Milleks ja kellele alkoholipoliitika?

Tervisekassa Sõltuvushäirete teenusejuht Anu Kivi. Foto: erakogu

Alkoholi tarvitamine on paljude jaoks osa igapäevaelust – see on seotud kultuuri, traditsioonide ja sotsiaalsete harjumustega. Tihti tähistatakse alkoholiga suuri sündmusi elus, maandatakse stressi või otsitakse lohutust. Sellist mõtteviisi kinnitavad meile seriaalid, filmid, aga ka inimesed meie ümber. Kui alkoholi tarvitamine on justkui igapäevaelu juurde kuuluv normaalsus, siis milleks seda reguleerida ?

Alkoholi tarvitamine avaldab ulatuslikku otsest mõju inimese tervisele ning laiemalt kogu ühiskonnale. Kuigi teaduslikult on tõestatud, et tervisele ohutut alkoholikogust ei ole olemas ning terviseriskid suurenevad juba esimesest tarbitud alkohoolsest joogist, on teatavad koguselised piirid, millest rohkem juues hakkavad riskid hüppeliselt suurenema. Lisaks tervisemõjudele tekitab alkoholi liigtarvitamine sotsiaalseid ja majanduslikke probleeme, mis võivad viia elukvaliteedi halvenemiseni. 

Alkoholi tarvitamise ja reguleerimisega seotud otsustes põrkuvad aga erinevate osapoolte — riigi, alkoholitööstuse, korrakaitse, tervishoiusüsteemi ja avalikkuse — huvid. Riik peab leidma tasakaalu maksutulu kogumise, rahvatervise kulude vähendamise ning kodanike heaolu ja turvalisuse tagamise vahel. Seejuures on alkoholitööstuse ja -kaubanduse eesmärk maksimeerida kasumit. Nemad ei käsitle alkoholi kui potentsiaalselt kahjulikku ainet vaid tavapärase tarbekaubana, mille laiemat levitamist toetavad võimalikult vähesed piirangud, reklaamivabadus, soodne maksukeskkond ning lai tarbijaskond. Tegemist on keerulise huvide võrrandiga, kus paraku tuleb tihti kellegi eelistuste ja vajadustega arvestada enam kui teistega.

Sotsiaalministeerium on kirjeldanud alkoholipoliitikat kui riigi või kohaliku omavalitsuse poolt kujundatud reeglite, seaduste ja meetmete kogumit, mille eesmärk on reguleerida alkoholi tootmist, turustamist, müüki ja tarvitamist. Alkoholipoliitika eesmärk on vähendada alkoholitarvitamisest tulenevat sotsiaalset, majanduslikku ja tervisekahju, tagades lastele ja noortele toetav keskkond kasvuks ja arenguks ning muutes elukeskkond kõigi inimeste jaoks turvalisemaks. 

Kui meie endi lähiringkonnas ei tundu alkoholi liigtarvitamine probleem olevat, võib jääda ekslikult mulje, et kogu ühiskonnas alkoholi tarvitamise reguleerimiseks mõjusad põhjused puuduvad. Kahjuks räägivad tervishoiukulud, sotsiaalsed probleemid ja politseistatistika midagi muud. Sageli kuuleme pahameelt, et alkoholipoliitika sätestamisega sekkub riik inimeste eraellu ning piirab vabadusi. Kas ja kelle jaoks need regulatsioonid võiksid vajalikud olla?

Ettekujutus alkoholiprobleemist või -sõltuvusest on tihti ekslik – sageli arvatakse, et see on miski, mis puudutab peamiselt väikeasulate „poe taga sumisevaid joodikuid“ või inimesi, kes on tänavatel, kes enda eludega justkui hakkama ei saa. Tegelikkus on aga teine. Enamik alkoholi liig- ja kuritarvitajaid ning juba sõltlasi on täiesti tavalised inimesed meie ümber. Nad võivad olla emad, isad, õed, vennad, pojad või tütred. Nad käivad tööl, hoolitsevad enda perede eest ja saavad igapäeva kohustustega hakkama. Seni, kuni ei juhtu õnnetusi, tervis ei halvene või ei ilmne muid sotsiaalseid tagajärgi, võib alkoholiprobleem tihti jääda märkamatuks. Seda eriti olukorras, kus sotsiaalsed normid on alkoholi tarvitamise poole kaldu.

Alkoholi liigtarvitamine on seotud nii perevägivalla, vigastuste, haiguste tekke kui kuritegevusega. Kahjuks näitavad kulutused tervishoiule, sotsiaalteenustele ja õiguskaitsele, et alkoholi tarvitamisega seotud kahjud on riigile oluliselt suuremad kui alkoholi müügist laekuvad maksutulud. Analüüside kohaselt võivad alkoholi tarvitamisega seotud kulud moodustada kuni 5% meie riigi SKP-st,  see on hinnanguliselt 1,5–2 miljardit eurot aastas. See ületab kaugelt kõik maksulaekumised ja näilise kasu, mida alkoholi müük riigile sisse toob. 

Riigil on sellises olukorras kaks valikut: kas lasta asjadel omasoodu minna või püüda võimalikke tekkivaid kahjusid vähendada. Meie riik on otsustanud võtta kasutusele tõenduspõhised meetmed alkoholist tingitud kahjude vähendamiseks: alkoholi hinna tõstmine, kättesaadavuse piiramine ja reklaami reguleerimine. Tihti võib olla keeruline märgata, kui kellegi elu hakkab vaikselt kahjustavate harjumuste poole libisema – seetõttu on oluline, et keskkond toetaks tervislikke valikuid.

Üks tõhusamaid viise alkoholi tarvitamise   piiramiseks on kõrgem maksustamine. Uuringud näitavad, et alkoholi kallinedes väheneb selle tarvitamine ja seda eriti noorte seas, kes on hinnatundlikumad ning kelle alkoholitarbimisel võivad olla pikaajalised tagajärjed. Kuigi hinna kallinemine võib tunduda lihtsalt hinnatõusuna, on selle taga tegelik eesmärk vähendada alkoholi impulsiivset ostmist ja liigset tarvitamist. See tekitab ühiskonnas diskussiooni: kas piirangud peaksid olema karmimad või peaks inimestel olema rohkem vabadust ise otsustada?

Lisaks hinnapoliitikale on alates 2008. aastast piiratud ka alkoholi müügiaegu. Öine alkoholimüük on keelatud eesmärgiga vähendada impulsiivseid oste ja vältida joobeseisundis tehtud otsuseid, mis võivad viia õnnetuste või muude probleemideni. Aga kättesaadavus ei sõltu vaid kellaaegadest, vaid ka müügikohtade füüsilisest lähedusest ja lihtsatest võimalustest, millega alkoholini on võimalik jõuda. Kui alkohol on kättesaadav igas toidupoes, bensiinijaamas ja kioskis, mõne minuti kaugusel ükskõik kelle kodust, siis on see sageli kättesaadavam kui esmased tugiteenused, nagu politsei, arstiabi või pääste. Inimesel, seistes silmitsi stressi, üksinduse või kriisiga, on tihti lihtsam haarata lähimast poest pudel selle asemel, et jõuda professionaalse abini. Seesugune ebavõrdne kättesaadavus ei toeta tervislikke valikuid ega aita ennetada probleeme – vastupidi, see võib neid süvendada.

Eestis kehtivad alkoholi reklaamile ranged piirangud. Meid igapäevaselt ümbritsevad reklaamid ei tohiks jätta muljet, et alkohol peab olema elu loomulik osa või vajalik lõõgastumiseks ja lõbutsemiseks. Samuti ei peaks reklaamides rõhutama alkoholi „positiivseid“ mõjusid, nagu stressi leevendamine või enesekindluse suurendamine. Meedial ja reklaamidel on suur roll meie uskumuste ja harjumuste kujundamises. Kui me laseme reklaamidel jätta mulje, et alkohol on lahendus üksildusele, stressile või sotsiaalsele ebakindlusele, siis saadame ühiskonnana eksitava ja ohtliku sõnumi. See ei ole eetiline ega vastutustundlik.

Igasugused reeglid ja regulatsioonid tunduvad tihti tüütud ja piiravad – niisamuti ka alkoholipoliitikaga. Nende piirangute eesmärk on aga toetada inimeste teadlikke valikuid, kaitsta tervist ja vähendada ühiskondlikke kahjusid. Lõppeks jääb vastutus aga igaühe enda kanda – riik saab küll suunata ja seada piiranguid, kuid teadlikud valikud saab ikkagi igaüks ise teha.