Krooniline neeruhaigus – mida peab sellest teadma?

Foto: pildipank

Krooniline neeruhaigus tekib tasapisi ja esialgu ei anna ta häirivate sümptomitega tundagi. Kui aga tekivad väsimus ja uneprobleemid, vajadus sagedamini pissil käia ning jalad või silmade ümbrus on turses, peaks pöörduma perearsti juurde oma tervist kontrollima.

Esmalt tasub meenutada, milline on neerude ülesanne meie organismis. Tartu Ülikooli Kliinikumi neeruhaiguste arst Kadri Telling toob tabava näite. „Mõelge oma neerudest nagu kohvifiltrist. Kui valmistate kohvi, hoiab filter kohvipuru filtri sees, kuid lubab veel filtrist läbi liikuda. Neerud teevad midagi samalaadset: need hoiavad vajalikud ained organismis ja filtreerivad mittevajalikud välja. Jääkained, mida neerud filtreerivad, tekivad söömise, joomise, ravimite tarvitamise ja lihaste tööga seotud lagunemisprotsesside tagajärjel. Kui aga inimesel on tekkinud krooniline neeruhaigus, siis ei suuda neerud verd piisavalt hästi puhastada,“ selgitas doktor Telling.

Krooniliseks nimetatakse tõbe aga seetõttu, et seda ei ole võimalik välja ravida. Ravida tuleb aga kindlasti, sest ravi eesmärk on pidurdada neerude kahjustuse süvenemist, et mitte jõuda haiguse kaugelearenenud faasi, kus inimene vajab regulaarset neerude tööd asendavat ravi – dialüüsi või doonorneeru. „Tervislik elustiil ja õigeaegne ravi võivad oluliselt aeglustada kroonilise neeruhaiguse arengut,“ rõhutas doktor Telling.

Miks krooniline neeruhaigus tekib?

Krooniline neeruhaigus ei ole sugugi harvaesinev tõbi. Erineva raskusastmega krooniline neeruhaigus esineb maailmas umbes igal kümnendal inimesel. Kõige levinumad kroonilise neeruhaiguse põhjustajad on suhkurtõbi, sest kõrge veresuhkrusisaldus kahjustab neerude veresooni, ja kõrgvererõhktõbi, sest pidevalt kõrge vererõhk (üle 140/90 mm Hg) võib kahjustada neerukude. Kolmas levinud neeruhaiguse põhjus on glomerulonefriit, s.o immuunsüsteemi häirest põhjustatud neerukoe immuunpõletik. Harvem võivad kroonilist neeruhaigust põhjustada neerukivid või kuseteede korduvad põletikud.

Teada tasub sedagi, et haiguse risk suureneb vanusega, riskitegurid on ka neeruhaiguse esinemine lähisugulasel, ülekaal, suitsetamine ja pikaajaline neerudele kahjulike ravimite tarvitamine. Mida rohkem riskitegureid inimesel on, seda suurem on risk haigestuda kroonilisse neeruhaigusesse.

Kuidas haigust ära tunda?

Nagu eelnevalt öeldud, ei anna krooniline neeruhaigus algfaasis endast kuidagi tunda. Haiguse süvenedes aga suureneb veres jääkainete sisaldus ja see muudab enesetunde halvaks. Näiteks võivad tekkida väsimus, jõuetus ja isutus, turse silmade ümbruses (eriti hommikuti), vajadus sagedamini urineerida (eriti öösiti), ka nahk võib olla kuiv ja sügelev. Lisaks füüsiliselt tunnetatavatele või silmnähtavatele tervisehädadele võib tekkida ka selliseid seisundeid, mis esialgu kehvas enesetundes ei väljendu: näiteks kõrge vererõhk, kehvveresus, veresoonte lupjumine jne.

Diagnoosimiseks tehakse paar analüüsi

Kroonilise neeruhaiguse diagnoosimiseks tehakse vere- ja uriinianalüüs, vajadusel ka neerude ja kuseteede ultraheliuuring. Kui kroonilise neeruhaiguse diagnoos kinnitub, on oluline asuda haiguse põhjustega tegelema. Näiteks diabeediga haigetel on vaja hoida neerukahjustuse ennetamiseks või selle süvenemise aeglustamiseks vere glükoosisisaldus kontrolli all, kõrge vererõhu korral tuleb see ravimitega normi piires hoida.  Seejuures kasutatakse neeruhaiguse korral sellist tüüpi vererõhuravimeid, mis pidurdavad ka kroonilise neeruhaiguse süvenemist. Doktor Telling lisas, et kuigi olenemata vanusest on vererõhu ülemine piir 140/90 mm Hg, siis teatud juhtudel, kui patsiendil esineb krooniline neeruhaigus või selle riskitegurid (albuminuuria, suhkurtõbi, südame-veresoonkonnahaigus), on soovitatav hoida vererõhk alla 120/80 mm Hg. Täiendavalt võidakse neeruhaiguse süvenemise ärahoidmiseks kasutada ravimeid, mis langetavad vererõhku neerude sees ja vähendavad verevalkude eritumist uriiniga.