Iga puseriti hammas ei vaja ortodondi abi

Foto: Pildipank

Laste ortodontia pikad järjekorrad on (kuri)kuulsad, kuid ortodontide sõnul satub nende juurde pahatihti ka lapsi, kes ortodondi toolile veel istuma ei peakski – olgu siis liiga noore ea või hoopis ravimata hammaste tõttu. Seega on paslik küsida, millistel juhtudel laps üldse vajab ortodondi abi? 

Ortodont ja Eesti Ortodontide Seltsi president Katri Herman sõnas, et kerged hammaste asendihäired on normipärased, nii et iga puseriti hamba pärast ei ole vaja ortodontilist ravi alustada. Eriti selles eluetapis, kui lapsel vahetuvad piimahambad jäävhammaste vastu. „Piimahambad võivad olla kenasti reas, aga jäävhambad ei pruugi esialgu sama kenasse ritta lõikuda. Meie nimetame seda inetu pardipoja staadiumiks, kui piimahammas tuleb ära ja asemele lõikub suurem või laiem jäävhammas, mis on väikese kalde all. Seda ei pea tõttama kohe sirgeks reastama, sest lapse lõualuu areneb ning huuled, põsed ja keel suunavad suhu lõikuvad hambad õigesse asendisse,“ kirjeldas doktor Herman. 

Ta lisas, et eelkooliealiste või 1.–2. klassi laste puhul, kel on suus nii piima- kui ka jäävhambad, esineb väga vähe nii tõsiseid hambumusega seotud probleeme, mida peab ortodont lahendama. Kui mõned neist probleemidest siiski nimetada, siis varajane ortodontiline ravi on vajalik, kui ülemised esihambad on tugevalt ette kaldunud, üla- või alalõualuu asetseb liiga ees või taga jne. Seega suuremal osal juhtudest alustatakse ortodontilise raviga 12–13 aasta vanuses ehk siis, kui kõik jäävhambad (v.a tarkusehambad) on lõikunud.

Paljud hambumusanomaaliad on pärilikud, samas rõhutas Katri Herman, et õiged harjumused aitavad kaasa sellele, et ei tekiks eluajal omandatud hambumusanomaaliaid. Õigeid harjumusi tuleb juurutada maast madalast ehk lapsel peab olema korralik suuhügieen, ta peab hingama nina kaudu ja olema füüsiliselt aktiivne, sest see aitab kaasa hea rühi kujunemisele. Seevastu pikaleveninud luti või pöidla imemine, pidevalt tilaga joogitassist joomine ja enamasti pehme toidu söömine võivad soodustada hambumusprobleemide ja lõualuude arenguhäirete tekkimist. 

Ortodont ja Eesti Ortodontide Seltsi juhatuse liige Liis-Eleen Kalmer lisas, et tihti saavad hambakaarte mured alguse näopiirkonna lihaste ebakorrapärasest tööst. „Näiteks kui neelamise ajal on keel hammaste vahel, võib see põhjustada hammastevaheliste vahede tekkimise. Kui nihutame ortodontilise raviga hambad kokku, aga keele tööd ei muuda, tulevad hambavahed uuesti tagasi. Siinkohal saab aidata näiteks müofunktsionaalne teraapia, kus terapeut oskab last suunata uut ja õiget neelamisharjumust omandama,“ kirjeldas Kalmer. Ta lisas, et patsiendi hea ravitulemuse nimel on eri spetsialistide – näiteks hambaarsti, perearsti, füsioterapeudi, logopeedi ja ortodondi – meeskonnatöö väga oluline. 

Hambaarst on esimene, kellelt nõu küsida

Hammaste ja lõualuude tervise ning arengu seisukohast on tähtis külastada regulaarselt hambaarsti. Lapsega võiks esimese visiidi ette võtta siis, kui osad piimahambad on lõikunud ehk 1,5–2-aasta vanuses. Edaspidi peaks käima iga poole aasta tagant kontrollis. Päriselus siiski enamik lapsi nii usinalt hambaarsti ei külasta, kuid koolimineku eel võiks lapsevanem oma võsukesega selle käigu kindlasti ette võtta ja paluda hambaarstil ka lapse hambumus üle vaadata. Siis võiks teha ka esimese panoraamröntgenpildi, kust näeb, kas kõik jäävhammaste alged on olemas. 
Tervisekassa usaldusarst Tiia Zeigo kinnitas, et hambaarst saab hambumusanomaaliate avastamisel väga palju ära teha, hinnates 6–7 aastase lapse panoraamülesvõttelt jäävhamba algete olemasolu ja teisi võimalikke luustruktuuri muutusi. „Esmatähtsaks tuleb pidada piimahammaskonna tervise eest hoolitsemist ja liiga vara eemaldatud piimahammaste asendamist kohahoidjatega. Näiteks kui piimahambad on eemaldatud kaariesetüsistuste  või traumade tõttu, ei luba kohahoidja hammastel nihkuda ja lõualuu kasvab  lapse arengule vastavalt,“ selgitas Zeigo. Samuti saab hambaarst vajadusel suunata lapse ortodondi konsultatsioonile või hoopis logopeedi või füsioterapeudi juurde. 

Hambumuse hindamiseks tasuks hambaarsti juurde planeerida eraldi visiit. Eesti Hambaarstide Seltsi president Katrin Metstak põhjendas, et kui vastuvõtule tullakse näiteks valutava hambaga, siis tegeletakse eeskätt valuliku probleemiga. Küll aga on konsultatsiooni korral hambaarstil aega süveneda patsiendi suutervise analüüsimisse. „Vaadatakse hügieeni, uuritakse toitumisharjumusi, vaadatakse üle huule- ja keelekida, jälgitakse, kas laps hingab läbi nina jne. Samuti tehakse ortodontiline analüüs ja vajadusel suunatakse laps ortodondi vastuvõtule,“ valgustas dr Metstak hambaarsti konsultatsioonil toimuvat. 

Esimene konsultatsioon Tervisekassa kulul

Tervisekassaga lepingut omavates hambakliinikutes maksab kuni 19-aastaste laste ja noorte esimese ortodondi konsultatsiooni ja diagnostika eest Tervisekassa meie ühisest ravikindlustusrahast. Pere kanda jääb viieeurone visiiditasu. Küll aga tuleb perel maksta edasise ortodontilise ravi eest, välja arvatud siis, kui lapsel on väga raske lõualuude asendiprobleem ja/või hambumushäire – sel juhul tasub ravi eest Tervisekassa. Täpsemalt on selliseid diagnoose üheksa ja nendega saab tutvuda Tervisekassa kodulehel. Olgu mõned neist ka siinkohal välja toodud: 

• mõni esihammas puudub või on peetunud
• alumine lõualuu on ülemisest eespool 
• esimeste hammaste kontakt puudub ja kokku puutuvad ainult tagumised purihambad.

Dr Katrin Metstak nentis, et statistikat vaadates on näha, et ortodontidel on palju üksikvisiite. „Sellest võib järeldada, et raha tõttu loobumine on sage. Sageli püütakse raviks vajalik summa kokku kraapida. Lastevanematel puudub võimalus küsida alternatiivset ravivõimalust, sest uut aega teise ortodondi juurde ei pruugi saada või on uus ooteaeg jälle väga pikk.“ 

Laps peab ravisse ise ka panustama

Ortodont Liis-Eleen Kalmer nõustus, et ortodontilisest ravist loobumist tuleb rahapuuduse tõttu ette, kuid ortodondi visiidile tuleb üksjagu ka selliseid patsiente, kes seal tegelikult olema ei peaks ja kes seetõttu ei alusta ka ortodontilist ravi. „Mul on nädalas ligikaudu 10–15 esmapatsienti ja neist kahe kolmandiku puhul saan öelda, et nad on pöördunud valel ajal. Näiteks kui lapsel on hambad katki, siis ortodont raviga alustada ei saa. On ka lapsi, kelle puhul selgub visiidi käigus, et nad pole raviga nõus, samuti on minu juurde toodud liiga väike, kolmeaastane laps,“ loetleb dr Kalmer näiteid patsientidest, kes on valel ajal õiges kohas. Ortodont sõnab rahustuseks, et olukorras, kus lõualuud on harmooniliselt kasvanud ja muret teevad vaid hammaste asendihäired, võib ortodontilist ravi julgelt edasi lükata, sest ka täiskasvanueas saab viltused hambad ritta nihutada.

Kui aga lapsel ortodontilise raviga alustatakse, siis juhtub sedagi, et laps ei suuda ravi kestel suuhügieeni eest hoolitseda ja ravi tuleb katkestada. „Ortodontilise ravi puhul tuleb arvestada nii selle üsna pika kestuse kui ka hea suuhügieeni vajadusega. Meie ootame, et patsient käiks edasi ka hambaarsti juures ja vajadusel külastaks suuhügienisti, sest ortodont tegeleb hambumuse muredega, aga hammaste ja igemete tervisega tegeleb laps ise vanemate toel ja hambaarsti abiga,“ viitas dr Kalmer. 

Ta lisas, et kui patsiendi suuhügieen läheb käest ära, ei jää seetõttu tihti muud üle, kui ortodontiline aparaat suust võtta, ravi katkestada ja oodata, kuni patsient end suuhügieeni asjus parandab, sest põletikulises keskkonnas teeb aparaat rohkem kahju kui kasu. „Oma ligi viieaastase praktika jooksul olen pidanud breketravi katkestama kolmel patsiendil, sest neil oli olukord hambapesuga väga halb,“ tõi dr Kalmer näite. Seega tasub lapsevanematel kõrva taha panna teadmine, et ortodont saab lapse hambumusmuredega tegelema hakata alles siis, kui laps on koostööaldis, hambaaugud parandatud ja suuhügieen hea.

Heli Lehtsaar-Karma