Tervishoiu jätkusuutlik rahastus vajab kiireid otsuseid
Tervisekassa juhatuse liige Pille Banhard. Foto: erakogu
Suurest puudujäägist tervishoius räägiti juba kümmekond aastat tagasi ning toonased prognoosid näitasid, et alates 2020. aastast on Tervisekassa (tol ajal veel Eesti Haigekassa) sügavas miinuses ning kasutanud ära kõik oma reservid, mida tol ajal oli kordades vähem.
Seda stsenaariumi aitas vältida üks oluline muudatus. Nimelt, kui varem oli tervishoid rahastatud vaid sotsiaalmaksust ravikindlustuse osaga, siis 2017. aastal tehtud tervishoiureformiga suurendati rahastust, suunates igal aastal lisaraha Tervisekassa eelarvesse ka mittetöötavate pensionäride eest. Praegu moodustab see 13% kogu meie eelarve tuludest.
Nii mittetöötavate pensionäride eest tasutav maks kui ka hilisem täiendav rahastus riigi poolt on viimastel aastatel aidanud hoida tervishoiuteenuste kättesaadavust stabiilsena, aga samas pole see olnud piisav, et katta kõigi Eesti inimeste ravivajadust. Praeguse rahastusega suudame katta ligi 94% optimaalsest ravivajadusest ning puudujääki tunnetavad inimesed ravijärjekordadena.
2025. aasta riigieelarve läbirääkimistel otsustas valitsus hüvitada Tervisekassa eelarve puudujäägi, kasutades selleks 167,6 miljoni euro ulatuses Tervisekassa reserve. Tegelik puudujääk oli üle 40 miljoni euro suurem, kuid seda aitasid tasandada erinevad muudatused koos tõhustamisega.
Miks on tervishoius eelarve puudujääk nii suureks kasvanud?
Siinkohal on paslik välja tuua kolm peamist mõjutajat:
- Praegune tervishoiu rahastusmudel põhineb sotsiaalmaksu laekumisel. Muutused tööturul ja tööealiste inimeste vähenemine on aga kaasa toonud sotsiaalmaksu ebaregulaarse laekumise – selle tagajärg on üha süvenev puudujääk Tervisekassa eelarves. Ühtlasi kulutab Eesti tervishoiule 7,5% SKP-st, mis on tunduvalt väiksem Euroopa Liidu keskmisest (9,9%).
- Tervishoiukulud on kasvanud. Elanikkonna vananemise tõttu suureneb iga aastaga vajadus tervishoiuteenuste järele, samuti suurenevad kulud üha sagedasemate krooniliste haiguste tõttu. Ühtlasi on lisandunud hulk uusi tervishoiuteenuseid ja ravimeid – maakeeli tähendab see, et suudame inimesi paremini ravida, see toob aga kaasa täiendavaid kulusid.
- Alates 2017. aastast on Tervisekassale tulnud juurde mitmeid rahastatavaid teenuseid (kiirabi, residentuur, ravimite ladu, vaktsineerimine, vanglameditsiin, perearstiabi teenuse korraldamine jne). Täiendav tulupool ei jõua laienenud (ja jätkuvalt laienevat) teenuste paketti katta. Koos meditsiini arenguga kasvavad ühiskonna ootused ning see väljendub tervishoiuteenuste ja ravimite loetelu täienemises. Tervisekassale üle tulnud teenuste, millel puudub rahaline kate ja inimressurss, lisakulu oli 2024. aastal rohkem kui 90 miljonit eurot. 2025. aastal saab see summa olema enam kui 100 miljonit eurot.
Kuidas raha efektiivsemalt kasutada?
Tervisekassa jaoks on raviraha tark kasutamine üks olulisematest eesmärkidest iga teenuse juures. Näitena saab tuua haiglaravimite ühishanked, kus aastane mõju ulatub kuni 5 miljoni euroni. Koostöös sotsiaalministeeriumiga läbi viidud töövõimereformi puhul on lisaks ligi 5-miljonilisele kulude kokkuhoiule positiivne mõju ka inimese tööturule naasmisel. Laiemalt vaadates on tervishoiusüsteemi efektiivsemaks muutmine järjepidev tegevus, kus on oluline roll digiteerimisel ja automatiseerimisel, edendus- ja ennetustegevuste võimestamisel ning teenuste strateegilisel ostmisel. Digiteerimise ja automatiseerimise näited on perearstide digiteenindusplatvormid, raviarvete automaatkontroll, e-kiirabi, e-konsultatsioonid, erinevad otsustustoed, terviseportaal, perearsti nõuandetelefon jne. Kõigi nende võimaluste peamine eesmärk on tervishoiutöötajate tööaja mõistlik kasutamine. See loob eelduse samade kulude ja ressursiga rohkema arvu patsientide teenindamiseks.
Ühtlasi on oluline roll edendus- ja ennetustegevustel, mis aitavad raviraha kokku hoida. Näiteks sõeluuringud, varajane märkamine, Peaasi.ee, vaimse tervise õed, laste liikumisprojektid, vaktsineerimine, Suukool, veebinõustamised, terviseedendajate võrgustik, ravijuhendid jpm.
Kuidas edasi?
Mis puudutab Tervisekassa reservide, muu hulgas eelmiste aastate jaotamata tulemi kasutamist, tuleb arvestada, et tegemist on ajutise lahendusega ning tervishoiu rahastus vajab pikemat ja jätkusuutlikku plaani. Sama tempoga jätkates on 2027. aasta lõpuks Tervisekassa reservid otsas ja iga-aastane puudujääk ulatub üle 200 miljoni euro. Siinkohal on hea tuua võrdlus, et 10 miljonit eurot tähendab näiteks 10 000 inimese raviraha või 1% meditsiinitöötajate palgatõusu.
Ainult sotsiaalmaksu laekumisest enam ei piisa, et ravikindlustussüsteemi samal tasemel üleval pidada ja elanikkonnale vajalikke tervishoiuteenuseid pakkuda. Ühtlasi ei ole võimalik probleemi lahendada omaosalusmäära suurendamisega – inimeste omaosalus on Eestis juba 22% kogu ravikulust ning see on oluliselt suurem kui Euroopa Liidu keskmine (14,4%) ja WHO soovituslik omaosalusmäär 15%, mida hinnatakse talutavaks koormuseks. Sobilik alternatiiv ei ole ka eraravikindlustuse laiendamine, sest see süvendaks ebavõrdsust tervishoius.
Selge on see, et meie tervishoiukorraldus peab ka edaspidi toetuma solidaarsuse põhimõttele, mis tähendab, et iga ravikindlustatud inimese tervis on kaitstud sõltumata tema rahalistest võimalustest. Väga oluline on, et Eesti meditsiinisüsteemis kujuneksid raviteenuste hinnad ja hüvitised võrdse kättesaadavuse põhimõtte järgi.
Tervisekassa töötab koos partneritega selle nimel, et iga tervishoidu investeeritud euro tooks tagasi veelgi rohkem. Samas suudab efektiivsuse parandamine tuua teatud määral kokkuhoidu, aga täiendava lisarahastusteta oleme peagi valusate valikute ees – puudutab see siis teenuste mahu ja/või kulumudelite vähendamist, hüvitiste määrade ülevaatamist või pikemaks ajaks tervishoiutöötajate palkade külmutamist. Inimeste kasvavaid ootusi ja vajadusi pole vähenevate ressurssidega enam võimalik samas mahus katta.