Mõned küsimused tervishoiu rahastuse kohta

Küsimustele vastab haigekassa juhatuse liige ja finantsvaldkonna juht Pille Banhard.

Mis on Eesti tervishoiu rahastuses hästi ja halvasti? 

Eesti tervishoiusüsteem on saanud palju rahvusvahelist tunnustust, sest meil on ühine riiklik ravikindlustus ehk solidaarne ravikindlustussüsteem, mis tagab, et kellegi ligipääs tervishoiule ei sõltu tema sissetulekust.

Palju on kiidetud meie tervishoiuteenuste hinnakujundust – meil on teada, millest tervishoiuteenuste hinnad koosnevad ning kõigile tervishoiuteenuste osutajatele kehtivad samad hinnad. See annab kindluse, et teenuse eest makstakse üle Eesti erinevate teenusepakkujate juures ühtmoodi ja igal pool on tagatud kvaliteetne ravi.

Viimase aja üks positiivsematest muudatustest on tervishoiusüsteemi täiendav rahastamine riigieelarvest. See tähendab, et tervishoiusüsteemi rahastus ei põhine enam ainult töötavate inimeste makstavatel maksudel, vaid riik panustab täiendavalt ka tööl mittekäivate, ent teenuseid tarbivate inimeste ravikindlustuse eest.

Süsteemi kitsaskoht on see, et Eestis kasutatakse tervishoiule 6,7% sisemajanduse koguproduktist (SKP-st), mida on lääneriikidega võrreldes suhteliselt vähe. Samas sisaldab Eesti kindlustatutele selle raha eest pakutav tervishoiupakett väga suurt valikut teenuseid.

Praegune tervishoiu rahastamismudel ei ole meil peamiselt elanikkonna vananemise tõttu jätkusuutlik. See tähendab, et me tarbime aina enam tervishoiuteenuseid. Meditsiini ja tehnoloogia arenedes muutuvad teenused küll efektiivsemaks, aga samas ka kallimaks. Elanikkonna vananedes väheneb tööealise elanikkonna osakaal ning süsteemi panustajaid ehk maksumaksjaid jääb järjest vähemaks. Vaja on analüüsida ja leida uus lahendus tervishoiu rahastamiseks, mis pakuks tulevikus samasugust kindlustuskaitset kõikidele, kes seda vajavad.

Kuidas tuleme toime ülekuludega ja kauaks jätkub meie reservidest?

Haigekassa eelarvet ehk tervishoiukulusid planeerime mitu aastat ette. Koostame pikaajalisi prognoose, mis näitavad kulude muutuste trendi. Nelja aasta finantsprognoos on üsna täpne ja võtab arvesse lähitulevikus planeeritavaid muudatusi süsteemis ning inimeste vajadust teenuste järele. Kõige detailsem ning põhjalikumalt analüüsitud on eelarve järgmiseks aastaks. Tavapäraselt koostame eelarve, kus tulud ja kulud on tasakaalus ehk null tulemiga. Haigekassa ise oma tulusid ei planeeri – kasutame rahandusministeeriumi prognoose.

Kui maksulaekumine on hea ning ka tervishoiule kavandatud rahalisi vahendeid kasutatakse vastavalt eelarvestatule või isegi vähem, tekib meil positiivne tulem ehk kasum. Selle lisarahaga saame katta tervishoiukulud siis, kui maksulaekumine osutub planeeritust halvemaks või kui eelarvestatud tervishoiukulude kasutus on olnud planeeritust suurem.

Haigekassal on reservid, et halvematel aegadel katta negatiivseid tulemusi. Otsuse reservide kasutuselevõtu kohta teeb haigekassa nõukogu või Vabariigi Valitsus lähtuvalt vajamineva summa suurusest. Haigekassa reservide kogumaht on praegu ligi 200 miljonit.

Läbimõeldud ja analüüsitud planeerimine on kõige alus. Tervishoiuteenustesse suunatavaid vahendeid peab kasutama efektiivselt ja samal ajal patsientide vajadusi arvesse võttes. Kui me ei planeeri hoolikalt ja läbimõeldult, siis on meie reservid otsas juba vähem kui kümne aasta pärast.

Kas ja mida tuleks Eesti tervishoiu rahastuses muuta?

Tervishoiu rahastuses peab kindlasti säilima solidaarsuse printsiip.

 

Tervishoiu rahastuses peab kindlasti säilima solidaarsuse printsiip. Ent süsteem peab muutuma paindlikumaks ja liikuma tükipõhiselt rahastamiselt alternatiivsetele mudelitele. Kõigile teenuseosutajatele ei saa sobida üks ja ühine lähenemine ja me peame katsetama erinevaid rahastusskeeme, mis on veelgi patsiendikesksemad.

Teenuseosutajate vaatevinklist peame näiteks mõtlema, kas noori (pere)arste motiveeriks maakohtadesse liikuma ja seal oma praksiseid avama soodsamad tasustamispõhimõtted? Peaksime selliste teemadega rohkem tegelema ja lahendusi leidma. Kindlasti pole see ainult tervishoiusüsteemi ja -finantseerimise küsimus, vaid laiem teema kogu meie ühiskonna ja riigireformi seisukohast.

Eesti tervishoiusüsteemis on oluline roll efektiivsust suurendada, muu hulgas esmatasandi tervishoiuteenuse kvaliteedi parendamisel, tervishoiuteenuste koordineerimisel ja teenuste osutamisel kõige sobivamas kohas.

Milliseid uusi rahastussüsteeme olete katsetanud?

Katsetame praegu eelarvepõhist rahastamist Hiiumaa haiglas. Eelarvepõhine tasumine tähendab, et me ei osta haiglalt teenuseid ravijuhtude kaupa, vaid selle asemel lepime kokku erialades ja teenustes, mida haigla pakub ning kogusumma, mis haiglale kõigi patsientide teenindamise eest tasutakse. Uue rahastuspõhimõtte eesmärk on tagada vähese elanikkonnaga ja raskema ligipääsuga piirkonnas haigla jätkusuutlikkus ning jätkata inimestele arstiabi pakkumist nende kodukohas.

Välja valitud diagnooside (nagu näiteks insult) puhul juurutame episoodipõhise tasustamise, mis hõlmab selle diagnoosiga patsiendi ravi tervikuna. Sisuliselt tähendab see seda, et tulevikus me ei tasuks inimese haigestumisel üksikute teenuste eest – näiteks eriarsti vastuvõtt, uuringud, operatsioon, järelravi – ilma neid omavahel tervikuks sidumata, vaid tasu maksmise alus oleks patsiendi terviklik ravi ehk kogu tema teekond arstile pöördumisest kuni tervisemure lahendamiseni.

Tegeleme ka integreeritud ravi ehk tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna koostöö parandamisega. 2018. aastal alustasime PAIK projektiga Viljandis, mille eesmärk on tagada patsiendile terviklik ja järjepidev ravi ning sotsiaalteenused. Selleks panevad Viljandimaa tervishoiu- ja sotsiaalteenuste pakkujate esindajad kokku uudsed teenused erinevatele sihtrühmadele ning kavandavad nende efektiivseks osutamiseks vajalikud tehnoloogilised lahendused.