Arstiabi kättesaadavuse probleem seisneb pigem inimeste kui rahapuuduses

Arstide puuduse ja arstiabi kättesaadavuse probleem Eestis seisneb täna pigem inimeste kui rahapuuduses. Miks peaksid noored just arsti eriala valima? Mis on noorte arstide hinnangul Eesti meditsiinisüsteemis töötamise plussid ja kus on veel arenguruumi?

Kuigi arstiks saamiseks tuleb palju aastaid õppida ja pingutada, motiveerib noori soov inimesi aidata ja neile rasketel hetkedel toeks olla. Arstiks õppides ei jää noor inimene õpingute lõppedes töötuks, kuna teadmiste väljund on mitmekesine. „Erialasid on piisavalt palju, et endale sobiv leida. Kui ei leia, siis arstiharidus avab ka muid karjäärivõimalusi, näiteks rahvatervise programmide või ennetustööga tegeledes,“ kommenteeris Tartu Ülikooli naistekliiniku arst-resident Helen Reim. „Arstiamet ei kao ka kõikide digitaalsete arenduste valguses tegelikult kunagi ära, vaid kasutab tehnoloogiat patsiendi hüvanguks ja arstide töö parendamiseks,“ lisas ta.

Kvaliteetne õpe käib ajaga kaasas 

Arstide koolitus jaguneb kolmeks etapiks: põhiõpe ülikoolis, residentuur õpetavas haiglas ning kliinilise tööga kaasnev elukestev õpe. „Tartu Ülikoolis omandatavat arstiharidust peetakse üldiselt väga heaks. Samas on arstiteaduse õppekava aastaid suhteliselt muutumatuna püsinud ja põhiline küsimus seisneb selles, kas praegune õpe valmistab ette just selliseid arste nagu meie tervishoiusüsteem tulevikus vajab? Tervishoius on järjest olulisemaks muutunud meeskonnatöö erinevate tervishoiuspetsialistidega, kuid enamikuga neist puutuvad noored arstid kokku alles praktikal või residentuuris,“ kommenteeris Eesti Nooremarstide Ühenduse volikogu liige ja perearst Marta Velgan.

Meditsiiniteaduste valdkond võtab täna põhiõppesse maksimaalsel kogusel noori arste. Reim leidis, et õppe laiendamiseks tuleb uuendada kogu arstiõppe süsteemi. „Kaasata tuleb rohkem praktikabaase ja arendada edasi õpetusmeetodeid. Selleks, et tudengid ja sealt edasi ka residendid saaksid heal tasemel väljaõppe, peavad nad omandama piisavalt kogemust ning saama suunatud juhendamist,“ ütles ta. „Juba põhiõppes tuleks alustada praktilise tööga, et noor arst oskaks õpitut paremini päriseluga seostada. Residentidel on tihti tunne, et residentuuri minnes alustavad nad otsast peale ja arstiks õppimine alles algab,“ täiendas Velgan.

Resientuur on arsti oskuste ja hoiakute kujundamisel äärmiselt oluline etapp, mille eesmärk on viia residendi teadmised ja oskused eriarsti tasemele. „Paraku on täna residentuuri kvaliteet võrdlemisi ebaühtlane - sealt tulevad ka erinevate teadmiste ja kogemustega arstid. Eriarstiks saamise teekonnal on residendi jaoks olulised meeskonnatöö, kollegiaalsus ning juhendaja tugi ja tagasiside. Täna suhtutakse residenti sageli justkui tasuta tööjõudu, kes täidab auke asendajana, kuid keda ei väärtustata kolleegina. Samas vajaksid ka juhendajad rohkem aega noore kolleegi abistamiseks ja suunamiseks,“ tõdes Velgan.

Arstide puudus tuleneb regionaalpoliitikast

„Arstide puuduse probleem on täna suuresti regionaalpoliitiline. Jah, meil on erialasid, kus arste on puudu ka Tallinnas ja Tartus, kuid suurem probleem on just võimetus täita töökohti väljaspool suuremaid linnu. Probleem on mitmetahuline - kui väikeses piirkonnas ei ole piisaval määral patsiente, siis ei saa noor arst seal ka vajalikku töökogemust ega -koormust,“ kommenteeris Reim. „Noorte arstide jaoks on järjest olulisemaks muutunud osalise koormusega ja paindliku tööajaga töötamine ning üha enam tuleb mõelda, kuidas selliseid töötingimusi tagada,“ täiendas Velgan.

Samas tunnistas ta, et viimastel aastatel on siiski tehtud mitmeid kasulikke samme eesmärgiga arstiabi kättesaadavust maapiirkondades toetada. Näiteks suurendas haigekassa maal töötavate perearstide töötasusid mitmekordselt ning laiendas kaugusetasu saajate ringi kõigile perearstidele, kes tegutsevad väljaspool suuremaid keskusi. Samuti saavad nüüd väljaspool Tallinnat ja Tartut töötavad perearstid, kes plaanivad pensionile jääda või muul põhjusel nimistust loobuda, võtta lisatasu eest enda kõrvale tööle peremeditsiini residendi või nimistuta perearsti.