Arstide põud esitab tervishoiule väljakutse

Viimasel ajal on meedias palju juttu olnud nii lastearstide, perearstide kui ka kliiniliste psühholoogide puudusest erinevates Eesti linnades. Paratamatult tekib küsimus, millest selline süsteemne puudus tekkinud on ja mida selle lahendamiseks tehakse?

Tervise Arengu Instituudi andmetel oli 2018. aastal praktiseerivate arstide arv Eestis umbes 4600. 100 000 elaniku kohta on arste 347, mis on Euroopa Liidu keskmisel tasemel. Lisaks on Eestis 1277 hambaarsti, 8317 õde, 456 ämmaemandat ja 3609 muud tervishoiutöötajat.

Arstide puudus piirkonniti  ja erialati 

Arstide puudus on piirkonniti väga ebaühtlane. "Geograafiliselt on suuremad probleemid Ida-Virumaal, Lõuna-Eestis ning saartel. Näiteks Ida-Viru Keskhaiglas töötab palju ka kolmandatest riikidest tulnud arste. Osa arste, kes on registreeritud erialata arstina, teevad tegelikult eriarsti tööd. Väikestel haiglatel ei jätku ühe eriala arste vajalike valveringide katmiseks, mistõttu on mõnel pool arstid pidevalt koduvalves – näiteks naistearstidega on selliseid probleeme olnud Põlvas ja Kuressaares," selgitas Eesti Arstide Liidu peasekretär Katrin Rehemaa.

Erialadest nimetab Eesti Haiglate Liidu esimees Urmas Sule puudujääki sisehaiguste arstide, nahaarstide, erakorralise meditsiini osakonna arstide, neuroloogide, onkoloogide ja psühhiaatrite puhul. „Mitmed erialad on sellised, kus ühiskonna areng tekitab teenusele survet juurde. Näiteks vaimse tervise puhul ei peaks me rääkima ainult psühhiaatritest, vaid kogu teenuspakett tuleb nõudluse kasvades ümber kujundada - see tähendab koostööd eri tervishoiuvaldkondade vahel ja suurendab nõudlust ka tegevusterapeutidele ja teistele spetsialistidele,“ ütles Sule.

Paljuräägitud ja terav probleem on ka perearstide puudus, eriti maapiirkondades. "Täitmata nimistutele ei õnnestu konkursiga alati perearsti leida ja Terviseamet on suunanud patsiente teiste perearstide nimistutesse. See viib esmatasandi arstiabi patsientidest kaugele ja suurendab arstide töökoormust," rääkis Rehemaa.

Rehemaa sõnul võiks probleemi leevendada riiklik tervishoiu regionaalpoliitika, millega motiveeritaks arste maapiirkondades töötama. Eeskuju saaks tema hinnangul võtta Soome süsteemist, kus arstide töötasu suureneb võrdeliselt töökoha kaugusega Helsingist.

Kuigi suurhaiglatel on täitmata vaid mõned ametikohad,  ei anna see tegelikku pilti arstide puudusest - neid kohti lihtsalt ei avatagi, vaid töö jagatakse olemasolevate arstide vahel ära. Seetõttu on arstid sunnitud ka palju ületunde tegema. „Levinud on niinimetatud tükivalved, kus töö eest makstakse, kuid tunde kirja ei panda. Töö intensiivsus - kui palju patsiente võib osakonnas ja ühel arstil korraga olla - ei ole piisavalt reguleeritud. Arstidel on ka palju lisaülesandeid, mis ei ole otseselt seotud ravitööga,“ kirjeldas Rehemaa süsteemi murekohti. Sule aga ütleb, et haigla meeskonna komplekteerimine on justkui pusle kokkupanek – sobivaid eksperte on konkursikutsetega keeruline leida, kuid personaalne lähenemine on siin siiski abiks.

Arstid vananevad, kuid noori ei tule piisavalt peale

Arstide keskmine vanus oli 2018. aastal 50.8 aastat ja õdedel 45.5 aastat. Keskmine vanus on aastate jooksul vähehaaval, kuid järjepidevalt kasvanud – noori arste tuleb vähem peale kui vanu ära läheb. „Üldhaiglates on arstide keskmine vanus kõrge ja tõenäoliselt ei õnnestu kõigi lähiajal pensionile minejate asemele uusi eriarste leida, sest noored eelistavad töötada Tallinnas ja Tartus,“ muretses Rehemaa.

Igal aastal võetakse Tartu Ülikooli arstiõppesse keskmiselt vastu 160-190 tudengit. Meditsiiniteaduskonda võeti 2013. aastal vastu 419 tudengit, kellest 142 asusid arstiks õppima. Arstiteaduste õppekava nominaalaeg on kuus aastat, lisaks võib minna neli aastat kestvasse doktorantuuri. 2019. aastal lõpetas arstiteaduste õppekava 128 noort.

2019. aastal lõpetas arstiteaduste õppekava 128 noort.

 

Residentuurikohtade planeerimisse on kaasatud Sotsiaalministeerium, Tartu Ülikool ja Haiglate Liit koos teiste meditsiinivaldkonna tööandjatega. Nende ühine eesmärk on ravi kättesaadavuse parandamine ja vajalike arstide arvu tagamine.

„Arsti eriala omandamine residentuuris on pikk protsess ja järelkasvu planeerimine nii riigi kui haigla tasandil vajab pikka vaadet. Minimaalne tellimus arstide koolitamiseks oli 70 arsti aastas. Tänaseks on see number oluliselt kasvanud ja üldiselt võib arstide koolitamise mahuga rahul olla. Samas tuleb arvestada, et tänaste muudatuste tulemusi näeme alles aastate pärast,“ kommenteeris Sule.

Ka Rehemaa kinnitab, et arstiteaduskonna vastuvõtu suurendamise osas on suund õige. „Arstiteaduskonda vastuvõttu on viimastel aastatel suurendatud, kuid suuremad lennud ei ole veel lõpetanud. Eriarstide arv sõltub residentuuri lõpetajatest, kuid residentuuri on konkurss ja kõik ei pääse soovitud erialale. Siis minnakse vahel ka välismaale eriarstiks õppima,“ ütleb Rehemaa.

Arstide välismaale tööle minek

„Palgaerinevus on endiselt esimene välismaale mineku motivaator, kuid peamised põhjused, miks Eestisse tagasi ei tulda, on siinne suur töökoormus, halvem töökorraldus ja arstide koormamine ravitööväliste lisaülesannetega. Näiteks paberimajanduse ja halvasti töötavate digilahenduste peale kulub üllatavalt palju aega, mida arst peaks hoopis patsiendi ravimiseks kasutama,“ ütles Rehemaa.

2011. aastal anti kutsekvalifikatsiooni tõend välismaal töötamiseks 141 arstile, 2015. aastal oli see number 69, alates 2016. aastast aga püsinud 35-40 vahel. Täna töötab ligikaudu alla 1000 Eesti arsti välismaal.

Välismaale lahkumine on oluliselt vähenenud tänu arstide ja teiste tervishoiutöötajate liitude ning Haiglate Liidu vahel sõlmitud kollektiivlepingutele, mis on parandanud töötingimusi ja tõstnud palka. Haigekassa on sel aastal kollektiivlepingu täitmiseks eraldanud juba ligikaudu 40 miljonit eurot, järgmisel aastal on selleks eraldatud 48 miljonit.

„Täna ei mõtle noored arstid enam nii palju Soome tööle mineku peale. Aastaid tagasi olime olukorras, kus osade erialade residentuur läks täismahus välismaale tööle. Täna käiakse end vahepeal välismaal täiendamas, kuid tullakse siis tagasi. Suuresti on selle muudatuse taga palgatõus, kuid konkurentsis püsimiseks on vaja veelgi enamat. Arstid on spetsialistid, kes arendavad end pidevalt edasi ning tahavad töötada viimaste teadmiste pinnalt - nad vajavad selleks uuendustega kaasas käivat keskkonda ja vahendeid,“ selgitas Sule.