Õed tervishoiu eesliinil

Pirita perearstikeskuse pereõde Melita Väljamäe. Foto: erakogu

Õdede roll Eesti tervishoius on viimastel aastatel märkimisväärselt laienenud ja muutunud olulisemaks kui kunagi varem.

Kui varem piirdus õdede töö sageli vererõhu mõõtmise, süstide tegemise ja arstide assisteerimisega, siis praeguseks on õdedest saanud tervishoiu ühed võtmefiguurid, kellele usaldatakse üha suurem vastutus. Tegu ei ole pelgalt delegeeritud ülesannetega arstilt. Õdede iseseisev positsioon on aina tähtsam mitte ainult perearstikeskustes, vaid ka haiglates, erakorralises meditsiinis, hooldekodudes ja mujalgi.

Pereõde tegeleb tervisemuredega a-st ü-ni

Perearstikeskusesse pöördudes on tavapärane, et kõigepealt saab patsient jutule pereõega, kes hindab tema tervise olukorda ja leiab seejärel asjakohase lahenduse. „Me tegeleme probleemidega a-st ü-ni, vanusegrupis 0–100+. Esmalt on pereõed nagu logistika- ja kommunikatsioonispetsialistid, siis nõustajad ja lõpuks ka käsitöölised ehk teevad protseduure ja läbivaatusi. Viimane roll on see, milles meid valdavalt nähakse,“ arvab Pirita perearstikeskuse pereõde Melita Väljamäe (fotol).

Pereõe tööpõld on aga palju laiem kui patsiendi tervise kontrollimine või haava sidumine. Üle 20 aasta Pirita perearstikeskuses töötanud Väljamäe tõdeb, et pereõed on saanud viimase paarikümne aasta jooksul väga palju õigusi ja kohustusi juurde. „Kui ma tööd alustasin, siis registreerisime viirushaiguste kaebustega patsiente perearstile. Tänapäeval on esmane läbivaatus ainult pereõe juures, kes vastavalt vajadusele kaasab ka perearsti,“ selgitab ta ja lisab, et pereõde ei ole lihtsalt väravavaht arsti ukse ees, vaid professionaalne esmane abistaja. „Väga paljudel juhtudel ongi patsiendil vaja just pereõde, et oma murele lahendust saada,“ kinnitab Väljamäe.

Pereõe oskuste varamusse kuulub näiteks juhendamine tervisliku eluviisi teemadel, samuti nõustab arvestatav hulk pereõdesid koostöös perearstiga tubaka ja alkoholi liigtarvitajaid, et aidata neil sõltuvusest vabaneda. Pereõde saab vajaduse korral avada ja sulgeda haigus- või hoolduslehe, koostada abivahendi tõendeid ning teha saatekirja laboriuuringuteks või proovimaterjalide saatmiseks laborisse.

Pereõe töös on olulisel kohal ka krooniliste haigustega patsientide tervise jälgimine. Selleks kutsub pereõde nad kord aastas vastuvõtule ning aitab kaasa mõelda ja vajaduse korral õpetab, kuidas haiguse kulgu kontrolli all hoida. Melita Väljamäe selgitab, et peaasjalikult on fookus vererõhuhaigetel ja diabeetikutel. „Palju tuleb tegeleda elustiili nõustamisega, täpsustada püsiravimite korrapärast võtmist ja jälgida erinevaid objektiivseid näitajaid, nagu vererõhu väärtused või vereanalüüside tulemused. Diabeetikute puhul on oluline kontrollida ka jalgade tervist ja suunata patsient teatud intervalliga silmakontrolli,“ avab ta kroonilisi tõbesid põdevate inimeste aitamise köögipoolt. Tema kontakteerub jõudumööda kõikide krooniliste haigustega patsientidega, kes ei ole aasta jooksul vastuvõtule jõudnud. „Tore on see, et mitmed patsiendid on selle rutiiniga juba harjunud ja märkavad ka ise pereõe vastuvõtule pöörduda. Oma kogemusele toetudes julgen väita, et patsiendid valdavalt usaldavad pereõde,“ rõõmustab Väljamäe.

Kiirabiõde peab olema multitalent

Nii nagu perearstiabis, on ka erakorralises meditsiinis enamasti just õde see, kellega patsient terviserikke korral esmalt kokku puutub. On ju Eesti veidi enam kui sajast kiirabibrigaadist lõviosa just õebrigaadid. Tavaliselt kolmest liikmest koosnevasse õebrigaadi kuulub vastutav õde, teine liige on protseduure tegev õde ja kolmas on tehnik ehk autojuht, kel on ka meditsiiniteadmised.

Kiirabiõde on sõna otseses mõttes multitalent, kes oskab anda meditsiinilist abi väga erinevate juhtumite korral. „Kiirabiõele on väga olulised käelised oskused: alates haavade sidumisest ja lõpetades kanüüli paigaldamisega ravimite manustamiseks. Tuleb osata ravimeid lahjendada, kukkumiste ja traumade puhul abistada, monitoorimisseadmelt patsiendi seisundit jälgida ja inimesi nõustada,“ loetleb Tartu Kiirabi maakonna baasis töötav kiirabiõde Tuuli Klementa. Loomulikult saab õebrigaad hakkama ka elupäästvate tegevustega, kuid kui olukord nõuab, kutsub vastutav õde abijõude. „Kiirabiõed ei paigalda arterikanüüli ja ka teatud ravimite manustamine on ainult arstide pädevuses,“ toob Klementa näited juhtumitest, mis vajavad arsti- või reanimobiilibrigaadi sekkumist.

Seda, et mõni patsient poleks usaldanud õdedest koosneva brigaadi kompetentsust, ei ole Klemental oma ligi nelja-aastases praktikas veel ette tulnud. Küll aga tunnistab ta, et enne kiirabiõena tööle hakkamist oli tal sellest tööst hoopis teistsugune ettekujutus. „Arvasin, et kiirabi töö on elupäästev: liiklusõnnetused, insuldid, infarktid. Jah, ka seda, kuid väga palju tegeleme tervisemuredega, millega peaks esmalt pöörduma perearsti juurde. Meil on arvukalt mitteerakorralisi kutseid, näiteks probleemid vererõhuga, vajadus selgitada raviskeemi jne. Nii juhtubki, et kiirabi sõidab kohale, vaatab patsiendi tervisenäitajad üle, tuletab meelde, kuidas ravimeid õigesti võtta, ja annab rahustava teadmise, et sel korral tervisega midagi hullu ei ole,“ kirjeldab Klementa.

Vaimse tervise õde aitab peas asjad korda saada

Kuigi oleme harjunud, et vaimse tervise probleemidega tegelevad kliinilised psühholoogid ja psühhiaatrid, töötavad Eestis juba aastaid ka vaimse tervise õed. Nad on tervishoiuspetsialistid, kes pärast 3,5 aastat kestnud õe baasväljaõpet on tudeerinud poolteist aastat magistrantuuris vaimse tervise õendust ja täiendanud oma teadmisi ka edaspidi. Vaimse tervise õed töötavad osas perearstikeskustes, samuti haiglates ja psühhiaatriakliinikutes. Nende vastuvõtule saab saatekirjata ja tasuta. Erakliinikutes on vaimse tervise õe vastuvõtt tasuline.

Alates 2020. aastast vaimse tervise õena töötav Laura Oisalu ütleb, et tema poole pöördutakse kõige rohkem meeleoluhäirete (sh depressiooni) ja ärevushäirete tõttu. Lahendamist vajavate vaimse tervise probleemide sekka kuuluvad ka aktiivsus- ja tähelepanuhäire, samuti alkoholi-, tubaka-, ravimi- ja nutisõltuvus.

Kuid mille järgi üldse aru saada, et midagi on nii korrast ära, et peaks hakkama abi otsima? „Esimene märk on muutused unerežiimis – õhtuti ei suudeta muremõtete tõttu uinuda või ärgatakse öösel nende pärast mitu korda üles. Kehv uni hakkab mõjutama elukvaliteeti,“ nendib Oisalu. Ka huvide kadumine ja võimetus rõõmu tunda on märk, et midagi on vaja muuta. Kokkuvõttes võib öelda, et vaimse häirega on tegemist siis, kui negatiivsed või häirivad tunded ja vastav käitumine ei möödu, vaid hakkavad segama igapäevaeluga toimetulekut.

Vaimse tervise õe esimesel vastuvõtul kuulatakse inimene ära, et aru saada tema mure olemusest ja selle tekkimise ajast. Samuti täidab patsient probleemi täpsemaks hindamiseks ja hetkeolukorra väljaselgitamiseks küsimustikke. „Hetkeolukorra fikseerimine on vajalik selleks, et edaspidi saaksime muutust hinnata. Vaimse tervise murede lahendamine ei käi kiiresti, see võtab aega,“ lisab Oisalu.

Patsiendi edasine raviteekond oleneb tema häire tõsidusest. Ta kas jätkab visiite vaimse tervise õe juurde või suunab õde ta kohe või mõne aja pärast psühhiaatri või kliinilise psühholoogi vastuvõtule. Seejuures on koostöö perearsti, vaimse tervise õe ja psühhiaatri vahel väga oluline. Näiteks kui psühhiaater on määranud inimesele tablettravi, saab vaimse tervise õde hiljem ravi käiku jälgida ja vajaduse korral pakkuda mitmesuguseid teraapiaid.

Laura Oisalu rõhutab, et tervenemise teekonnal on kõige olulisem inimese motivatsioon. „Spetsialist toetab ja nõustab, aga muutuse elluviimine jääb inimese enda teha,“ võtab ta kokku.

Hooldekodu õde annab kindlustunde

Ka hooldekodudes on õe roll aina suuremaks muutunud. Kääpa sotsiaalkeskuse juhataja Siiri Kartsepp räägib, et nende hooldekodu sai õe igapäevaselt majja kolm aastat tagasi. Varem käisid õed visiite tegemas, aga iga päev kohal ei olnud. „Õe olemasolu on meie maja inimeste elukvaliteeti oluliselt tõstnud. Kliendid saavad oma muredega otse õe juurde pöörduda ning töötajad saavad kohe abi ja nõu küsida,“ kiidab juhataja õdesid, kelle töö muudab hooldekodu elanike ja personali elu iga päev veidike paremaks.

Mitmes Lõuna-Eesti hooldekodus õe teenust pakkuv Riia Palm lisab, et õde on oluline lüli patsiendi ja arsti vahel. „Õde aitab märgata haiguste ägenemisi, et saaks õigel ajal sekkuda, konsulteerida pere- või eriarstiga ja vajaduse korral kutsuda kiirabi. Selline jälgimine ja sekkumine säästab perearstide ja kiirabi ressursse. Samuti vähendab õe hoolikas ja oskuslik tegutsemine hoolealuste sattumist haiglaravile – sellest võidavad kõik,“ kinnitab ta.

Palmi hinnangul on hooldekodu elanike tervisemured valdavalt seotud kroonilistest haigustest tingitud muutustega: näiteks valu, tasakaalu- ja mäluhäired, kuulmis- ja nägemishäired, meeleolu langus jne. Õde hindab regulaarselt hoolealuste terviseseisundit, näiteks mõõdab kehatemperatuuri ja vererõhku ning aitab järgida arsti koostatud raviplaani.

„Kaebuste asjus saab õde konsulteerida patsiendi arstiga, tema loaga korrigeerida ravi, tõhustada valuravi, suunata vajalikele uuringutele ja võtta määratud analüüse. Vajaduse korral saab õde määrata ka abivahendeid: rulaatorid, ratastoolid, lamatismadratsid, toestuspadjad,“ loetleb Palm õe ülesandeid. Õde jälgib ka hooldekodu elanike vaimset tervist, meeleoluhäirete ja dementsuse tunnuseid. „Sageli soovib inimene lihtsalt rääkida ja kurta oma mure õele ära,“ lisab ta.

Lisaks hooldekodu elanike toetamisele on õde suureks toeks ka hooldajatele, keda on tarvis nõustada patsiendi seisundi jälgimisel. „Hooldajate juhendamine, märkamaks kliendi tervisemuutuseid, on sama suure tähtsusega kui patsiendi juhendamine. Nemad on tööl 24/7 ja annavad info muutuste kohta õele edasi,“ selgitab Riia Palm.

Eesmärk on pakkuda kättesaadavat ravi

Aivar Koppas, Tervisekassa õendusabi teenusejuht

Õdedele suurema vastutuse andmine on tingitud tervishoiusüsteemi kasvavast vajadusest pakkuda kvaliteetset ja kättesaadavat ravi olukorras, kus tervishoiutöötajaid on järjest keerulisem leida. Üks leevendust pakkuv asjaolu on olnud õdede õppe põhjalikumaks muutmine ja õdede iseseisva rolli tugevdamine, et õed saaksid iseseisvalt patsientide terviseprobleeme lahendada. Tänapäeval on õdedel õigus näiteks jälgida ja nõustada kroonilisi haigeid. Veel kümme aastat tagasi oli see peamiselt arstide ülesanne, kuid nüüd võivad õed anda ravisoovitusi, jälgida raviplaani edukust ning väljastada retseptiravimeid oma kompetentsi ja õiguste piires.

Õendusabi peavad pakkuma alates 2025. aastast ka üldhooldekodud ja erihoolekandeasutused, kus osutatakse teenust ööpäev läbi. Õe olemasolu neis annab nii hooldekodule, hoolealusele kui ka tema perekonnale kindlustunde, et inimese tervislikku seisu jälgitakse, ta saab vajalikku ravi, võtab õigesti oma ravimeid ning haiguse süvenedes tehakse koostööd raviarstiga.

Meil on igas valdkonnas õdesid puudu. OSKA uuringu järgi ulatub järgmise kümne aasta jooksul vajadus uute õdede järele umbes 4000 inimeseni. Lisaks uute õdede koolitamisele on vaja üle vaadata õdede tööülesanded, kaasata tugispetsialistid ja luua tööd toetavad infotehnoloogilised lahendused.

Õenduse ja tervishoiu valdkond on rohkem kui lihtsalt töö – see on karjäär, kus iga päev loeb ja kus õdede hoolivus ja professionaalsus jätavad püsiva jälje.

Heli Lehtsaar-Karma, kaasautor