Endokrinoloog Anu Ambos: „II tüüpi diabeedi ravimisel on inimese enda panus sama oluline kui arsti määratud ravi“

Kadri Eisenschmidt

Umbes 9% Eesti täiskasvanud elanikkonnast põeb diabeeti ehk on rahvakeeli suhkruhaiged. Ekslikult on levinud käibetõde, et diabeet tekib liigsest magusasöömisest. Tegelikult on suhkrutõbi ehk diabeet on krooniline haigus, mis tekib, kui organism ei tooda piisavalt insuliini või ei suuda seda enam õigesti kasutada. Insuliin on hormoon, mida valmistatakse kõhunäärmes ja mis on nii diabeedihaigele kui tervele inimesele vajalik selleks, et keha rakud saaksid ära kasutada veresuhkru ehk glükoosi.

I tüüpi diabeet ei teki kunagi lihtsalt liigsest magusasöömisest ja seda haigust ei saa inimene ise ära hoida. Seda tüüpi diabeedi puhul organism ei tooda enam insuliini. II tüüpi diabeedi puhul kõhunääre küll toodab insuliini (vähemalt haiguse algusjärgus), kuid organism ei oska seda veresuhkrutaseme reguleerimiseks kasutada.

Tegemist on raske kroonilise, ent samas ennetatava haigusega.

 

II tüüpi diabeet on ennetatav

Põhja-Eesti Regionaalhaigla endokrinoloog-ülemarst Anu Ambos selgitab, et II tüüpi diabeet on hiilivalt algav, päriliku eelsoodumusega krooniline haigus. „Kui emb-kumb inimese vanematest või mõni õde-vend on diabeetik, on ka selle inimese diabeedirisk umbes 30%. Haigus algab tasahilju ja vaevusteta. Sellepärast on pärilikkuse faktori olemasolul alates 45. eluaastast mõistlik ka hea enesetunde puhul aeg-ajalt veresuhkru taset kontrollida.“

Et see diabeeditüüp esineb enamasti ülekaalulistel täiskasvanutel, ei ole imeravimit tarvis kaugelt otsida. Haigust saab ennetada ja kontrolli all hoida normaalkaalus püsimisega. „Mida noorem on inimene, seda enam seostub 2. tüüpi diabeeti haigestumine ülekaalu ja rasvumisega. Peamiseks ravitsejaks on tegelikult inimene ise piisava liikumise ja tasakaalustatud toitumisega,“ julgustab dr Ambos inimesi oma elustiili üle vaatama. Igapäevaselt vähemalt 30 minutit liigutamist vähendab 2. tüüpi diabeedi tekkimise riski peaaegu poole võrra. Haigestunute jaoks on need faktorid sama olulised kui arsti määratud ravimid. Toitumise juures on oluline teada ja osata hinnata süsivesikute ning küllastamata rasvhapete hulka erinevates toiduainetes ning kiudainete rolli oma igapäevastes toiduportsjonites. Abiks on ka perearst, kes saab hinnata oma patsiendi diabeediriski. Mida suurem on haigestumise risk, seda rohkem tuleb oma tervise hoidmisesse panustada. Patsiendile sobiva füüsilise koormusega tegevus peaks toimuma vähemalt kolmel päeval nädalas ja selle sobivuse osas tuleks konsulteerida oma arstiga. Igasuguse füüsilise koormuseta päevi ei tohiks aga järjestikku olla üle kahe. „Diabeediriski hindamisel võtab perearst arvesse nii pärilikku eelsoodumust, eluviisi, keskkonna ja kaasuvate haiguste mõju riskile. Kõrge riski puhul ei tee paha ka kord aastas oma veresuhkru perearsti juures kontrollimine,“ lisab dr Ambos.

Diabeedist pole võimalik terveneda, kuid seda on võimalik ravimitega tõhusalt kontrolli all hoida. Kui diagnoos on juba pandud, on arsti sõnul on enamlevinud haigusega seotud müüt, et diagnoos tähendab automaatselt pimedaks jäämist ja vajadust dialüüsi järele. Ta selgitab, et kuigi need riskid on olemas, on haigust võimalik kontrolli all hoida. Väga oluline on lisaks veresuhkrule pidada silmas ka südame- ja veresoonkonna haiguste riskitegureid, nagu kõrge vererõhk või kolesteroolitase ja suitsetamine. „Nendega on oluline tegeleda, et vältida infarkti või ajuinsulti,“ selgitab arst haiguse mõju kogu organismile. Diabeediga koos esineb sageli kõrgvererõhktõbi, mis on enamlevinud südame-veresoonkonnahaigus Eestis.

Eestis on diabeedi võimalikult efektiivseks ravimiseks loodud ravijuhend

Möödunud aastal viidi Eesti perearstide juures haigekassa koordineerimisel läbi audit, mille hindamiskomisjoni kuulus ka dr Ambos. Auditist selgus, et patsientide jälgimisel peetakse tähtsaks veresuhkru kontrolli ja vererõhu jälgimist. Rohkem võiksid arstid hinnata ka patsiendi kehakaalu. Veel on oluline näiteks hinnata patsiendi jalgade seisu. See on oluline juba diagnoositud diabeedi puhul, et vältida jalahaavandite teket, mis võivad diabeediga kaasneda.„Hea oli näha, et enamus patsientidest olid perearsti määratud raviga heas seisus,“ tõdeb arst rahulikult. Ambos loodab, et 2016. aastal ilmunud uus 2. tüüpi diabeedi ravijuhend (arstidele mõeldud juhendmaterjal haiguse ravimiseks – toim.) julgustab perearste veelgi paranenud ravivõimalusi kasutama. 2017. aastal läbi viidud järelauditi tulemused tõestavad seega Eesti perearstide suutlikkust raske haigusega patsiente igati toetada.