Kus on ravikindlustuse võimekuse piirid ja miks just seal?

Erki Laidmäe, ravikindlustushüvitiste osakonna juht

Aeg-ajalt kuuleme küsimusi miks vajalik ravi või ravim ei ole piisaval määral rahaliselt kättesaadav ja haigekassa jätab abi vajava inimese ukse taha. Vastus ei rahulda ilmselt kedagi, kuid peamiselt tuleneb see tõsiasjast, et oleme otsustanud mitte kulutada rohkem kui meie võimalused seda lubavad. Kogutavate vahendite hulka reguleerib poliitiline kokkulepe ravikindlustusmaksu 13%-se määra osas. Selle suuruse üle toimuv debatt on alati teretulnud, aga oluline on ka mõista, et meie soovid jäävad alati meditsiinis võimalusi ületama. Näiteks ravimite puhul võib üsna kindel olla, et kui kogu farmaatsiatööstuse poolt pakutav pikemalt kaalumata ära osta, on järgmisel päeval selle maksumus lihtsa majandusloogika kohaselt kõrgem ja vajadused jälle võimalustega katmata. Tänapäevaste ravimite hind ja neist saadav kasu vääriks tõesti eraldi debatti. Näiteks on juba üsna tavapärane, et lõppstaadiumis vähi ravi eest, mis pikendab patsiendi eluiga keskmiselt 3-6 kuud, küsib ravimitootja 50-100 tuhat eurot. Täna keskmist palka saaval maksumaksjal kuluks ravikindlustusmaksu võrra sääste kogudes sellise summa kokkusaamiseks u. 50 aastat.

Ka teistes riikides toimub teatava regulaarsusega sarnane diskussioon. Järjest enam lähevad otsustamisel ülalkirjeldatud põhimõtete järgmisele üle ka Euroopa jõukamad riigid.

Eelnev ei pruugi loomulikult olla kooskõlas iga haigestunud inimese, tema lähedase või raviarsti ootustega. On inimlikult täiesti arusaadav, et haiguse korral soovitakse kasutada kõiki võimalikke vahendeid sellega toimetulemiseks. Eriti juhul kui haigus on raske ja vaatamata ravile ei ole paranemine kindel. Sellise olukorra ees seistes on tõesti palju oodata, et patsient või tema lähedased mõtleks sellele, kas ravi maksumus ja oodatav tulemus on tasakaalus või mitte.

Ilmselt oleks meil võimalik muuta rahaliselt kättesaadavaks kõik tuntud ravivõimalused osade haiguste puhul, kuid on väga kaheldav, et ülejäänud haigustega patsiendid, kes millestki loobuma peavad, sellega nõus oleksid. Seega on riigil omapoolsete kompenseerimisotsuste tegemisel mitmeid kaalutluskohti. Sellises olukorras tuleb tagada, et erinevate haiguste ravimisel toimuks kaalutlemine ühtede, kokkulepitud ja üldtunnustatud põhimõtetele vastavalt ning läbipaistval moel.

Enne iga rahastamisotsust hinnatakse, kas ravimeetod (ravim, operatsioon vms) on toimiv, millised on ravi tulemused võrreldes juba olemasolevate raviviisidega, lõpuks on oluline anda hinnang ka sellele, kas ravist saadav kasu on tasakaalus ravimi maksumusega. Vaadates meil seni tehtud otsuseid ilmneb, et haigekassa rahastuse on saanud mõnikord isegi sedavõrd kallid ravimid, mille korral nende kasutamisest sugenev tervisekasu küünib juba 40 tuhande euroni võidetud täiskvaliteetse eluaasta kohta. Neid keerulisi kaalutlusotsuseid aitab teha laiapõhjaline ravimikomisjon, mis koosneb patsientidest, arstidest ja riigi esindajatest.

Kokkuvõtteks

Adekvaatne ja läbipaistev hindamisprotsess paratamatu ja hädavajalik ning kui mõni uus ravim ei ole seeläbi kiiresti rahaliselt kättesaadav ei ole tegemist süsteemi tõrkega, nagu seda vahel on hinnatud. Tegu on igati seaduspärase kaalumise tulemusel langetatud otsusega.

Aeg-ajalt kostvad üleskutsed loobuda sellistest kaalumistest ja olla inimeste vajaduste arvestamisel lihtsalt inimlikum, ei vii edasi, kuna saab päädida ainult emotsioonipõhise otsustamisega. Selle tulemusena saavad parima rahastuse ainult piisavalt emotsionaalsed juhtumid ja häälekamad hüüdjad. Õiglus ja ravikindlustuse kestlikkus ei oleks tagatud enam millegagi.

Üksikjuhtumite arutamise asemel tuleks senisest enam keskenduda ravikindlustuse otsuste aluseks olevatele põhimõtetele ja kriteeriumitele. Ainult enamuse kindel teadmine, et need on pädevad ja tagavad õiglase otsustamise saab olla edasimineku aluseks ning tagavad vähemalt kindlustatute enamuse hinnangul ühiselt kogutud raha õiglase jaotuse. Samal ajal on ravikindlustust alati täiendama oodatud erainitsiatiiv, mis ei pea muretsema kestlikkuse pärast ja võib oma otsustes lähtuda enda valitud kriteeriumitest. Eestis seni kehtinud ravikindlustuse korraldus ja otsustamise aluseks olevad põhimõtted on suutnud pikki aastaid tagada kindlustatutele ühtse ja võrdse arstiabi, mille taset ei pea ka Lääne-Euroopas häbenema ning millega on rahul ka enamik Eesti elanikest.