Haigekassa tasus mullu eelluba vajava plaanilise välisravi eest ligikaudu 5,8 miljonit eurot

Plaanilise tervishoiuteenuse rahastamiseks välisriigis väljastab haigekassa  eelloa nendel juhtudel, kui meditsiiniliselt näidustatud tervishoiuteenust ega sellele alternatiivset tervishoiuteenust ei ole Eestis patsiendile võimalik osutada. Välisriikide kompetents osutub vajalikuks nende haigusseisundite puhul, mida esineb Eestis väga harva.

2020. aasta jooksul väljastas haigekassa välisriigis osutatava tervishoiuteenuse eest tasu maksmise kohustuse üle võtmiseks vajaliku eelloa 109-le patsiendile. Nendest 43 patsienti, kelle seas oli 33 last, suunati välisriiki ravile, konsultatsioonile või uuringutele. 25 patsiendi puhul, kelle seas oli seitse last, saadeti välisriiki vajalikud analüüsid . 41 inimese puhul, kelle seas on ka kuus last, võttis haigekassa tasu maksmise kohustuse üle seoses luuüdi mittesugulus-doonori otsingutega Soome Punase Risti Vereteenistuse kaudu.

Koostööleping Soome Punase Risti Vereteenistusega võimaldab Eesti patsientidele juurdepääsu rahvusvahelisele luuüdidoonorite andmepangale. Igal aastal võimaldab see aidata kuni 50 patsienti, kellele sugulusdoonorit leida ei õnnestu ning sobiv luuüdidoonor leitakse rahvusvahelisest doonoribaasist. Ühele patsiendile võib otsinguga seotud keskmine kulu  ulatuda 50 000 euroni.

Eelmisel aastal käis Soomes  keerulisel südameoperatsioonil mitu last, kelle lood on ka meedias inimeste südamesse läinud. Tartu Ülikooli Kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku lasteintensiivravi osakonna juhataja professor Tuuli Metsvahti sõnul on Tartu Ülikooli Kliinikum kaasasündinud südamerikkega vastsündinute ja laste ravikeskuseks Eestis, seega on Kliinikumist välisriiki ravile suunatud lapsed  just nende terviseprobleemidega.

„Paljusid kaasasündinud südamerikkeid saab täna ravida ka siin ja need võimalused on viimastel aastatel paranenud. Lisandunud on operatsioone, mida varem ei tehtud. Samas on sekkumisi, mida tõenäoliselt nende väga harva esinemise ja komplekssuse tõttu ei ole otstarbekas Eestis tegema hakata,“ rääkis professor Metsvaht.  Ta lisas, et seetõttu suunatakse mõned keerulise diagnoosiga lapsed ka edaspidi Soome. „Meie viimaste aastate koostöö Helsingi Ülikooli Lastekliinikuga on sellistel juhtudel väga hästi toiminud,“ kinnitas ta.

Haigekassa eriarstiabi osakonna spetsialisti Jana Urtsoni hinnangul  paistis eelmine aasta võrreldes 2019. aastaga silma veidi väiksema taotluste arvu poolest. Plaanilist ravi välisriigis mõjutas kindlasti ühelt poolt COVID-19 pandeemia, mis muutis reisimise välisriiki keerulisemaks ja vähendas ka välisriikide raviasutuste võimekust vastu võtta patsiente teistest riikidest. Teisalt lisandub erinevaid tervishoiuteenuseid haigekassa tervishoiuteenuste loetellu igal aastal ning võimekus patsiente kohapeal aidata aina suureneb. Võrdluseks 2019. aastal võttis haigekassa erinevate välisriigis osutatavate plaaniliste tervishoiuteenuste eest tasumise kohustuse üle 162 eelluba vajaval juhul, mis on umbes ühe kolmandiku võrra rohkem kui 2020. aastal.

Haigekassa võimaldab eelloaga plaanilist ravi välisriigis siis, kui on selgunud, et patsienti ei ole võimalik Eestis aidata ei ühel ega teisel moel. Lisaks peab taotletav tervishoiuteenus olema maailmas üldtunnustatud ravimeetod, mille efektiivsus on kindlaks tehtud ja tõendatud kliiniliste uuringutega ning mille tulemusi on kajastud rahvusvahelises teaduskirjanduses ja aktsepteeritud rahvusvahelistes ravijuhendites. Valdav enamus taotlustest rahuldatakse, keeldumisi oli eelmisel aastal vaid 16, tühistamisele või tagastamisele kuulus 14 taotlust. Plaanilise välisravi eelloa väljastamisest keeldub haigekassa enamasti juhul, kui selgub, et patsienti saab siiski Eestis ravida. Üksikutel juhtudel on keeldumise aluseks olnud soov saada tervishoiuteenust, millel puudub meditsiiniliselt tõendatud efektiivsus või patsiendile näidustus. Taotluste tühistamise või tagastamise põhjusteks on põhiliselt kas kõrvaldamata jäetud taotluses esinenud puudused, taotletava tervishoiuteenuse mittekuulumine plaanilise välisravi alla või võttis taotleja taotluse tagasi omal soovil.

Peamised riigid, kus plaanilise välisravi raames erinevaid tervishoiuteenuseid osutatakse, on varasemate aastate lõikes sarnased. Kõige enam osutatakse tervishoiuteenuseid naaberriigis Soomes, aga ka  Saksamaal, Suurbritannias, Hollandis, Poolas, Taanis ja Rootsis.

Kallimad plaanilise ravi üksikjuhud välisriigis kuuluvad hematoloogia ja kardiokirurgia valdkonda, kus ravikulud ulatuvad 70 000 eurost kuni ligikaudu 600 000 euroni.

Urtson selgitas, et ühe ravijuhu maksumus konkreetsel aastal ei pruugi alati olla lõplik inimese raviga välisriigis seotud kulu, kuna teatud juhtudel toimub ravi kas mitmes etapis mitme aasta vältel või ravi saanuna tuleb patsiendil käia korduvalt välisriigis järelkontrollidel.

Raviarved ei saabu haigekassasse alati taotluse esitamise aastal, sest vajaliku tervishoiuteenuse osutamine võib toimuda hiljem või nagu eelpool mainitud, kesta aastaid. Eelluba vajava plaanilise välisravi raames osutati 2020. aastal Eesti patsientidele välisriigis erinevaid tervishoiuteenuseid  ligikaudu 5,8 miljoni euro eest, sealhulgas ligikaudu 100 000 eurot tasus haigekassa meditsiinilist lennutransporti vajavate patsientide eest ning sobiliku luuüdidoonori leidmisega seotud kulud olid ligikaudu 900 000 eurot.