Eelarvele paneb aluse põhjalik ravivajaduse kaardistamine

Nõudlus tervishoiuteenuste järele kasvab aasta-aastalt. Elanikkonna vananedes vajatakse aina rohkem tervishoiu tuge, samas tekib uusi ravivõimalusi ja tehnoloogiaid, mida varem polnud võimalik kasutada. Paraku on iga riigi puhul ravikindlustuse eelarve piiratud. Seetõttu eelneb eelarve planeerimisele alati põhjalik hindamine, millist ravi inimesed vajavad ning kus nad arsti juures käivad, selgitab Eesti Haigekassa juhatuse liige Pille Banhard.

Ravikindlustuse eelarve koostamine algab kindlustatute ravivajaduse ehk tervishoiuteenuste nõudluse hindamisest. Kuigi „Exceli-põhine“ lähenemine ravikindlustuse eelarvele on saanud kriitikat kui liialt numbritest ja statistikast lähtumine, on tervishoiuteenuste mahtu jätkusuutlikult võimalik planeerida vaid kindlas raamistikus ja tuginedes selgetele põhimõtetele.

Tervishoiuteenuste nõudlus on prognoos, kus on hinnatud inimeste terviseseisundist tulenevat vajadust kasutada tervishoiuteenuseid, arvestamata seejuures rahalisi piiranguid. Terviseseisundi hindamisel lähtutakse nii rahvastiku tervise üldistest näitajatest, varasematest kasutusnäitajatest kui tulevikuprognoosidest. Arvesse võetakse seda, kus inimesed arsti juures käivad ning milline võiks olla oodatav arstiabi vajadus järgmistel aastatel.

Näiteks on varasemate aastate kogemusele tuginedes üldjoontes teada, kui paljudel inimestel diagnoositakse aastas vähkkasvaja või kui paljud patsiendid vajavad puusaproteesi ning arvestades ka teadaolevate ravijärjekordadega, siis see kõik on tuleviku vajaduse prognoosimise aluseks. Nõudluse hindamisel analüüsitakse, milline on erinevate erialade ja ravitüüpide (ehk kas ambulatoorne, statsionaarne või päevaravi) vajadus igas Eesti maakonnas.

Tervishoiuteenuste nõudluse hindamine on põhjalik protsess, kus üheks tervikuks peavad saama haigekassa pikaajalised ja lühema vaate finantsprognoosid, eelnevate aastate tervishoiuteenuste kasutamise statistika, jooksva aasta eelarve ja eelarve täimise prognoos, haigekassa poolt hinnatud ravivajadus järgnevateks aastateks, tervishoiuteenuste hinnad ja nende muutused ning ka näiteks seadusandluse muutusest tulenevad muutused.  Samuti on oluline rahvusvahelise parima teadmise kaasamine – sisendi annavad eraldiseisvad analüüsid (näiteks Maailmapanga uuring) ja võrdlused rahvusvahelise statistikaga (OECD tervisekulude aruanne „Health at a Glance“). 

Tuleviku tervishoiukulusid mõjutavad nõudluse poolelt rahvastiku vananemine, rahvastiku tervislik seisund ja inimeste sissetulekud. Näiteks on ainuüksi elanikkonna vananemise mõju eriarstiabi eelarvele ligikaudu 17 miljonit eurot aastas ja elanikkonna vananemine saab olema suureks väljakutseks ravikindlustustele kõikjal Euroopas.

Kuidas nõudlus ja võimalused kokku saavad?

Nõudlus tervishoiuteenuste järele on alati suurem kui rahalised võimalused ehk tervishoiuteenuste hinnatud nõudlus tuleb viia kooskõlla eelarveliste võimalustega. Sellega muutub hinnatud nõudlus rahastatavaks nõudluseks, millest kujuneb Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste eelarve.

Haigekassa ostab teenust erinevatelt raviasutustelt ning rahastatav nõudlus on väga oluline sisend nende lepingute planeerimisel. Siin arvestatakse kindlustatu ravi vajadust ja liikumist erinevate raviasutuste vahel.

Selleks, et tagada tervishoiuteenuste ühetaoline kättesaadavus kogu Eestis ning tervishoiuressursside parim võimalik planeerimine ja kasutus, arvestatakse lisaks geograafilise kättesaadavuse põhimõtteid – kvaliteetne arstiabi peab olema ühtlaselt kättesaadav kõigile, olenemata elukohast. Ühtlasi analüüsitakse igas maakonnas eriarstiabi pakkumise võimalusi. Kui mingis maakonnas on arste vähe või kõrgtehnoloogilist tehnikat kasutatakse vähem, sõlmib haigekassa lepingu kas siis kesk- või regionaalhaiglaga. Vajadusel sõlmitakse lepinguid ka teiste teenuseosutajatega. 

Nõudluse juures on oluline ka sisuline hindamine, et tuvastada, kas patsiendid on oma murega õigel ajal õiges kohas. Siin on meil veel kindlasti arenguruumi. Näiteks tõi Maailmapanga viimane aruanne Eesti kohta välja, et eriarsti vastuvõtule jõudnud 70%  kõrgvererõhutõvega ja 20% 2. tüüpi diabeediga patsientidest oleks pidanud oma tervisemuredele lahenduse saama perearsti juures.

Kui vajadus raviteenuste järele on hinnatud ning selle alusel koostatud vastavalt rahalistele võimalustele eelarve, saab haigekassa koostada lepingud tervishoiuteenuste pakkujatega. Selle jaoks arvestatakse inimeste ravivajadusi erialati, näiteks kui suur on ortopeedia või nahaarsti teenuse vajadus. Samuti vaadatakse, millistes raviasutustes käivad inimesed neid teenuseid kasutamas. Näiteks pooled (55%) Jõgevamaa elanikud käisid 2015. aastal ravil teistes maakondades. Valdavalt minnakse Jõgevamaalt eriarsti juurde Tartusse – näiteks 42% nahaarsti visiitidest Jõgevamaa elanikele toimub Tartus.

Milleks on oluline niivõrd detailne planeerimine? Nagu juba eelpool öeldud, on tervishoiuteenuste nõudluse hindamine ja ravikindlustuse eelarve põhjalik planeerimine eelduseks, et garanteerida ressursside õiglane ja optimaalne jaotus nii, et olemasoleva piiratud ressursside tingimustes saaksid abi maksimaalselt palju inimesi. Oleme viimastel aastatel põhjalikult kirjeldanud ja juurutanud tervishoiuteenuste nõudluse hindamise metoodikat, seades eesmärgiks lähtuda ravikindlustatud inimese elukohast ja tema tervishoiuteenuste kasutusest maakonna lõikes. Seda metoodikat on hakatud kasutama tervishoiuteenuste vajaduse hindamisel ka väljaspool haigekassat, sest on leitud et see metoodika peegeldab tegelikku olukorda Eestis ja on väga usaldusväärne.

Seega täpseks raviteenuste planeerimiseks on oluline arvestada, millist ravi Eesti inimesed reaalselt vajavad. Meie jaoks on prioriteet lähtuda inimesest ja tema terviseseisundist, siis alles tulevad Exceli tabelid ja ravi rahastamise lepingud, mis võimaldavad meil oma kindlustatutele seda vajalikku ravi planeerida.