Pilvetehnoloogia kasutuselevõtul pole küsimus kas, vaid millal

Tervisekassa juhatuse liige Karl-Hendrik Peterson

Tervishoius kasvavat tehnilist keerukust aitavad hallata nutikad pilvelahendused. Millised on riigi jaoks pilvetehnoloogiale ülemineku riskid ja mis saab siis, kui see tehnoloogia kõrvale jätta, kirjutab Tervisekassa juhatuse liige Karl-Henrik Peterson.

Tehnoloogia on ja peab olema üha nähtamatum ja eks ta seda ongi. Enamik meist ei tunne, kuidas meie nutitelefon toimib, kuigi kasutame seda igapäevaselt. Samuti ei teata tüüpiliselt seda,  et retseptiravimeid ostes puututakse kokku ka Tervisekassa süsteemidega, mis taustal annavad vajalikud andmed soodusmäära arvutamiseks. Tänu sellele tasub inimene apteegis ainult omaosaluse ning tšekkidega pole vaja kuskil kassaluugi järjekorras hüvitise saamiseks seista. Selliseid aegu ja teenuseid ei soovi keegi tagasi. Samuti on meil kõigil ootus, et tehnoloogial toimivad teenused töötavad kogu aeg ja tõrgeteta.

Miks on pilvetehnoloogiast põhjust rääkida?

Peame tunnistama, et riigi infotehnoloogia mahajäämus on ajale jalgu jäänud lahenduste tõttu järjest kasvav ja pigem suur. Juba pelgalt IT hügieenifaktorite tagamine on praeguseks ajaks keeruline ja kallis, kasvõi elementaarse süsteemi töökindluse tagamisel. Meil on riigis süsteeme, kus on sees mitmete generatsioonide andmestandardid, sest olemasolevaid ei suudate vajalikul viisil uuendada. Võiks öelda, et see on kindel näitaja, kuidas hügieenifaktoritega pole enam ammu asjad korras. Tulemina peavad IT inimesed ja sisu tundvad inimesed, kelle abil saaks luua klientidele paremaid lahendusi või automatiseerida riigi protsesse, iga päev nuputama, kuidas vana süsteemi elus hoida. Seetõttu peame kiiresti jõudma välja loosungitest, kuidas üks või teine uus ja muu maailma jaoks mõistetav ning ainuvõimalik lahendus on meie riigis halb, kuna asub kuskil mujal. Me peame maksimaalselt ära kasutama standardiseeritud lahendusi, kuna nii tekib meil aega investeerida teenustesse, millele standardlahendusi või kohandatavaid lahendusi ei leidu. Ka Eesti kui e-riigi edulugu ei saa jätkuda riiulist ostetud laiatarbetooteid käivitades. Peame valima targalt, milliste lahenduse osas on meie keskkond ja võimalused konkurentidest paremad ehk kuhu investeerime oma inimeste tööd, et parim lahendus luua.

Peame valima targalt, kuhu investeerime oma inimeste tööd, et parim lahendus luua.

Järgmine proovikivi on IT süsteemi elukaare reeglipära, et iga tehnoloogia kasutuselevõtu esimene etapp ehk uue süsteemi juurutamine on ainult ca. 20% elukaare kuludest, seega ülejäänud 80% kulust tuleb panustada süsteemi ajakohasena ja toimivana hoidmisesse. Riigis on palju lahendusi loodud Euroopa Liidu toetuste abil, mis on investeeritud eelnimetatud esimesse 20% ossa elukaare kuludest. Seega süsteemide ülal hoidmise osa ehk 80% elukaare kuludest ja tähelepanust on meie oma riigi rahastusvastutus. Selles osas on krooniline rahapuudus.

Kahjuks on tehnoloogia oma olemuselt habras ja ennast ise parandavat IT süsteemi pole veel leiutatud. Süsteemid, mis jäävad piisava tähelepanuta, hakkavad kas tõrkuma, lähevad rikki või osutuvad suureks turvaauguks, mille kaudu hakkavad andmed lekkima või mida kasutatakse ära meile halvimal ajal näiteks riigi destabiliseerimiseks. Siin on kohane metafoor Nassim Nicholas Talebi kalkuni lugu. Kalkuni igapäev on tore: saab siblida ja õues olla ning kõik mineviku andmed justkui ennustavad järjest kindlamini, et elu jätkubki nii. Kuni ühel päeval on käes tänupüha ja kalkun läheb ahju. Kas meie riigi IT süsteemid on tänaseks juba nii haprad, et ühel päeval jõuab ka nende tänupüha kätte?

Kui me pilvetehnoloogiaid kasutusele ei võta, on peagi tänase IT jätkusuutlik ülalpidamine kättesaamatu nii rahaliselt, aga veelgi enam töötajate tähelepanu tõttu. Leiutades ise uuesti jalgratast, jääb meil midagi muud tegemata. Seetõttu ma ei imestaks kui täna riigi IT süsteemide seas juba leidub selliseid Talebi kalkuneid. Või siis peame tulevikus leppima teenustega, mis tunduvad sama innovatiivsed kui kassaluugi järjekorras tšekk näpus seismine, et hüvitist saada.

Pilvetehnoloogia ehk massiivselt standardiseeritud infotehnoloogia teenused on olnud riigis arutelu all juba pikka aega, kuid lahendused tunduvad endiselt keerukad ja võibolla ohtlikud, mistõttu otsused tulevad ettevaatlikult, et mitte öelda aeglaselt. Mõneti ka arusaadav, sest pilve kasutuselevõtuks tuleb ju teha eeltööd, muuta teenuseid ja nende toimimise põhimõtteid, samuti teenuste organisatoorseid ja arhitektuurilisi aluseid näiteks infoturbe valdkonnas. Kõigile on mõistetav, et pilvelõhkuja ehitamiseks ei maksa kasutada puuonni arhitektuuri ja tehnoloogiat. Sarnane printsiip kehtib ka infotehnoloogias: uued tehnoloogiad annavad parima kvaliteedi siis kui süsteemi ülesehitus tehnilises ja organisatsiooni vaates on kohandatud sellele tehnoloogiale kohaselt.

Inimeste ootust, et teenused on kõikidele kasutajatele kogu aeg kättesaadavad, on traditsiooniliste vahenditega juba täna võimatult kallis saavutada. Näiteks kasvõi teenuse tarbimise tippvõimsus erineb tüüpiliselt kümneid või sadu kordi tavapärasest koormusest. See tähendab, et tuleb osta süsteem, mis on 10 või 100 korda võimsam kui keskmine kasutus nõuab. Seejuures seisab see võibolla 99% ajast lihtsalt jõude ja raiskab kallist elektrit. Selline süsteem on ka kordades kallim nii osta kui ülal hoida ning see on näide kõigest ühest ainsast parameetrist paljude seas: ootus kiirele teenindusele tippkoormuse ajal. Aga millal siis veel on kiire teenindus oluline, kui mitte tippkoormuse ajal?

Pilvelahendused võimaldavad näiteks tarbida võimsust just nii palju kui antud hetkel on tarvis, ning muidu jõude seisev ülejääk jaotub erinevate pilveteenuse klientide vahel ära kuna jõudluse vajadused on klientidel erinevad tulenevalt ajatsoonist, äri sisust või paljudest muudest põhjustest.

Tänane üks peamisi „pilvemuresid“ on seotud teenuseosutajatega, Eestis pole füüsiliselt ühtegi tegijat, kes suudaks riigi piirides oleva infrastruktuuriga massiivselt standardiseeritud teenust pakkuda. Peame leppima, et me oleme liiga väike riik ja turg, et selliseid teenuseid ise luua ja ülal hoida ning turustada. Riigi IT juhtide ja andmekaitse mure on seotud teenusepakkuja asukohaga, sest suur osa pilvetehnoloogia pakkujatest on pärit Ameerika Ühendriikidest, kellel on teenuse osutamiseks ettevõtted ja infrastruktuur rajatud ka Euroopa Liidu piirides. Üsna levinud on kritiseeriv argument justkui EU piires asuvas pilves on andmed mittevajalikele silmadele rohkem nähtavad kui andmeid riigis sees hoides. Selline vaade unustab ära, et kogu ahel infotehnoloogiat serveri raudvarast võrguseadmete ja operatsioonisüsteemideni on toodetud kellegi teise poolt. Sellest, et riik peaks ise oma operatsioonisüsteemi rajama või ise servereid tootma hakkama ei räägi keegi. Seda, et antud risk ei ole lihtsalt demagoogiline argument, näitab kasvõi näide lähiminevikust HUAWEI toodete boikoteerimise skandaaliga seoses. Rahvatarkus teab rääkida, et kus suitsu seal tuld. Praktikas järgivad suured teenusepakkujad väga karme turvanõuded, on investeerinud töötajatesse, protsessidesse ja organisatsiooni mitmete standardite vastavussertifikaatide saavutamiseks järgitakse rangeid reegleid. Sellise teenusepakkuja vaatest, ühe rumala eksimuse hind võib pilveteenuse pakkujale maksma minna suure osa ärist ning see ei ole väärt siin-seal koonerdamist reeglite või tööaja kasutusega. Pigem on küsimus, millised on pilvetehnoloogiaga seotud konkreetsed riskid ja kuidas neid juhtida ratsionaalselt ja õiguspäraselt. Ainus võimalus riskidest täielikult pääseda, on süsteemid välja lülitada ja andmed ning serverid hävitada. Alles siis saaks öelda, et kõik andmed on lekkimise eest kaitstud. Tänases maailmas ei tule see mõte enam õnneks kõne alla.

Tore jutt, aga mida teeb Tervisekassa?

Oleme Tervisekassa pilveteekonna enam kui kaks aastat tagasi käivitanud ning ära teinud muuhulgas riskianalüüsi ja mõjuhinnangu, mis on vajalikud pilvetehnoloogiate juurutamiseks. Samuti oleme alustanud riigipilve kasutusele võtmist ning leiame, et meil on sellega vaja kiiresti tegutseda, kuna see on pikk teekond, mille käigus peame ka süsteeme muutma. Me ei kavatse kasutada piltlikult puuonni tehnoloogiat pilvelõhkuja ehitamiseks.

Nagu varem märgitud, käib pilvetehnoloogia juurde ka organisatoorne külg. Tervisekassa investeerib organisatsioonina teenusepõhisesse juhtimisse, mis seab fookusesse hea  kliendikogemuse ja parima võimaliku teenuse. Tänaste teenuste keeruka sisu tõttu on muutunud ühelt teenuselt teisele hüplemine klientidele ebaefektiivseks või arusaamatuks ja tulemus ei vasta ootustele. Üksikud teenused võivad olla head, aga see ei tähenda, et kogu teenuse ahel on hea. Tervishoius oleme teenusepõhise juhtimise mõistes kõige kaugemale jõudnud insuldipatsiendi juhtprojektiga, kus kitsa valdkonna ehk mõnede üksikute teenuste juhtimine on asendatud tervikteekonna kaudu kliendi kogemust arvestava juhtimisega. Patsiendi raviteekonna juurde on tekkinud spetsialistid, kes juhivad või koordineerivad tervikut ehk inimese ravi algusest kuni lõpuni. See koostöö Tervisekassa heade partneritega on näidanud väärtuslikke tulemusi, millest on Tervisekassal kindlasti põhjust eraldi kirjutada.