Tervishoius kasvavat tehnilist keerukust aitavad hallata nutikad lahendused

Haigekassa juhatuse liige Karl-Henrik Peterson kirjutab, et viimasel kahel aastal on haigekassa võtnud suuna erinevate uute lahenduste kasutuselevõtule. Sarnaselt teistele eluvaldkondadele, kasvab tervishoiuski üha enam protsesside ja süsteemide keerukus. Selleks et tervishoid ei mattuks süsteemide ja protsesside kuhja alla ja et süsteemi asemel oleks rohkem aega tegeleda inimesega, on meil vaja elu ja tööd lihtsustavaid lahendusi.

Põhjuseid on keerukuse tekkeks mitmesuguseid. Näiteks koguneb tervishoius üha enam andmeid, mida tuleb kuskil turvaliselt hoiustada, neid samal ajal tööks kasutada sealhulgas turvaliselt avada teistele osapooltele. Paralleelselt väheneb selliste lahenduste ülalpidajate ehk maksumaksjate arv ning demograafia liigub vaid ühes suunas – vähenemise, vananemise ja haigena elamise poole. seetõttu on ka erinevate süsteemide ülalhoidjaid, nii tervishoiu- kui IT professionaale, üha napimalt.

Võti on innovatsioon, mis aitab leida keerulistele olukordadele uudseid lahendusi kasutades uusi töövõtteid kui ka tehnoloogilisi lahendusi.

Mismoodi siis tervisekassa selle poole teel on?

Arst otsustab, süsteem aitab

Esimeseks suuremaks projektiks oli esmatasandile ehk perearstidele otsusetoe süsteemi hankimine ja juurutamine. Lahendus toob arsti töölauale patsiendi kohta kokku palju erinvat infot, annab andmetele tuginedes arstile soovitusi ja hoiatab. Arst loomulikult otsustab, kuid infoajastul on iga infot koondav süsteem arstile abiks nii paremate otsuste tegemisel kui aja kokkuhoidmiseks. Eesmärgiks on see, et masin võimaldaks inimesel paremat tööd teha ja rakendada oma kogemust ning teadmisi parimal viisil,  jättes lihtsamad ülesanded automatiseeritud süsteemidele. Vabanenud aeg läheb inimese ehk patsiendi hüvanguks, sest seda masin asendada ei suuda. Täna on juba olemas süsteemid, mis suudavad kõne põhjal teksti koostada, seega tulevikus ei peaks arst patsiendiga räägitut ise süsteemi toksima, vaid seda teeb arukas süsteem tema eest. Siit edasi võiks nutikad süsteemid juba enne arsti vastuvõttu inimeselt eelinfo kokku koguda. Kui süsteem on piisavalt tark, et küsida õigeid küsimusi ning teha sellelt esmaseid järeldusi, on ka patsiendi kogemus parem ja tervishoiust abi saamise kiirus suurem. Selliseid katsetusi Eestis juba tehakse. Selleks, et head uued lahendused laiemasse kasutusse jõuaksid, on vaja ka rahastamise mudel läbi mõelda ja uuendada, see ongi Haigekassa üks peamine töövaldkond. Kui täna on tervishoiuteenuste loetelus ehk maakeeli haigekassa hinnakirjas inimese poolt osutatud meditsiinilised teenused konkreetselt piiritletud, siis tulevikus peaks olema võimalik rahastada ka selliseid teenuseid mida teostatakse suures osas digivahenditega.

Infotehnoloogilisi uuendusi on vaja ka tänasest tükipõhisest meditsiini rahastamisest väljamurdmiseks. Kui täna läheb inimene arsti juurde, siis esitab haigla haigekassale arve konkreetse töö eest. Läheb inimene järgmise arsti juurde, tuleb uus arve. Keegi ei vaata, kuidas inimene süsteemis oma murega seoses erinevate teenuste vahel liigub ja kui tervena ta sealt välja tuleb ehk kas teenused mida inimene sai teda tegelikult aitasid. Hetkel on veel kasutusel süsteemikeskne, mitte inimesekeskne juhtimine, mis orienteerub süsteemi ja teenuse tehnilisele kvaliteedile ja efektiivsusele, kuid lõppkasu inimesele ei mõõdeta ja seega ka ei juhita. Kahjuks aga teenuse tehniline kvaliteet üksinda ei tähenda, et inimene saab vajalikku abi. Me peame hakkama tehniliste mõõdikute kõrval üha enam vaatama ka seda inimlikku külge ja tervisekassa on sinna teel.

Insuldipatsiendi raviteekond on üks esimestest näidetest, mida haigekassa koos heade koostööpartneritega hetkel ehitab. Toome haiguse ravi puhul esmakordselt teenuste tulemuste mõõtmisel sisse inimese arvamuse, kuidas teenused on teda aidanud ja kuidas tema ise hindab oma tervisetulemit. Samuti plaanime arvutada, kui palju inimene paranemisjärgselt töötahet ja -võimet säilitab, et elada iseenese ja perekonna rõõmuks tervena ning samas panustada ühiskonna toimimisse.

Näeme, et tükipõhiselt rahastamiselt tulemusepõhisele rahastamisele liikumine annab raviasutustele vabamad käed, nad saavad rohkem vabadust ise koos inimesega otsustada, mis on inimesele tervenemiseks parim lahendus ning kuidas protsessi paremini korraldada. Vabad käed on ju mõneti ka praegu, kuna arst saab ka täna otsustada milline ravitaktika on antud juhul parim, aga seda peab toetama ka rahastus.

Väärtuse loomine eeldab usaldust

Viimasel ajal on palju räägitud, et haigekassa peaks teenuseosutajaid ehk haiglaid ja teisi tervishoiu osapooli rohkem kontrollima, raviraha väärkasutuse eest karmilt trahvima ja lepinguidki lõpetama.

Meditsiinis on usalduse roll väga oluline. Arst usaldab teda õpetanud arste, teaduspõhiseid raviviise, patsient usaldab arsti ja haigekassa usaldab nii arsti kui patsienti. Usalduseta kukub süsteem kokku. Tõsi, nii nagu ravimeetodite usaldusväärsus tugineb tõenduspõhisusele, toetab ka mõistlik kontrollimine tervishoiu usaldusväärsust. Usalduseks on vaja läbipaistvust ning selgeid ja lihtsaid reegleid ja eesmärke, mille suhtes kontrollid toimivad kiiresti, isegi reaalajas. Tuginedes kontrollsüsteemi kiirele tagasisidele, suudab teadmistele avatud süsteem kiiresti õppida ning paremaks muutuda. Siin tuleb appi ühe vahendina andmeanalüüs ja tulemuste mõõtmine, mis annab aluse paremale planeerimisele ja toimimisloogikate kontrollidele. Haigekassa peab tervishoiu rahastajana olema kursis, mida, millal, kelle poolt ja kui palju tervishoiusüsteemis tehakse ja millist kasu see inimestele tõi. Seeläbi on võimalik järeldada kas rahastus konkreetse teenuse taga oli põhjendatud või tuleb olukorrast õppida.

Tsentraliseeritud kontrolliga kaasneb alati ka häda: kõiki erisusi ei ole võimalik ette näha ega defineerida, mistõttu tuleb raviasutustele jätta ruumi põhjendatud erisusteks. Tänaseks on meie rahastusskeemid muutunud väga keeruliseks, seda paljude tingimuste ja erandite detailse ettekirjutamise tulemina. Tulemusena kulutatakse palju aega ja vaeva, et kõiki nüansse planeerida, arvestada, ümber arvestada ja kokku sobitada ning kontrollida, kuid sellest hoolimata tekib sisse vigu. Edasi saame liikuda vaid väärtus- või tulemuspõhiste lihtsustavate mudelite poole, mille jaoks on vaja nii usaldust, avatud suhtlemist, kui läbipaistvust, andmeid ja mõistlikku kontrolli.

Raviarveid on igal aastal miljoneid, neist petuarveid aga ka lihtsaid eksimusi aitab heinakuhjast üles leida masinõpe, mille kasutuselevõtu on haigekassa juba käivitanud. Näiteks vaatas masinõppe algoritm üle suurema hulga 2018. aasta teise poolaasta raviarveid, kontrollides sama teenuse eest topelt tasustamise kahtlust. Masinõppesüsteem tuvastas 3.4 miljoni raviarve seast eksimuse kahtlusega 6500 raviarvet ja suunas need inimese poolt käsitsi tehtavasse kontrolli, millest 2000 oli artikli kirjutamise ajaks üle vaadatud ja pool neist raviasutusele tagasinõudeks esitatud. Siit edasi on palju võimalusi järgmiste masinõpetatud tehislike neurovõrkude kasutuselevõtuks, mille käigus tuleb lahendada nii andmete kvaliteedi kui andmete kättesaadavuse muresid.

Kaugteenused ja pilv

Vahel toob mõne lahenduse elu ise kätte, nii juhtus kaugvastuvõttudega, mis eriolukorra ajal sai kasutusele võetud üsna üleöö. Suured hüpped tulevadki sageli siis, kui kriis on käes, mistõttu seda on ka kohane ära kasutada. Sellepärast võime täna öelda, et kaugvastuvõtud tulid selleks, et jääda.

Samas on kauvastuvõttude ja muude lahenduste kaudu võimalik mõista, millega haigekassa igapäevaselt tegeleb: kuigi suur osa IT-valdkonnast jääb endiselt kaadri taha ning neid märgatakse alles siis, kui midagi ei tööta. Ehk meenub lugejale mõne aja eest toimunud tragikoomiline juhus, mil rotid närisid riigi internetikaabli läbi. Samas sõltume meiegi elektrist ja internetiühendusest ja mida parem see on, seda kindlamad on ka meie teenused. Me oleme väga suured SAP süsteemide kasutajad, millel toimib meie tuumiksüsteem. Sinna jookseb info, kes on Eestis ravikindlustatu, mis teenuseid on nad saanud, milliseid retsepte võivad osta või on ostnud, kui palju on haiglad raha saanud ja palju veel neile maksta on vaja. Süsteem ise on hea, aga Eestis vähelevinud, mistõttu meile vaatab otsa keerukus värvata vajalikult hetkel õigete oskustega inimesi. Süsteemiarendus on meie vundament, selleta ei saa luua ühtegi inimeste elu lihtsustavat süsteemi. Täna on ligi 50 erinevat alust, kuidas inimene ravikindlustuse saab ning inimene ise selles rägastikus ei orienteeru. Täna teavitab haigekassa digilahendus näiteks kolme aastaseks saava lapse vanemat elektroonselt, kui tal lapse vanusest tulenev kindlustuskaitse hakkab lõppema. Samuti saab nüüd hankida omale euroopa ravikindlustussertifikaadi otse digilugu.ee portaalist automaatteenuse kaudu ja ei pea enne reisi jooksma veel haigekassase füüsilise paberi järele.

Haigekassa töötab ka teenusepõhiste IT süsteemide halduse suunas. Tavamudel, kus palkame süsteemiadministraatorid 24/7 teenuse osutamiseks, pole meie jaoks jätkusuutlik ega majanduslikult mõistlik. Põhjus on lihtne: me oleme niivõrd pisikesed, et meil on tunduvalt otstarbekam 24/7 teenuseid osutada partnerite abil. See aga tähendab, et meie pakutavad teenused peavad olema läbimõeldud, nende mõjuulatus ja toimimisloogika selge, samuti peame tundma kasutajaid, nende vajadusi ja harjumusi ning olema oma teenustes läbipaistvad ja avatud. Lisaks teenusepõhisele maailmale on meil vaja mõelda ja valida, kumba teed minna, kas uuendada meie vananevat riistvara või liikuda üle pilveteenustele. Oleme selle teemaga üle aasta tööd teinud ja see jätkub. Väga oluline on pilvelahenduse puhul infoturve, kuna andmed, mis pilve liiguksid, peavad olema hoolsalt kaitstud. Samas ei ole mingit kahtlust: pilveteenused on ümber kujundamas seda, kuidas maailm infotehnoloogiat kasutab ja teenuseid tarbib ning meie kohus on õppida ning ennast muuta ja need võimalused oskuslikult Eesti inimeste heaks tööle seada.

Lisaks neile väljakutsetele oleme võtnud vastutuse ka e-kiirabi süsteemi eest. E-kiirabi on süsteem, mille abil koordineeritakse kiirabi tööd hädaabikõne vastuvõtust kuni erakorralise meditsiiniosakonnani. Selleks on haigekassas tööd alustanud inimene, kes kiirabi-abivajajatele ja kiirabile ülitähtsa ning missioonikriitilise süsteemi eest hoolt kannab ja seda arendab. Lisaks on kohe tarvis uuendada ka tervise infosüsteemi. Tegelikult vananevad kõik süsteemid kiiresti ning keskkonna muutused ja uued praktikad tingivad süsteemidele uusi nõudmisi. Ka teised riigid ei seisa paigal ning seal võetakse kasutusele nutikaid lahendusi. Selleks aga ei piisa vaid arendustest, vaid muuta tuleb ka õigusruumi ning valdkonna toimimismudeleid. Soovime et uus tervise infosüsteem oleks inimestele lähemal: aitaks muuta süsteemi kõhtu kogunenud andmed inimesele kiiresti kättesaadavaks ja kasulikuks, seda nii läbi uute andmepõhiste terviseteenuste kui ka tervisemurede andmepõhise ennetuse kaudu. Näiteks kui geenidoonori kohta on teada kõrgem geneetiline eelsoodumus südameveresoonkonna haigusteks, siis oleks igati mõistlik seda andmepõhist teadmist kasutades jälgida näiteks tema kehalist aktiivsust läbi vastavate andmete kogumise. Ning vajadusel aidata inimest suunistega ja soovitustega, kui kaalukilod endiselt kogunevad ning senised pingutused ei ole vilja kandnud. Milleks oodata infarkti, et oma harjumusi muuta, kui andmetelt on suundumus ja tõenäoline tulem ette-ennustatavad? See on ju palju valutum ja vähem dramaatiline inimesele  ja tema lähedastele, samas jätkusuutlik ühiskonnale.

Eesti on pisikene riik ja sageli tögatakse, et mis teil viga siin pisiriigis innovatsiooni teha. Teisalt, me ei mõista ehk sageli oma mahajäämust tervishoiu innovatsioonis muudest aladest. Lihtsustatult, tervishoius on ligikaudu 50 erinevat põhi- ja külgnevat valdkonda, mis tänapäevases tempos eeldaks paari-kolme suuremat uuendust aastas ja igas valdkonnas. Riik jaksab neid teha kokku paar-kolm-neli lahendust aastas, ehk nii-öelda ühe terviku tsükli läbiksime 25 aastaga, mis ilmselgelt näitab, et meie mahajäämuse tempo kiireneb igal aastal. Seetõttu peame riigis looma võimalused ja motivatsiooni, mille kaudu tervishoiu innovatsiooni kaasatud baas oleks laiem, hõlmates erinevaid osapooli nii riigi- kui erasektorist ning tuginedes nende tugevustele ja koostööle. Lisaks võimaluste loomisele peab tervishoiusektor tulema oma mugavustsoonist välja ning ette võtma uuendusi ning julgema riskida. Eesti riik võib jätkuvalt olla innovatsioonitšempion, tehes tarku valikuid maailmas juba toimivate lahenduste kiire kasutuselevõtu kaudu ja valides neid valdkondi, kus oleme maailmas innovatsiooniliider nii teaduse kui rakenduse poolel. Selline on meie strateegiline valik ka siin, tervisekassas.