Millest sõltuvad ravimite hinnad ja see, kas haigekassa nende eest maksab?

Sageli kuuleme uudiseid meeletult kallitest ravimitest, mille eest riik ei maksa. Inimesed aga ei tea, kuidas ravimite hinnad kujunevad ja miks haigekassa neid alati ei hüvita. Haigekassa ravimite ja meditsiiniseadmete peaspetsialist Argo Aug lükkab ümber viis levinuimat ravimimüüti.

1. müüt: ravimid on järjest kallimad, kuna nende väljatöötamine on järjest kallim.

Ravimite hind kujuneb nii nagu ka muude kaupade puhul – mida rohkem on tahtjaid ja mida vähem on pakkujaid, seda kõrgem hind. Ravimite väljaarendamine võtab loomulikult aega ning ravimite hinna arvutamisel püüavad ravimifirmad katta ka ebaõnnestunud projektide kulusid, kuid see ei ole kõrgete hindade peamine põhjus. Sageli on uute ravimite väljatöötamiseks vajalik teadustöö tehtud hoopis ülikoolides ja nii juba osaliselt riiklikult rahastatud.

Hinna määrab hoopis ravimifirmade ennustus, kui palju turg ravimi eest nõus maksma on. Kui inimesed vajavad teatud ravimit, siis on riigi ülesanne ravimifirmadega läbirääkimisi pidada ja hindu mõistlikumaks kaubelda, sest esialgu küsib ravimifirma võimalikult kõrget hinda. Hinna läbirääkimiste edukus sõltub aga ravimifirmade paindlikkusest.

2. müüt: uudsed ravimid on kallid, kuna on väga efektiivsed.

Selliseid uusi ravimeid, mis olemasolevate ravimitega võrreldes oluliselt paremaid tulemusi pakuks, tuleb turule pigem harva. Enamik uusi ravimeid ei ole seega inimeste elude päästmiseks vältimatult vajalikud, vaid neil on muid eeliseid. Näiteks võivad nad olla veidi vähemate kõrvaltoimetega, sobida paremini patsientidele, kelle jaoks olemasolevad ravimid vastunäidustatud on, või pikendavad mõne kuu võrra eluiga.

Uute ravimite hulgas on palju selliseid, millel on juba riigi poolt hüvitatavate ravimitega sama toime. Ravivõimaluste tagamiseks piisab, kui riik teeb kättesaadavaks ainult ühe või paar sellist ravimit. Oluline on mõista, et ravimi olemasolu ei tõenda, et ravimist saadav kasu on mõistlikus tasakaalus tema maksumusega. Müügiloa saavad kõik ravimid, mis näitavad kasulikku toimet võrreldes inimese ravita jätmisega. Enamasti on juba olemas teised ravivõimalused ja rahastamise otsustamisel on oluline aru saada, kas uuest ravimist saadav lisakasu on väärt selle eest küsitavat suurt summat. Seega ei sõltu ravimi hind otseselt sellest saadavast kasust, vaid hinna kujundab turg.

3. müüt: kallim ravim on parema toimega kui odav ravim.

Kui töötatakse välja uus ravim, saab ta teatud ajaperioodiks patendi ning ükski teine firma seda sama ravimit sel ajal toota ei tohi. Kuna konkurendid puuduvad, saab tootja müüa oma ravimit nii kallilt, kui turg on valmis seda ostma. Kui patendiaeg lõpeb, võivad sama ravimit ka teised firmad tootma hakata ja turule tulevad geneerikud.

Geneeriliste ravimite tootjad peavad enne turule tulekut uuringutega tõestama, et nende toimeaine ja toime on täpselt samad nagu originaalravimil. Originaalravimi ainus eelis geneerilise ravimi ees ongi see, et tema kaubamärk on ostjatele juba tuttav ning seetõttu usaldab tarbija seda rohkem. Nõuded ravimite toimele on aga täpselt ühesugused.

4. müüt: riik ei maksa ravimite eest piisavalt ja seepärast jäävad inimesed abita

Ravimite eest tasus haigekassa eelmisel  aastal üle 200 miljoni euro, mis moodustab Eesti tervishoiukuludest umbes 17%. See summa on viimasel neljal aastal tõusnud keskmiselt 7-10% aastas.

Ravimitele lisaks rahastab riik ennetustööd, arstide tööd, diagnoosimise võimalusi, haiglaravi, operatsioone, taastusravi, järelkontrolli. Ravimid on olulised, kuid vaid üks osa raviskeemist. Ravimist üksi on vähe kasu, kui patsiendil puudub hea väljaõppega arst ning ligipääs teistele vajalikele teenustele. Kõige parema tulemuse annab aga haiguste ennetamine ja varajane avastamine, ning ka sellesse panustab riik palju raha. Näiteks maksab haigekassa mitmete erinevate sõeluuringute, laste vaktsineerimise ja muude tegevuste eest. Kui suurem hulk rahast ravimite peale kulutada, jääb seda paratamatult teiste vajalike teenuste arvelt vähemaks.

5. müüt: ravimite rahastamisotsuste tegemine võtab liigse paberimajanduse tõttu pikalt aega ja ravimid ei jõua õigel ajal patsientideni.

Ravimitööstus küsib ravimite eest igal aastal kümneid miljoneid eurosid maksumaksja raha. Selle kergekäeliselt ja piiranguteta jagamine ei ole maksumaksja suhtes vastutustundlik, seega on iga otsuse põhjalik kaalumine hädavajalik.

Kui ravimitootja pakub uut ravimit Eesti turule, võrreldakse selle toimet ja hinda juba olemasolevate alternatiividega. Seda tehakse ravimitaotluse läbivaatamise käigus, millele kulub keskmiselt veidi üle pooleaasta. Kui uuel ravimil on juba rahastatavate ravimite kõrval eeliseid, hakatakse läbirääkimisi pidama hinna üle. Hinnaläbirääkimised võtavad parimal juhul paar päeva, keerulisematel juhtudel kulub kahjuks aga aastaid. Haigekassal on oma eelarvepiir ning tootja otsustada on, kas ta tuleb haigekassa pakkumisele vastu või mitte. Ehk selles, kas haigekassa hakkab ravimi ees maksma või mitte, on tootjate paindlikkusel suur roll.