Eesti on maailma tublimate seas oma sünnitus-ja lastearstiabi keskuste välja arendamisega

SA Läänemaa haigla ravijuht Kai Tennisberg

Saan aru inimeste muredest seoses sünnitusosakondade sulgemisega Lõuna-Eestis. Millegi harjumuspärase muutmine tekitab alati ärevust. Pealegi räägitakse meditsiini tsentraliseerimise puhul enamasti kulutõhususest. See tekitab pahameelt rahajagajate aadressil ning tekitab emotsionaalseid küsimusi tehtud otsuste kohta.

Sõltumata majanduslikust mõistlikkusest olen veendunud, et sünnitusabi hajutamine väikeste haiglate vahel on riskeerimine nii ema kui vastsündinu eluga. Kõik on hea, mis hästi lõpeb. Enamus sünnitusi lõpebki hästi isegi ilma igasuguse kõrvalabita. Paraku on sünnitusabis nii, et kui midagi läheb halvasti, siis läheb ikka väga halvasti ja midagi tagasi pöörata või ümber teha ei ole võimalik. Aega ei ole rohkem kui loetud minutid. Hädasoleva sünnitaja või vastsündinu transportimisel väikehaiglast spetsialiseeritud keskusse on tervisetulemus suur loterii.

Tõsi, emotsionaalselt on tore: tuttav ämmaemand, ainult minu jaoks, kõik kodused lähedal kaasa elamas... Kuid siis juhtub planeerimatult midagi: nabaväät pitsub, platsenta irdub, tekib äge verejooks, laps hingab lootevett kopsudesse... On patoloogiaid, mida juhtub kord mitme tuhande sünnituse kohta ning mida väikese sünnituste arvuga haiglas pole ehk 10-20 aastat kordagi ette tulnud ehk mida nii arst kui ämmaemand vaid raamatust näinud. See ei tähenda, et ämmaemand või arst ei ole pädevad ja head oma töös. Neil lihtsalt ei ole olnud võimalust sellise olukorraga kokku puutuda.

Naistearst saab kiirelt teha keisrilõike. Kuid kus on labor oluliste analüüside tegemiseks, kiireks vereülekandeks vere sobitamiseks? Kus on vastsündinutele spetsialiseerunud lastearst, kus pädev narkoosiarst, kellel oleks kogemus kolmekilost last aparaadihingamisele sättida? Kus veel palju muud, mis tänapäevase sünnitusabi juurde kuulub?

Viimase 25 aasta jooksul on Eestis sünnituse järgne suremus vähenenud 4,8 korda ja vastsündinu suremus koguni 14,8 korda. See tulemus on saavutatud maailmatasemel sünnitus- ja lastearstiabi keskuste väljaarendamisega. Oleme maailma tublimate hulgas. Eestimaal ei ole sellist punkti, kust loomuliku sünnitusaja jooksul ei jõutaks mistahes soovitud paika. Esimese sünnituse kestus on keskmiselt 10-20 tundi, korduval sünnitusel 6-12 tundi.

Nüüd praktilisest kogemusest Läänemaa näitel. Läänemaa haiglas nimelt ei ole sünnitusosakonda juba varsti 18 aastat. Lähimad sünnitusosakonnad on Haapsalust 100 kilomeetri kaugusel Tallinnas ning Pärnus. Inimesed muretsevad kiirete, keskmisest palju vähem aega võtvate sünnituste pärast. Äkksünnitusi tuleb ikka ette ja nende vastu ei aitaks ka sünnitusosakonna avamine igas asulas. Kui Haapsalus oli veel sünnitushaigla, toimus igal aastal ca 4-5 sünnitust kodus või kiirabiautos. See arv ei ole pärast osakonna sulgemist suurenenud. Äkksünnituste puhul abi andma õpetatakse kõiki kiirabitöötajaid. Vajadusel antakse sünnitusabi esmaabi korras ka Läänemaa haiglas. Läbi aastate on siin nii mõnel aastal vastu võetud 1-2 sünnitust, mõnel aastal mitte ühtegi.

Minult küsiti Põlva ja Valga sünnitusosakondade kohta. Vaatasin kaardilt: Valgast Tartusse on ca 90 km, Valgast Võrru umbes 70. Põlva ja Tartu vahe on 40 kilomeetrit ja ning Põlva-Võru vahe koguni vaid 25. Seega vahemaad küll probleemiks ei ole.

Inimeste turvatunde parandamiseks on vaja hoopis tagada piisav transpordivalmidus ning mõelda, mida teha peredega, kes sõidavad ootusärevalt keskusse, kuid selgub, et siiski sünnitus veel käiku ei lähe. Võimalike edasi-tagasi sõitude vähendamiseks peaks suurte haiglate juures olema nn patsiendihotell, mille kulude katmine vähemalt osaliselt võiks olla haigekassa kohustus. Sellises majutuses saaks vajadusel viibida kogu perega. Need kuluks marjaks ära ka näiteks väikesaartel elavatele rasedatele, kes aegsasti enne sünnitust liiguvad mandrile.