Terviseminut: kas annetaksid oma elundi?

Organdoonorlus on vastuoluline terviseteema, mille kohta on enamikul meist rohkem küsimusi kui vastuseid. Eesti Kudede ja Organite Transplantatsiooni Ühingu esimees, hematoloog Ain Kaare räägib Terviseminutite loengus, kuidas elundidoonorluse abil elusid päästa.

Igaühega meist võib juhtuda õnnetus või terviserike, mille tagajärjel me enam oma neere, kopse või südant enam ei vaja, kuid kellegi teise jaoks võivad need organid osutuda elutähtsateks.

Eestis siirdatakse neere, maksa, kopse ja pankreast ning kudedest silma sarvkesti, veresooni, luukude ja nahka. Südamesiirdamiste osas teevad Eesti arstid koostööd Soome kolleegidega.

Kui oleme oma eluajal väljendanud tahet annetada organid abivajajatele, võime oma maise elu lõppedes päästa mitme inimese elu ning parandada veel kümnete teiste elukvaliteeti. Milleks võtta endaga kaasa midagi, mida me enam ise ei vaja?

On mitu võimalust, kuidas väljendada oma tahet annetada pärast surma elundeid ja kudesid siirdamiseks. Esiteks võiks rääkida oma pereliikmetele, milline on teie suhtumine surmajärgsesse doonorlusse. Enne elundite ja kudede eemaldamist küsivad arstid perekonnaliikmetelt või teistelt lähedastelt isiku eluajal väljendatud tõekspidamist.

Lähedastel on palju kergem seda otsust langetada, kui nad teavad lahkunu arvamust. Kui inimene on elundite ja kudede annetamisega oma eluajal nõustunud, siis ei või omaksed seda keelata.

Teiseks saab oma tahet väljendada ka elektroonselt läbi infosüsteemi www.digilugu.ee. Kindlasti peaks oma otsusest teavitama ka lähedasi, et otsus ei tuleks neile ootamatuna.

Soovi korral võib kaasas kanda ka füüsilist doonorikaarti. Doonorikaardi võib täita iga inimene, kes on nõus surmajärgselt oma elundeid ja kudesid siirdamiseks loovutama. Doonorikaarti ei ole vaja registreerida.