arvatakse, et vähieelsete muutuste tekkest kuni vähi väljakujunemiseni kulub vähemalt 10–15 aastat. On olemas geneetilised sündroomid, mida iseloomustab vähi ebatavaliselt kiire teke – näiteks Lynchi sündroom ehk pärilik mittepolüpoosne soolevähk. Selle korral võib vähk tekkida tavapärasest oluliselt kiiremini, näiteks eelnevalt visuaalselt terve soole limaskestal aasta-kahe jooksul.

Polüübid ehk kasvajalised moodustised võivad tekkida ka noorematel inimestel – eriti, kui kaasneb pärilik eelsoodumus. Kuid enamasti kasvab polüüpide esinemissagedus 50-aastastel ja vanematel. Erinevatel andmetel leitakse uuringut tehes umbes viiendikul 50-aastastest soolest mingisugune polüüp.

Polüüpide esinemise tõenäosus on naistel meestega võrreldes mõnevõrra väiksem. Ilmselt on põhjuseks nii soolised iseärasused kui ka keskkonna mõju. Meestel kipub olema rohkem kahjulikke harjumusi, nad on keskmiselt vähem terviseteadlikud, pööravad endale vähem tähelepanu ja pöörduvad hiljem arsti poole. Väga oletuslik on hormoonide roll – naistel võivad pakkuda mõningast kaitset naissuguhormoonid.

Kuna polüüp tekib ka elustiilifaktorite kuhjumisest, võib spekuleerida, et terviseteadliku käitumise korral neid ei tekiks. Samas on geneetiliste mutatsioonide kogunemine paratamatu vananemisega kaasas käiv protsess.

Uuritud on ka tegureid, mis soolevähki haigestumise riski vähendavad. Näiteks mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite (muu hulgas aspiriini, tselekoksiibi jt) kasutamine, kolesteroolitaset alandavate ravimite kasutamine, liikuv eluviis ja normaalne kehakaal. Ka östrogeenide ja kaltsiumipreparaatide kasutamine vähendab mõnevõrra soolevähi riski.

Mittesteroidsete põletikuvastaste preparaatide efektiivsus polüüpide vältimisel ja ka taandarengul on tõestatud, kuid küsimus on kõrvaltoimetes näiteks mao limaskestale ja südame-veresoonkonnale. Lisaks on seni veel piiratud teadmised täpsetest annustest ja ravi kestusest. 

Soolevähk tekib aeglaselt ja varasel soolevähil puuduvad sümptomid. Suhteliselt pikk peiteperiood pakub head võimalust kasvaja varaseks avastamiseks. Varakult tuvastatud ja korrektselt eemaldatud polüüp ehk healoomuline kasvaja hoiab ära soolevähi tekke.

Kaebusi põhjustab soolevähk siis, kui kasvaja on väga suur või ka soolest väljapoole levinud. See võib tähendada ravitulemuste halvenemist ja ravi muutumist keerulisemaks. Samas oleks paikne ehk ainult sooleseinaga piirduv soolevähk ohutult ja heade tulemustega lihtsamini ravitav.

Soolevähi iseloomulikeks sümptomiteks on veritsus pärasoolest, muutunud sooletegevus (kõhukinnisus, aeg-ajalt tekkiv kõhulahtisus, valulik pakitsus/tugev roojamis- või urineerimisvajadus, mis ei pea viima roojamisele või urineerimisele), kõhu- või seljavalu, aneemia, patsiendi või lähedaste poolt kompides tunda olev kasvaja.

Enne kaebuste tõttu arsti poole pöördumist võib vähk olla ühest kohast edasi levinud teise ehk andnud siirdeid teistesse organitesse.

Soolevähi ravi edukuse määrab soole vähist haaratuse ulatus ja keerukus. Samuti kaugsiirete ehk teistes organites paiknevate haiguskollete olemasolu või puudumine.

Üldine reegel ütleb, et kõik vähemalt sentimeetrise või suurema läbimõõduga kasvajalised moodustised tuleb ravida ehk täielikult eemaldada.

Soolevähi sõeluuring on selle kasvajavormi puhul tõendatult tõhus meetod avastada haigus algfaasis, mil vähk ei ole veel levinud teistesse organitesse. Soolevähi areng on aeglane ning soolestiku esmaste muutuste avastamine aitab haigusele õigel ajal jälile saada ja alustada kaasaegse raviga, mille tulemused on head.

Soolevähi diagnoosimiseks tehakse kas väljaheite analüüsidel põhinev uuring (peitveretest) või soole visualisatsioonil põhinev uuring (koloskoopia).

Peitveretest

Enim kasutatakse peitveretesti, sest see on lihtne, kiire, ohutu, valutu ja odavam. Peitveretestiks vajaliku väljaheiteproovi saab inimene ise kodus teha. Soolestiku peitveretest on oluline sõeluuring just soolevähi varajaseks avastamiseks. Peitveretest võimaldab varakult tuvastada võimalikku soolestiku peitverd ehk haigusseisundit. Peitvere testi tegemiseks vajaliku materjali ja info saab inimene oma perearstilt või pereõelt.

Peitveretest pole vereanalüüs! Peitveri on veritsus seedetraktist, mis on inimesele teadmata (isegi 100 ml ööpäevas võib jääda märkamatuks). Ka terved inimesed eritavad väljaheitega igapäevaselt verd (0,5–1,5 ml 24 tunni jooksul).

Seedetrakti veritsuse muud põhjused võivad olla aspiriin, mittesteroidsed põletikuvastased ravimid, igemehaigus, gastriit ja ösofagiit, gastroduodenaalsed haavandid, vaskulaarsed ektaasiad, hemorroidid, portaalne hüpertensiivne gastropaatia, parasiidid seedetraktis. Aspiriin ja antikoagulantravi võivad põhjustada veritsust, kuid tavaliselt nii vähe, et see ei põhjusta positiivset peitvere leidu.

Kasvaja tõttu tekkiv veritsus võib olla vahelduv ning veri võib olla roojas ebaühtlaselt jaotunud. Seetõttu on vaja võtta väljaheitest proov mitmest kohast ning vahel ka mitmel korral.

Kui õigesti tehtud uuring näitab väljaheites peitvere olemasolu, tuleb edasi minna koloskoopiauuringule.

Koloskoopia

Koloskoopia on jämesoole uuring, mis võimaldab arstil uurida jämesoolt painduva torukujulise videokaameraga varustatud uurimisvahendi ehk endoskoobi abil. Uuringuga saab otsida silmaga nähtavaid muutusi jämesooles.

Koloskoopia on tänapäeval valutu protseduur!

Koloskoopia on täpsem kui jämesoole röntgenuuring ning võimaldab vajadusel võtta uuringu käigus biopsiaid ehk koeproove, mida hiljem saab mikroskoobiga uurida. Koloskoopia on väga oluline ning kvaliteetne uuring, mis annab kõige kindlama vastuse.

Vähi sõeluuring on eelkõige hea võimalus kontrollida oma tervist veendumaks, et oled terve.

Sõeluuring kui esmane ennetus aitab ära hoida vähi tekke. Vähk hakkab tekitama kaebuseid ja sümptomeid alles siis, kui vähk on organismis levinud teistesse organitesse ning siis on seda ravida juba oluliselt raskem. Sõeluuringus tulebki käia enne kaebuste tekkimist, et avastada kasvajad sellises etapis, kui neid saab ravida ning ennetada kasvajate siirdumist mujale kehasse.

Teadusuuringud näitavad, et soolevähi sõeluuring on efektiivne. See võimaldab avastada soolevähki varasemas staadiumis või enne selle tekkimist, st vähieelses seisundis, kui inimesel on väikese või suure riskiga healoomulised kasvajad ehk polüübid. Seega diagnoositakse sõeluuringu tulemusena rohkem polüüpe ja I–II staadiumi soolevähki ning vähem III–IV staadiumis soolevähki.

Soolevähki haigestumise ja suremuse vähendamiseks on mitmes riigis kasutusel rahvastikupõhised sõeluuringuprogrammid. Enamikus riikides on sõeluuringu meetodina kasutatud peitveretesti, võttes koloskoopia appi vaid positiivse testivastusega inimestel. Lisaks on peitveretest tundlikum just suurte polüüpide ja algavate vähkide korral.

Eesti oli üks viimaseid riike Euroopas, kus soolevähi sõeluuringut kuni 2016. aastani veel ei olnud. Samas on see samas on see programm ka mujal riikides võetud kasutusele suhteliselt hiljuti.

Eesmärgiga hinnata soolevähi sõeluuringu rakendamise mõju rahvastiku tervisele ja sellega seotud tervishoiukulusid, tellis Tervisekassa Tartu Ülikooli tervishoiu instituudilt tervisetehnoloogiate hindamise raporti „Kolorektaalvähi sõeluuringu kulutõhusus“.

Eesti kulutõhususe raport võrdles erinevaid testimeetodeid ja leiti, et kõige efektiivsem on kasutada esmalt peitvere testi ja kui leitakse proovist peitverd, järgneb koloskoopia.

Seega valiti Eestis soolevähi sõeluuringu meetodiks peitvere test, millele järgneb vajadusel koloskoopia. Sõeluuringusse kutsutakse 60–68-aastased inimesed.

Edukas soolevähi sõeluuring aitab ära hoida kolmandiku soolevähi surmadest. Sõeluuringu käivitamisega on Eestis kümne aasta jooksul võimalik sõeluuringus osaleva inimrühma kohta ära hoida 33–74 soolevähi surmajuhtu ja võita 60–69-aastaste inimeste peale kokku 71–136 kvaliteetset eluaastat.

Sõeluuringuga on võimalik vähendada suremust soolevähki 13–33%, kuid sõeluuring ei avalda mõju üldsuremusele. Eestis on aastas 750 uut soolevähijuhtu ja kuigi vähkkasvajate seas on ta selle näitajaga kõrgel kohal, moodustab see üldsuremusest ikkagi väikese osa.

Sõeluuringud on üldiselt tõhusad siis, kui nendes osaleb piisav hulk riskirühma kuuluvaid inimesi. Euroopa kvaliteedijuhendid ütlevad, et minimaalne osalemismäär peaks olema 45% ja soovitatav on 65% – siis on loodetav tulu uuringust kättesaadav.

Sõeluuring on vabatahtlik ja Tervisekassa peab oluliseks kindlustatute informeerimist nii sõeluuringu positiivsetest kui ka negatiivsetest aspektidest. Tänu infomaterjalidele, teavitus- ja selgitustööle saab patsient teha teadliku valiku.

Soolevähi sõeluuringus on väga oluline roll perearstil. Küsimuste korral tasub esmalt pöörduda oma perearsti poole. Perearst nõustab ja selgitab, kui oluline on uuringus osalemine ja mis hakkab edasi toimuma. Perearst nõustab inimest kogu protsessi vältel ja vastab tekkinud küsimustele.

Sõeluuringus osalevad 60–68-aastased mehed ja naised iga kahe aasta tagant.

Sõeluuringul osalemiseks ei ole vaja jääda kutset ootama. Sihtrühma kuuluvad inimesed võivad ka ise oma perearsti poole pöörduda ning avaldada soovi sõeluuringus osaleda.

Inimene teeb vastavalt juhistele väljaheiteproovi ning täidab komplektis olnud ankeedi, kuhu peab märkima oma nime, proovi võtmise kuupäeva ja saatma selle makstud vastusega ümbrikus posti teel laborisse.

Pane tähele!

Peitveretesti vastuse saab teada 10 tööpäeva möödumisel pärast proovi postitamist oma perearstikeskusest või terviseportaalist terviseportaal.ee.

Kui proov on jõudnud laborisse, tehakse seal analüüs ja täidetakse tervise infosüsteemis vastus. 

Kui testi tulemus on negatiivne, oodatakse inimest uuesti sõeluuringule kahe aasta pärast. Terviseseisundi muutumisel tuleb kindlasti pöörduda oma perearsti poole. 

Kui testi võtmine on ebaõnnestunud ehk testi tulemus puudub, tuleb testi kordamiseks uuesti oma perearstikeskusesse pöörduda.

Kui testi tulemus on positiivne, saadetakse inimene lisauuringutele. Muretsemiseks ei ole põhjust, sest esmase testi positiivne vastus ei tähenda muud, kui vajadust täiendavateks uuringuteks. Perearst koostab saatekirja sõeluuringu koloskoopiasse.

Inimene registreerib end kas telefoni teel või terviseportaali kaudu sõeluuringu koloskoopiat tegeva endoskoopiakabineti protseduurile.

Endoskoopiakabinetis teeb eriarst koloskoopia. Vajadusel võetakse koloskoopia käigus biopsia(d) või eemaldatakse polüübid, mis saadetakse histoloogilisele uuringule. Eriarst paneb inimesele vastuvõtuaja 30 päeva pärast. 

Juhul kui inimene ei pöördu kokkulepitud ajal vastuvõtule, võetakse temaga ühendust endoskoopiakabinetist.

Järgneval vastuvõtul otsustab koloskoopiat tegev arst histoloogiavastuse põhjal, millist ravi patsient vajab ning annab vajadusel saatekirja onkoloogile või kirurgile.

Koloskoopia tegemiseks peab jämesool olema roojast puhas. Soole puhastamiseks kasutatakse suu kaudu võetavaid loputuslahuseid. Soole põhjalik ettevalmistus on oluline eelkõige seetõttu, et halvasti ettevalmistatud sool on arstile tehniliselt keeruline halva nähtavuse tõttu.

48 tundi enne koloskoopiat on soovitatav vähese kiudainesisaldusega dieet. Söögiks sobib näiteks keedetud või aurutatud valge kala, keedetud kana, munad, juust, sai, margariin, küpsised, kartul. Ei soovitata süüa kiudainerikkaid toite nagu punane liha (loomaliha, sealiha, lambaliha), punane kala (lõhe, forell), puuviljad, juurviljad, seened, pähklid, täisteratooted.

Koloskoopiale eelneval päeval tuleb hommikusöök valida eelmisel päeval lubatud toitude seast. Seejärel ei tohi kuni koloskoopiani süüa, aga peab piisavalt jooma (näiteks teed, kohvi, gaseeritud või tavalist vett, puljongit), samuti on lubatud tarretised ja jäätis. Kohvile ja teele võib lisada soovi korral piima.

Soole koloskoopiaks ettevalmistamisel tuleb juua sooleloputuslahust vastavalt tootja soovitatud annustamis- ja manustamisviisile ning vastavalt sellele, kas koloskoopia tehakse hommikul või õhtul. Loputuslahuse joomisel on soovitatav püsida tualeti läheduses, sest vajadus kasutada tualettruumi võib tekkida kiiresti.

Vahel võib inimestel olla probleeme joodava loputuslahuse kogusega (u neli liitrit) ja loputuslahuse soolaka maitsega, mis võib põhjustada iiveldustunnet. Abi on sellest, kui juua lahust jahedana või lisada maitseks näiteks mahla.

Tähelepanelik peab olema ka mõne ravimiga. Rauatablettide võtmise peab lõpetama nädal aega enne uuringut. Aspiriini võtmist kuni 100 mg päevas võib jätkata. Varfariinravi võib ohutult lõpetada 3–4 päeva enne koloskoopiat ja jätkata kohe pärast koloskoopiat.

Uuringu läbiviimiseks tuleb lamada selili või keerata vajadusel paremale või vasakule küljele. Koloskoop viiakse päraku kaudu jämesoolde ning õhuga jämesoolt laiendades on võimalik vaadelda jämesoole limaskesta. Vajadusel süstitakse enne uuringut veresoonde (veeni) ravimit, mis aitab lõõgastuda. Uuringu ajal võib soolevenituse tõttu tekkida mõningane ebamugavustunne.

Koloskoopia kestab sõltuvalt soolelingude paiknemisest kõhukoopas ja nende vahel olevaist liidetest 30–40 minutit või vahel ka kauem.

Pärast koloskoopiat saab patsient jätkata oma argielu. Kuna jämesool on uuringu eel väga puhtaks tehtud, ei pruugi järgmisel päeval tekkida roojamisvajadust.

Koloskoopia vastunäidustuseks võivad olla ägedad südame- ja kopsuhaigused, soolemulgustus, soolesulgus, tugev verejooks, song ja muu seesugune. Otsuse, kas patsient võib minna koloskoopiasse või oleks mõistlikum see protseduur edasi lükata, teeb perearst.

Sõelkoloskoopia on tänapäeval valutu protseduur, millega kaasnevad ohud on viidud miinimumini. Sooleuuringut teevad kogenud ja vastava koolituse läbinud arstid.

Sõeluuringuga kaasneb alati mõningane risk. Peitveretesti tegemisega otsest tervisekahju ei põhjustata, kuid iga sõeluuringumeetodiga kaasneb alati oht valepositiivsete ja valenegatiivsete tulemuste saamiseks. Valepositiivse tulemuse korral läheb inimene edasi koloskoopiasse, millega kaasneb tervisekahju risk.

Koloskoopiaprotseduuriks ettevalmistamisega seotud kõrvalnähud on puhitustunne ja kõhuvalu. Koloskoopiast põhjustatud tüsistusi esineb harva (neid on uuringute järgi kuni viiel protsendil patsientidest). Tüsistuste tekkeriski vähendab asjaolu, et sõeluuringute tegijateks on valitud suure koloskoopiakogemusega arstid.

Koloskoopiaprotseduuriga on eelkõige seotud veritsuse ja/või soolemulgustuse tekkimise risk nii ettevalmistus- kui ka teostamisfaasis. Verejooks, mis võib tekkida pärast biopsia võtmist, on minimaalne ega vaja vereülekandeid või operatsiooni. Jämesoole seina perforatsiooni ehk soolemulgustuse tekkimisel võib aga operatsioon vajalikuks osutuda.

Koloskoopial tekkinud verejooksu esineb 1,64 juhul 1000st, soolemulgustusi 0,85 juhul 1000st ja surma 0,074 juhul 1000 inimese kohta.

Koloskoopiast tingitud tervisekahju risk on suurem kaasuvate haigustega ja eakatel patsientidel. Riski maandamiseks külastab positiivse peitveretesti vastusega patsient enne koloskoopiasse minekut oma perearsti, kes saab hinnata patsiendi tervislikku seisundit.

Valenegatiivse peitveretesti korral võib aga juhtuda, et inimesele oleks tegelikult vaja teha koloskoopia, kuid seda ei tehta. Samas on sõeluuringuks valitud peitveretest just oma tundlikkuse tõttu väga hea meetod, mis peaks andma üpris täpsed vastused. Lisaks võib eriarst (koloskopist) patsiendi jaoks olulist muutust (ohtlik polüüp, vähk) mitte märgata. Põhjused võivad peituda endoskoopias, halvas soole ettevalmistuses või patsiendipoolsetes faktorites. Seda probleemi võib ette tulla kuni kahel juhul 100 protseduuri kohta.

Teoreetiliselt suurendab riski juba arsti juurde minek – ka ootus ja hirm sõeluuringu ees koos ebameeldiva vastuse võimalikkusega võivad põhjustada muret ja stressi.

Vähemalt sentimeetrise läbimõõduga polüübid tuleb avastamisel kindlasti eemaldada. Oluline on polüübi eemaldamise kvaliteet – kui see on eemaldatud täielikult ehk tervete kudede piires, siis on polüübi uuesti tekkimise risk äärmiselt väike. Seda eeldusel, et tegemist on healoomuliste muutustega. Kui tegemist on düsplaasia ehk vähieelse seisundi või vähiga, siis võib polüüp pärast eemaldamist tagasi tulla.

Soolevähki opereeritakse kas kirurgiliselt (avatud meetodil suure kõhulõike kaudu) või laparoskoopiliselt (kõhuõõne vaatlemine laparoskoobi abil läbi naha ja lihaste tehtud väikese lõike kaudu).

Soolevähi terviklikus ravis on olulisel kohal ka kiiritusravi ja keemiaravi. Need parandavad koos kirurgilise raviga haiguse ravitulemusi. Teatud juhtudel on patsiendid kiiritusravi ja keemia ravi tulemusel terveks saanud ka ilma kirurgilise ravita.

Tänapäevased teadmised ja kogemused võimaldavad kirurgiliselt ravida ka kaugele arenenud soolevähki, mis on levinud teistesse organitesse, näiteks maksa või kopsudesse. Esimene edukas maksasiirete kirurgiline eemaldamine viidi läbi juba 1952. aastal. Nüüdseks on siiretega soolevähi kirurgiline ravi muutunud nende patsientide jaoks igapäevaseks, kelle üldseisundile ja kaasnevate haiguste profiilile kirurgiline ravi sobib. Ravi edukust on suurendanud ka kirurgilise ravi rakendamine kombineerituna arenenud keemiaraviga.

Lisaks räägitakse soolevähi puhul üha rohkem ka immunoloogilisest tingitusest. See, kas kasvaja allub immuunsüsteemi kontrollile või mitte, sõltub paljuski peremeesorganismi immuunstaatusest ja kasvaja iseloomust. See määrab omakorda suures osas soolevähi üldised ravitulemused.

Kirurgiline tehnika on muutunud oluliselt säästlikumaks. Kirurgilise ravi, ka avatud kirurgilise ravi traumaatilisus on vähenenud, operatsioonijärgne taastumine on oluliselt kiirenenud. Kasutusel on kiirendatud operatsioonijärgse taastumise programmid, mis võimaldavad patsiendile kiirema ja ohutuma tagasituleku igapäevategevuste juurde.

Pärasoolevähi korral õnnestub üha rohkematel juhtudel taastada soolepidevus ja vältida stoomi (kirurgilisel teel tehtud avaus kõhu eesseinal, mille kaudu roe või uriin väljuvad tahtele allumatult kõhule selleks otstarbeks kleebitud kogumiskotti) loomist.

Varem tähendas pärasoolevähi kirurgiline ravi kuni pooltele patsientidele vajadust tehisliku päraku järele. Tänapäeval on selliste juhtude osakaal oluliselt vähenenud, ulatudes enamasti 10–25 protsendini kõigist ravitud pärasoolevähiga haigetest.

Soolevähi keemiaravi on viimase 20 aasta jooksul väga palju arenenud. Jämesoole keemiaravisse on tulnud hulgaliselt uusi nn täppisravimeid, mis on parandanud haiguse kontrollimise võimalusi. Keemiaravi tervistav efekt ei ole oluliselt paranenud, aga haiguse kontrolli aeg on 20 aasta taguse ajaga võrreldes muutunud umbes neli-viis korda pikemaks – poolest aastast keskmiselt kolme aastani.