Maivi Parv: Sain eelmisel aastal korduvalt tõdeda, et võin oma meeskonnale loota

Tervisekassa juhatuse liige Maivi Parv võtab kokku eelmise aasta olulisimad sündmused ja räägib, millised uuendused on tervishoiuvaldkonnas käimas.

Milline oli sinu jaoks eelmise aasta kõige keerulisem ülesanne, milles see seisnes ja kuidas lahenes?

Eelmise aasta suurim katsumus oli hoida koroonaviirusega seotud proovikivide kõrval ka meie põhitegevused töös. Algas ju kõik väga erakorraliselt ja päeva pealt 16. märtsil, mil meie ülesanne oli tagada tervishoiuteenuste kättesaadavus seninägematus olukorras. Kuna arstikabinetis enam vastuvõtte teha  ei saanud, langetasime kiire otsuse ja juurutasime kaugvastuvõtud. Seejärel oli meie ülesanne rahastada tol korral täiesti uut teenust ‒ koroonapatsientide ravi. Töötasime välja lisarahastamise metoodika ja võtsime selle kasutusele. Suve alguses alustasime lisaraha kasutamise üle järelevalve tegemist. Aasta lõpus olime tagasi seal, kust märtsis alustasime. Tuli uus viiruspuhang, uuesti tekkis kaugvastuvõttude vajadus, nagu ka vajadus anda lisaraha haiglatele, esmatasandile ja kiirabile. Aasta lõpust tuli meie niigi paljude tööülesannete nimekirja COVID-19 viiruse vastu vaktsineerimise korraldamine.

Milline oli eelmise aasta kõige suurem õppetund, mille endale juhina kaasa võtad?

Eks õppetunde oli mitmeid, aga oleme neist õppinud ja need ehk enam ei kordu. Positiivse õppetunnina sain taaskord tõdeda, et saan oma meeskonnale 101% loota. Me saame uute ülesannetega hakkama ka siis, kui aega on vähe, otsustades kiiresti ja tulemuslikult. Me ei ole aktiivsed muretsejad, vaid üliägedad probleemide lahendajad ja mul on selle üle väga hea meel.

Millises suunas on varasematel aastatel liikunud tervishoiuteenuste rahastamine, millised on olnud viimaste aastate arengud?

Oleme varasematel aastatel pigem rahastanud nii-öelda tükke, keskendunud detailidele. Viimastel aastatel oleme suunda muutnud, võttes tähelepanu alla patsiendikesksuse ja juurutades raviteekonna tasu. Patsiendi raviteekond peab olema keskselt korraldatud. Meil peab olema süsteemis teadmine ja kokkulepe, milline see teekond on. Nii saame patsiendile tagada kõik vajalikud ravietapid. Praegu töötame insuldi raviteekonna pilootprojektiga, peagi alustame endoproteesitud haigete raviteekonna katseprojektiga. Samuti kaardistame vaimse tervise raviteekonna. Usun, et nendel katseprojektidel on väga suur mõju, kus patsient kogeb, et ta on oma raviteekonnal hoitud.

Viimasel ajal on suundumus rahastada rohkem innovaatilisust ja seda nii mitmeski mõttes. Meile on südamelähedane tuua süsteemi innovaatilisust, et parandada eeskätt teenuse kättesaadavust. Ja meil on tõesti hea meel, et Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetelus on juba praegu olemas väikene, kuid vapper nimekiri kaugteenuseid, mis aitavad parandada patsiendi ravisoostumust, hoida kokku patsiendi aega ja tervishoiuteenuse osutaja (aja)ressurssi.

Mis saab tervishoiuteenuste arendamisest tulevikus?

Eks meie võetud suund jääb samaks. Tervishoid on valdkond, kus kiireid pöördeid teha ei tohiks, sest muudatuste mõju saab hinnata alles pikema aja pärast. Samas tuleb alustatu lõpuni viia. Lisaks raviteekonna ja kaugteenuste edasisele arendamisele peaksime senisest rohkem tooma ravikindlustuspaketti uusi ennetustegevusi, tulemustasude põhimõtte, tervise hoidmist.

Kuidas me tagame tervishoiuteenuste kättesaadavuse üle Eesti?

Meil on tervishoiuteenuste osutajatega kaks lepingu tüüpi. Esiteks üldarstiabi rahastamise leping, mille sõlmime kõikide perearstiabiteenust osutavate asutustega. Teiseks ravi rahastamise leping, mille sõlmime teenuse ostmiseks kõikide haiglatega ning väljaspool haiglavõrgu arengukava haiglaid töötavate eriarstiabi-, õendus- ja hambaraviteenuse osutajatega. Nagu leping ikka, sätestab see poolte õigused ja kohustused. Meie jaoks on oluline, et juhime lepingute kaudu teenuste kättesaadavust, kulusid ja kvaliteeti.

Aja jooksul on lepingud märgatavalt lühenenud ja see on samm õiges suunas. Leping peab olema lihtne ja arusaadav ning ei peaks dubleerima õigusaktides sätestatut.

Teenuse kättesaadavus on juhitud seeläbi, et meil on kokku lepitud, kui pikad võivad olla järjekordade maksimaalsed ooteajad. Jälgime järjekordade pikkust digiregistratuuri ja raviasutuste esitatud andmete abil. Paraku pean tunnistama, et teenuse kättesaadavusega ei ole meil kaugeltki kõik nii, nagu ise soovime. Katsumus on saada raviasutused ise üha enam oma järjekordadega tegelema, et nad lepiksid inimesega kokku ooteajad, lähtudes ta haigusseisundist. Digiregistratuuri juurutamine esmatasandil on ikka veel käimas.

Millised on arstiabi kättesaadavuse probleemid (arstide vananemine, arstide ja õdede puudus vms)?

Mõned aastad tagasi tegi Tervise Arengu Instituut uuringu, kust selgus, et  tervishoiusüsteemi kõige eakam arst oli 90-aastane radioloog. See viitab asjaolule, et meie tervishoiutöötajate ressurss on piiratud. Suurim probleem on siinkohal just arstide ja õdede puudus piirkonniti. Teame, et suuremad probleemid on Ida-Virumaal, Lõuna-Eestis ning saartel. Näiteks Ida-Viru Keskhaiglas töötab palju ka kolmandatest riikidest tulnud arste. Väiksematel üldhaiglatel ei jätku vajalike valveringide katmiseks ühe eriala arste. Puudu on teatud erialade spetsialistidest. Paljuräägitud ja terav probleem on ka perearstide puudus ja seda eriti maapiirkondades.

Mis siin aitaks? Arstide liit on pakkunud lahenduseks leevendada probleemi regionaalpoliitika abil, kus tervishoiutöötajate ja arstide töötasu suureneb võrdeliselt töökoha kaugusega keskusest. Esmatasandil oleme seda põhimõtet ka rakendamas. Lisaks on oluline kasutusele võtta seni rakendamata meetmeid, pakkudes juba residentuuris õppivale perearstile nimistut ning võimaldades noorele perearstile enam ettevalmistatud ja suuremate hüvedega nimistut. Haiglas töötavate arstide ressurssi saab kokku hoida, kasutades senisest rohkem õendusabi. Rakendame süsteemis eriõed, kes oskavad teha osa arstitööst. Anname haiglatele motivatsiooni vaadata üle senine töökorraldus, näiteks kas arst ja õde peavad ikka koos ambulatoorset vastuvõttu osutama.

Kuidas hindad meie maja meeskonda, millised on tiimide tugevuse ja nõrkused?

Tervisekassas töötavad väga pühendunud ja kompetentsed töötajad, kelle kirg ja soov on inimesi aidata. See ongi meie meeskonna suurim tugevus. Me tahame teha, me teeme ja teemegi ära. Jah, see on ühest küljest tugevus, aga ka nõrkus, sest tööd võib selle tulemusena olla liiga palju ja inimesed võivad ära väsida. Ma tunnetan üha enam, et peame rohkem olema projektijuhid, kiiresti reageerima, kohe tegutsema asuma. Tööd on palju ja vastutuski on suur. Vabadus ja vastutus on viidud iga üksiku töötajani, kuid kõik töötajad pole kunagi selleks valmis, ei oska ja ehk ei tahagi.

Mis suunas liigub ravimiturg ning millised on meie valikud praegu ja tulevikus?

Alustaks positiivsema poole pealt. Hea on see, et ravimitööstus koos ülikoolis töötavate teadlastega suudab pakkuda järjest individuaalsemaid ja tõhusamaid lahendusi üha keerukamate haiguste raviks. Uutest ravimitest võib mõningaid tõesti läbimurdelisteks nimetada. Võtame või geeniravimid. Ühe süstega saab parandada defekti inimese geenis, mis haiguse esile kutsub (Zolgensma, spinaalse lihasatroofia ravis). Geeniravi pakutakse juba mitme hematoloogilise kasvaja raviks jne. Tõsi, lõplikke järeldusi nende tõhususe kohta on veidi vara teha, sest uuringute jälgimisperioodid veel kestavad.

COVID-19 näitas meile, et suure vajaduse korral on võimalik kiiresti välja töötada täiesti uut tüüpi vaktsiinid. Loodame, et need toovad lähiajal pandeemiale lõpliku leevenduse.

Samas on viimastel aastatel kogu Euroopa jaoks kujunenud suurimaks probleemiks uute ravimite maksumus. Varem arvasime, et see on meie riigi vaesuse probleem, aga nüüd näeme, et selle murega tegeletakse igal pool. Teema lahendamine on nüüd õnneks ka Euroopa ravimistrateegia oluliste tegevusvaldkondade seas.

Küll aga muutub meie tervishoiusüsteemi alarahastatuse tõttu üha keerulisemaks valikute tegemine, mida rahastada ja mida mitte. Kõike me kahjuks kinni maksta ei suuda ja seda on inimestele väga keeruline ja kurb selgitada.

Üks lahendusi, mida praegu uuritakse, on plaan hakata geeniravimeid ise haiglate juures asuvates kompetentsikeskustes tootma. Ka Tartu Ülikoolil ja ülikooli kliinikumil on minu hinnangul olemas põhimõttelised eeldused selle suuna väljaarendamiseks. Teadlased on arvutanud, et see võimaldaks saada sama tulemuse kordades väiksema hinna eest, kui praegu rahvusvaheline ravimitööstus küsib.

Millised töövõidud on olnud ravikvaliteedi parandamisel?

Raviteenuse kvaliteeti saab defineerida mitmeti. Minu arvates on tervisekassal vaja keskenduda raviteenuse kvaliteedile, mõeldes, kas teenus on patsiendikeskne, ajakohane, efektiivselt osutatud ja õiglase hinnaga. Patsiendikeskne tähendab seda, et raviteenus on kvaliteetne, kui patsiendile võimaldatakse kõiki vajalikke ravietappe ja patsient ise hindab oma ravikogemust heaks. Ajakohane kvaliteetne raviteenus tähendab, et patsient saab teenusele lähtuvalt oma haigusseisundist. Meil peab olema kokkulepe, millal peab patsient pääsema arsti juurde, uuringule või protseduurile ja millal peab algama ravi. Praegu on see kokkulepe olemas vaid onkoloogiahaigete raviprotsessis, kusjuures tervishoiusüsteem seda ei jälgi.

Meie töövõit on järjepidev kvaliteedi hindamine kliiniliste auditite, sihtvalikute, analüüside ja ravikvaliteedi indikaatorite abil. Meie töövõit on kahtlemata regulaarne ja üha suurenev kvaliteedi arendamise protsess, kus panustame uute ravijuhendite ja tervishoiuteenuse hindamise raportite valmimisse, meie uute teenuste ja tasustamismeetodite kvaliteedinäitajate väljatöötamisse. Palju on juba tehtud, aga minu arvates vajab just kvaliteedi edendamise protsess tervisekassas läbi mõtlemist. Perearstide kvaliteedisüsteem on juurutatud, aga haiglatel sellist süsteemi pole. Patsiendi kogemuse hindamisega oleme alustanud insuldi raviteekonna projekti kaudu, aga missugune on patsiendi kogemuse hindamisel meie üldine kontseptsioon, selles peame kokku leppima. Praegu juhime meie kvaliteedi edendamist, kuid ravikvaliteedi tagamise roll on raviasutusel. Me peame siin raviasutusele suuna kätte andma.