Ergo Pallo: ägedaid asju ei saa üksi teha, selleks on vaja paari hullu veel

Ergo Pallot (28) teavad paljud tervisekassa töötajad tema rebasekarva shiba tõugu koer Lotte järgi. Harvad pole juhud, kui tööle jõudes tervitatakse kõigepealt kontori maskotiks kujunenud Lottet ja alles siis Ergot. Ergo selle peale solvunud pole, sest „Aasta tegija 2020” tiitel märgib, et kolleegid on ka tema omaks võtnud ja noore mehe väärtust märganud. Ergo ise aga soovib, et saaks tunnustust jagada oma tiimiga, kellega usaldusliku suhte loomist peab ta oma suurimaks töövõiduks.

Ergo on lõpetanud Tallinna reaalkooli, kuigi enda sõnul ei ole reaalained kunagi tema tugevaim külg olnud. „ Käisin seal ka põhikoolis, aga keskkooli ma jäin peamiselt seetõttu, et seal olid suurepärased sõbrad, kellega sai koos nii palju lahedaid asju teha. Ju siis kandis mind juba tol ajal mõte, et pole suurt vahet, kus sa parajasti oled, peaasi, et seltskond oleks lõbus ja samas edasipüüdlik,” põhjendab Ergo oma tollaseid valikuid. Kõikide eelduste kohaselt oleks temast pidanud saama füüsik, matemaatik, insener või arst, aga tema on üks neist mõnest üksikust „reaalikast“, kes igast lennust hoopis õigusteadusesse satuvad. „Otsest eeskuju, kelle jälgedes käia, mul ei olnud, aga väga õiguskauge suguvõsa mul ka pole. Vanaema oli prokurör ja tema tõesti oli pisut pettunud, kui ma teise suuna ehk advokaaditee valisin. Ema töötab samuti kohtusüsteemis ja kadunud vanaisa oli tööl justiitsministeeriumis. Ilmselt minu õigushuvi kuskilt sealt tuli, kuigi ma ise kunagi teadlikult ei mõelnud, et peaksin mõne pereliikme järgi valikuid tegema,” meenutab Ergo. Juuratöö paistis gümnaasiumiõpilasele kinolinal lihtsalt täiega äge! „Käid uhkes ülikonnas, finantsiliselt läheb hästi – tundus suhteliselt hea valik ja kindla peale minek. Aga ma sain ka sellest aru, et mul on teksti mõistmise ja kirjutamise peale parem nina kui reaalteaduste peale,” hakkas Ergo kooli lõpu poole taipama, mis teda tegelikult köidab.

Majandus ei sobinud

Esimesel katsel ei läinud õnneks – Tartu ülikooli õigusteaduskonda tasuta kohale Ergo sisse ei saanud. Kuna lapse teise linna kolimine oli vanemate jaoks niigi suur kulu, ei tahtnud Ergo neile veelgi suuremat koormat kanda anda. Ta otsustas, et tasuline koht ei tule kõne allagi. Seetõttu asus ta õppima hoopis majandusteaduskonda. Esimesel semestril oli kavas umbes kümme ainet, millest kaheksa olid erinevate nimedega matemaatikad. Ergo, kes hoolimata kõrgetasemelisest reaalsuunaga keskharidusest polnud suutnud reaalaineid armastama õppida, mõistis, et majandusteaduskond pole päris tema koht. Kevadsemestril tuli otsustada, kas marssida vägisi läbi või kuulata oma südame häält, astuda välja ja loota, et ehk õnnestub juurasse pääseda. Vahepeal aga oli toimunud kõrgharidusreform – tasulised päevased õppekohad kaotati ära, juuras tuli tasuta kohti juurde ja Ergo pääseski õigusteaduskonda, õppima seda, mida oli algusest peale soovinud. „Seda teadsin ka algusest peale, et minust saab pigem advokaat, mitte näiteks prokurör. Ma ei ole kunagi tundnud suurt soovi inimesi süüdistada. Ma ei ole seda tüüpi inimene, pigem ma tahaks aidata ja otsida erinevaid lahendusi. Ja praegu aitan ma kaitsta tervisekassa huve, mis omakorda seisab kõikide Eesti inimeste tervise eest.”

Elumuutev kokkusattumus

Peale kooli lõpetamist jõudis Ergo aastajagu teha ka advokaaditööd, kuid siis tehti talle pakkumine ametit vahetada ja tervisekassaga liituda. See, kuidas Ergo tervisekassasse jõudis, on näide sellest, kuidas üks pealtnäha täiesti süütu vestlus töövälistel teemadel võib osutuda nii elumuutvaks, võiks kirjutada järeltulevatele põlvedele terve õpiku. Tervisekassa juht Rain Laane vestles ühe õigusala inimesega, kellega Ergo oli mõned aastad tagasi ülikooli ajal Saksamaal seminaril koos viibinud. Tolle vestluse käigus oli Rain uurinud, kas ta oskab tervisekassa õigusosakonna tarbeks soovitada kedagi hakkajat, kes ei ole ninapidi protokollides, vaid on pisut lahtisema suhtumisega ja suudaks tuua värsket mõtlemist. See inimene tõigi välja Ergo nime. „See on hea näide sellest, kuidas sa kunagi ei tea, kellega peetud vestlused sulle elus hiljem kasuks tulevad. Tervisekassa juhtkonnast ei teadnud ma enne kedagi ja sellise kummalise ringiga jõudis minu nimi nende juurde,” ütleb Ergo. Tookord Saksamaal ei  osanud ta nende inimestega vesteldes kordagi mõelda, et nüüd tuleb head nägu teha, sest see võib tulevikus kasulikuks osutuda! „Õppetund, mille sealt sain, on see, et kui oled siiras ja näitad ennast sellisena, nagu sa oled ja ei püüa mängida kedagi teist, tuleb see sulle hiljem ringiga positiivselt tagasi. Iseendaks jäämine ei tähenda seda, et peaks kõigile tingimata meeldima. Ole see, kes sa oled, ole siiras ja see jääb inimestele meelde.”

Milline on töö õigusosakonnas?

Ergo juhib tervisekassa õigusosakonda alates 2019. aasta augustist. Nagu ta ise ütleb, üritab ta oma meeskonnaga aidata, kui midagi on kehvasti, või anda nõu, kui kellelgi on küsimusi. Ega keegi ei taha tahtlikult midagi valesti teha, kuid tervishoiukorralduse juriidiline pool on tõesti sedavõrd keeruline, et komistada on lihtne.

Ergo räägib, et igas päevas jagub nii paberitööd kui ka inimestega suhtlemist, et asjadest paremini aru saada. Filmidest nähtud pidev glamuur on pigem eksitav, aga põnevust jagub küll igasse päeva. „Lühidalt: aitame oma kolleegidel teha tööd nii, et nad ei eksiks ühegi õigusnormi vastu ja suudaksid oma plaane ellu viia, see on meie põhiline väärtus. Üks osa tööst on nõustada kolleege õigusaktide tõlgendamises. On palju lepingupartnereid – haiglad, kiirabid, perearstid. Nendega seoses on meil lepingud, mis reguleerivad, kuidas raha liigub tervisekassast konkreetse teenuseosutajani. Vahel mõtled küll, et leping ja hinnakiri on olemas, mis siin rasket olla saab, aga inimesed loevad erinevaid tekste vastavalt oma tahtele ja siis küsitakse nõu: mina arvan nii, partner arvab naa, kummal õigus on? Siis tuleb vahemees olla,” selgitab ta. „Töö tekstidega sobib mulle väga. Naudin, kui saan väga koledast lausest teha ilusa, sellise, millest keegi päriselt aru ka saab. Juuramaailma tipus, Euroopa Kohtus, kus peaksid töötama kõige paremad õigusvaldkonna tundjad, kirjutatakse nii õudseid tekste, et ma jään magama seal poolte lausete keskel. Imestan, kuidas juurat mitte tundev inimene peaks niisugusest kohtuotsusest aru saama. Eks selliseid olukordi tasakaalustabki vahetu suhtlus kõikide kolleegide ja välispartneritega.”

Õigus vs. inimlikkus

Aeg-ajalt tuleb ka kohtus käia ja esindada tervisekassa huve. Üks kõnekamaid kohtuvaidlusi, mis tuli Ergo vastutusel maha pidada, oli perearstikeskusega, kes väljastas halbade kavatsustega emale liiga palju toidusegusid.

„Arstid ja õed, kes toitesegu välja kirjutasid, tegid seda patsienti usaldades. Tuleb mõista, et toitesegude puhul ei ole ka kogused nii üksüheselt paigas nagu klassikalistel ravimitel. Samas oli aga arusaadav, et väljakirjutatu ületas vajaliku ja mõistliku koguse. Sellise kaasuse puhul ei ole võitjaid ega kaotajaid. Meie rõõm ei ole perearste või teisi partnereid kohtus võita, aga teisalt ei saa lasta ka meie ühist raviraha põhjenduseta kasutada. Selle loo lõpetasime kompromissiga,“ selgitab Ergo meediaski palju kajastust saanud juhtumit. Tema jaoks näitas kaasus, millises keerulises rollis tervisekassa tegelikult on. „Me peame tagama, et raha liiguks abivajajateni, teisalt aga ei saa me patsiendi pahatahtlikkuse tõttu karistada üksnes oma lepingupartnereid, kelle abil tervishoiuvaldkond töötab. Õigusnormide järgi meil võibki õigus olla, aga tuleb mõista, et kuigi õigusakt selle võimaluse annab, ei tähenda, et seda kasutama peab. Kui rikkumine on pahatahtlik, siis muidugi nõuame kogu raha tagasi. Aga kui on selge, et eksiti kogemata ja eksimusest õpitakse, siis on mõistlik anda aeg ja võimalus tegude heastamiseks nii, et sellised olukorrad ei korduks,” lööb Ergos jälle välja inimlik aitaja pool.

Tiimitöö on edu alus

Nagu öeldud, meelitati Ergo advokaaditöölt tervisekassasse üle. Millega noormees ära võluti? „Mind võluvad eelkõige inimesed, kellega ma koos töötan. Nendega peab õige tunne olema. Kui kõhutunne on vale või pole head klappi, siis ma ei taha seda tööd teha. Vestlusvoorud toimusid nii juhatuse kui ka tulevaste tiimiliikmetega. Näiteks see, et ka minu tulevane tiim sai sõna sekka öelda, kas ma nende meelest üldse nende sekka sobin ja nemad kiitsid mu heaks, oli väga hea signaal,” toob Ergo välja ühe peamise motivaatori tervisekassaga liitumiseks.

Teiseks suureks kaalukeeleks sai vägagi ahvatlev võimalus end juhina proovile panna. „Ei saa salata, et olen üsna noor ja see pakkumine sadas mulle heas mõttes otsekui taevast pähe. Polnud varem mõelnudki, et võiksin teha sellist tööd. Inimeste juhtimine oli minu jaoks hea challenge, mida tahtsin proovida ja näha, kas see võiks olla see, milles ma hea olen.”

Alustaval juhil on esimene keeruline ülesanne kõigepealt välja mõelda, millise stiiliga ta olla tahab. Ergo kinnitab, et tema ei taha töötada autoritaarses keskkonnas. „Ma ei suudaks teha tööd teadmises, et inimesed töötavad minu alluvuses sellepärast, et ma olen hästi dominantne ja kamandan neid. Mina olen pigem pehmete väärtustega ja tiimitöö väärtusesse ma usun! Seda, et kellelgi oleks üksinda toimetades võimalik kõrgustesse tõusta, ma väga ei näe.”

Järgmine raskus oli tollal alles 26-aastasel Ergol end märksa kogenumate tiimikaaslaste seas tõsiseltvõetavaks mängida. „Kogu mu tiim koosnes pika avaliku sektori kogemusega inimestest. Kuidas siis nüüd mina, noormees metsast, hakkan siin asju ümber korraldama? Siin tuli endale meelde tuletada, et mingil põhjusel mind ikkagi on usaldatud ja ma võiks proovida tiimi endaga kaasa meelitada. See oli alguses kõige keerulisem – kuidas nad näeksid mind pigem partnerina, mis siis, et väiksema kogemusega? Kuidas mitte tekitada seda küsimust, et miks nad peaksid töötama noore naga taktikepi all?” Oma vahetu ja siira suhtlusstiiliga õnnestus tal kolleegide usaldus kiiresti pälvida ning oma suurimaks töövõiduks peabki Ergo oma tiimiga hea ja usaldusliku suhte loomist. Head suhted ei tähenda, et vaidlustele selles meeskonnas kohta pole. On ikka, need viivad ju edasi! „Headel mõtetel on alati esialgu vastuseisjaid. Vaielda tuleb, see on normaalne, aga kui siht ja vaade on ühine, siis tulevad head tulemused lihtsamalt,” on Ergo veendunud.

Oma kolleege kiitmast ta ei väsi. Meeskonna juures hindab ta ka oskust säilitada igas olukorras huumorimeelt. „Meie töö ei ole kindlasti meelakkumine. Organisatsioonina on tervisekassa väga keerulises positsioonis – raha on vähe, ootused on suured. Kuidas kogu selles tohuvabohus õigeid otsuseid langetada ja ise mõistuse juurde jääda? Ägedaid asju ei saa kunagi üksi teha, selle jaoks on vaja paari hullu (või tol hetkel lolli) veel. Teadmine, et on neid, kellele toetuda, annab turvatunde, et sa ei jää üksi. Suuri asju tehakse alati koos! Tore on olla sellises kohas, kus ma tunnen, et inimesi, kellega koos saab asju ajada, on väga palju.”

Just selliste põhimõtete järgimine tõigi Ergole „Aasta tegija 2020” tiitli. Ta ise jääb seda kommenteerides ülimalt tagasihoidlikuks ja kinnitab, et äramärkimist ja auhinda on väärt kõik need inimesed, kes on temaga koos mitmesuguseid ideid ellu viinud. 

Kuulus kontorikoer Lotte

Ergo lahutamatu kaaslane kontoris on tema rebasekarva shiba tõugu koer Lotte, kes ongi väga suure osa oma elust veetnud tervisekassas ning saanud töötajate seas organisatsiooni mitteametlikuks maskotiks. Koera foto on juba kaunistanud ka slaide ja töökuulutusi. Lotte ja Ergo said kokku siis, kui koer oli alles väga väike, Ergo värskelt tervisekassas uues ametis ning kuna Ergol ei olnud südant kutsikat pikkadeks päevadeks üksi koju jätta, hakkas ta Lottega koos tööl käima. „Ja siis juhtus see, et mõned teadsid koera enne kui mind ning siiani räägitakse maja koridoridest minust kui „sellest vennast koeraga,” muigab Ergo. On see nüüd eelis või miinus, aga tihti juhtub ka nii, et kui Ergo ja Lotte koos tööle tulevad, tervitavad vastutulijad esmalt just koera.

Kuigi kutsa on kontoris käimisega harjunud ja paljude inimeste keskel viibimine ei ole tema jaoks probleem, ütleb Ergo, et hoolimata oma sõbralikust ja rahulikust olekust on Lotte üsna moodne koer moodsate probleemidega ehk ärevus vaevab teda keskmisest rohkem. Näiteks ei ole ta kõikide paitustega sugugi nõus. „Ta on üliosav patsutuste ja paituste eest ära laveerija. Ta on üsna nunnu ja teda tahetakse tihti paitada, aga iseloomult on ta pigem kassilik ja üsna vähesed saavutavad temaga sellise kontakti, et ta lubab neil endale pai teha. Ma alati ütlen, et sa võid proovida pai teha, aga läheb eest ära.” Ka ootamatu lärm ei meeldi Lottele teps mitte. Tema elu esimene aastavahetus oli ilutulestiku tõttu traumaatiline. Pärast seda oli näha, et lärmakad olukorrad muutusid tema jaoks hirmsamaks. Kui ükskord kontoris sünnipäevalaulu lauldi ja pärast seda ootamatult ja kõvasti plaksutati, jooksis kuts hirmunult teise tuppa laua alla peitu ja värises seal tükk aega.

Vahepeal saab ikka nalja ka

Kas Lotte on kontoris pahandust ka teinud? Ergo sõnul on tegu ülimalt viisaka ja korraliku koeraga, muidu tal nii vabalt ringi joosta ei lubataks, kuid ilmeksimatu ta muidugi pole. Meeldejäävaim apsakas aga juhtus kutsal hoopis sotsiaalministeeriumis. „Ükskord käisin ülemusega tollase kantsleri Marika Priskega kohtumisel, Marikal oli samuti koer kaasas. Meie tegime toas tööd, Lotte jooksis koos Marika koeraga mööda ministeeriumi ringi. Äkki koputati uksele ja keegi ütles tagasihoidlikult: „Lotte kakas.”  Et ta ka just selle momendi valis...,” meenutab peremees täna juba lõbusa muigega, tookord oli muidugi tahtmine maa alla vajuda.

Kohe tuleb Ergole meelde veel üks naljakas lugu, küll mitte koeraga seotud. „Ükskord pidin auto peale võtma meie klienditeeninduse osakonna juhataja Marise, aga mul polnud ta telefoninumbrit. Palusin avalike suhete osakonna juhatajal Evelinil mulle vajaliku numbri saata. Helistasin saadud numbril ja ütlesin, et tere, Maris, olen Ergo, kust ma su peale võtan? Sain üsna pahase vastuse: mida te tahate, kes te üldse olete? Selgus, et Evelin oli mulle kogemata saatnud Maris Lauri numbri, nii et mul on tööasju ajades õnnestunud teha pilakõne justiitsministrile!”

Sport hoiab vaimu virge

Selleks, et keerulisel ametikohal vastu pidada, tuleb leida hea tasakaal töö ja vaba aja vahel. Ergo jaoks on parim viis lõõgastumiseks teha sporti. Spordipisik on mehel sees juba väikesest peale. Ergo kasvas üles jalgpallurina, mängis seda päris suure osa oma elust ehk seitsmendast viieteistkümnenda eluaastani. Käis isegi noortekoondise katsetel, aga valikusse ei pääsenud ning sinnapaika tema jalgpallurikarjäär jäi. Seejärel tegi Ergo kuni bakalaureuseõpingute lõpuni päris tublil tasemel taipoksi. „Täna käin vastavalt aastaajale ujumas, jooksmas, rattaga sõitmas, seltskonnaga mängin hea meelega nii korv-, võrk- kui jalgpalli,” loetleb ta. Peamiste hobidena nimetab ta aga kettagolfi ja tennist. Kettagolf on rohkem nagu meelelahutus – mõnus vabas õhus sõpradega jalutamine ja jutustamine, samal ajal loobid natuke kettaid ka. Tennis on treeningu mõttes pisut korralikum pingutus ja suuremat jutuajamist seal ei toimu, ometi ütleb Ergo, et tema jaoks on palju nauditavam paarismäng – ebaõnnestumise korral saab sõbralt tuge ja edu korral innustust.

„Liikumine ühendab,” leiab ta, ja toob näiteks organisatsioonidevahelise suvespartakiaadi, kus saab sportides luua kolleegidega hoopis teistsugusel tasemel suhteid, lisaks on sportlikus õhkkonnas võimalik näha kolleegide iseloomujooni, mis muidu välja ei paista – kuidas keegi kaotuse vastu võtab, tiimis töötab, kui suur on võidutahe, kas osatakse ka niisama nautida. Aga alade valikul Ergo eriti pirtsakas pole. Kui kutsutakse sportima, ütleb mees väga harva ära, talle meeldib end proovile panna igal alal.