Plaanilise välisravi eelloa taotlemise tingimused muutusid selgemaks
Kui Eestis on ravivõimalused ammendunud, on patsiendil võimalus taotleda eelluba vajalike tervishoiuteenuste saamiseks välisriigis. 1. maist jõustusid ravikindlustuse seaduse muudatused, mis loovad patsientidele tervishoiuteenuste võimaldamiseks ja hindamiseks võrdsemad alused.
Taotlusega peab kaasas olema arstliku konsiiliumi protokoll
Varem võis patsient esitada üksnes välisravi taotluse, mille järel pöördus Tervisekassa raviarsti poole palvega kutsuda kokku konsiilium ning koostada protokoll. See tekitas olukordi, kus raviarst ei olnud patsiendi välisriiki pöördumise soovist teadlik ning Tervisekassa palve protokolli kohta tuli ootamatult.
Edaspidi peab taotluse esitama koos arstliku konsiiliumi protokolliga, mis annab hinnangu ravi vajadusele ja efektiivsusele, arvestades seadusest tulenevaid kriteeriume. Senisest enam tõuseb esile koostöö patsiendi, raviarsti ja Eesti kompetentsikeskuse erialaspetsialistide vahel.
Olukorrad, kus ravivõimalused Eestis on ammendunud, on harvad. Seetõttu on oluline, et patsiendi ja raviarsti koostöös leitakse vastus küsimusele, kas tervishoiuteenuste osutamine välisriigis on meditsiiniline vajadus või pigem eelistus.
Kui selgub, et tegemist on siiski vajadusega, suunatakse juhtum arutlusele multidistsiplinaarsesse konsiiliumisse, kuhu on kaasatud erialaspetsialistid regionaalhaiglatest. Patsiendi ravivõimalusi või nende puudumist tuleb hinnata Eesti kontekstis, mitte ühe haigla piires. See tagab, et patsiendi edasine ravikäsitlus põhineb laiapõhjalisel meditsiinilisel hinnangul, mitte üksnes patsiendi soovidel või ootustel. Tulemuseks on patsiendi suunamine ravile sinna, kus on olemas vajalik kompetents näidustatud tervishoiuteenuste saamiseks. Kogu informatsiooni edastamiseks on konsiiliumi protokolli vorme täiendatud.
Eesmärgi saavutamise 50% kriteerium kaob
Seni oli seaduses ühe kriteeriumina märgitud, et taotletava tervishoiuteenuse eesmärgi saavutamise keskmine tõenäosus peab olema vähemalt 50%. Praktikas tekitas see arusaamatusi, kuna hinnang põhines sageli konsiiliumi arstide subjektiivsel arvamusel. Teisisõnu, püüti hinnata, kui suur on lootus, et taotletav tervishoiuteenus toob soovitud tulemuse. Ebamääraselt sõnastatud ravi eesmärk ei võimaldanud seda objektiivselt teaduskirjandusele tuginedes hinnata.
Muudatusega loobutakse sellest hinnangulisest kriteeriumist. Selle asemel lähtutakse samadest põhimõtetest, mida kasutatakse Eestis osutavate tervishoiuteenuste hindamisel. Eelloa saamiseks peab taotletav tervishoiuteenus olema meditsiiniliselt näidustatud, efektiivne ja kulutõhus ning vastama Tervisekassa rahalistele võimalustele.
Võrdsemad reeglid Eestis ja välisriigis
Tervisekassa peab oluliseks, et patsiendile osutatavad tervishoiuteenused oleksid efektiivsed ja kulutõhusad. Eesti väike rahvaarv ja piiratud eelarve seavad teatud piirangud rahastada väga kalleid ravimeid ja kulukaid ravimeetodeid samadel alustel nagu suurema eelarvega riikides.
Seni erinesid Eestis ja välisriigis osutatavate tervishoiuteenuste hindamise alused märkimisväärselt. Eestis hinnatakse uusi teenuseid muu hulgas kulutõhususe ja ravikindlustuse rahaliste võimaluste põhjal. Välisriigis osutatavate tervishoiuteenuste puhul see põhimõte ei kehtinud, tekitades olukorra, kus riigisiseselt tervishoiuteenuseid saavate patsientide ravi põhines põhjalikul hindamisel, samas kui välisravi kaudu osutavate teenuste puhul see aspekt puudus, piirdudes vaid kahe eriarsti hinnanguga.
Muudatustega nähakse ette, et välisravi hindamisel võetakse edaspidi arvesse nii kulutõhususe põhimõtet kui ka ravikindlustuse eelarvelisi võimalusi. Seega kehtivad edaspidi nii Eestis kui ka välisriigis rahastatava ravi puhul sarnased reeglid. Patsiendi jaoks tähendab see õiglasemat ja ühtlasemat kohtlemist.
Ravimite kättesaadavust kujundavad kriteeriumid ühtlustuvad
Varem võimaldas seadus taotleda plaanilise välisravi eelluba ka ravimite saamiseks välisriigis, kui need ei olnud Eestis kättesaadavad. Seda ka näiteks juhtudel, kui puudus müügiluba, ravim ei olnud registreeritud Ravimiametis või ei kuulunud Tervisekassa poolt rahastatavate ravimite nimekirja. See tekitas patsientide jaoks olukorra, kus ravimite kättesaadavust ei hinnatud võrdsetel alustel.
Nii nagu on Tervisekassa rahastatavate tervishoiuteenuste hindamiseks loodud oma teekond, on see ka ravimitel. Tervisekassa ei saa otsustada üksikjuhtumite põhjal, vaid peab lähtuma solidaarsest ravikindlustuse põhimõttest – sama diagnoosiga patsientidel peab olema võrdne ligipääs ravimitele nii täna kui ka tulevikus.
Mis muutub paremaks?
Kokkuvõtvalt on eelpool kirjeldatud muudatuste eesmärk tuua rohkem selgust nii patsientidele kui ka arstidele, ühtlustada tervishoiuteenuste rahastamise põhimõtteid ning muuta plaanilise välisravi tingimused arusaadavamaks.
2025. aastal võttis Tervisekassa üle tasu maksmise kohustuse 95 plaanilise välisravi eelloa taotluse esitanud kindlustatu eest. Kümnel juhul eelluba ei väljastatud, põhjuseks kas ravi osutamise võimalikkus Eestis, taotletav tervishoiuteenus ei olnud patsiendile näidustatud või oli tegemist mittetõenduspõhise raviga. Taotlusi tühistati/tagastati 12 korral, mille põhjusteks olid kas taotluses esinenud puudused, mida ei kõrvaldatud, teenus ei sobinud plaanilise välisravi alla või taotleja võttis taotluse omal soovil tagasi. Selgemad kriteeriumid väldivad edaspidi nende taotluste esitamist, mille puhul ei ole välisravi põhjendatud.