Ai, valus on!

Kui valus siis õigupoolest on? 

Nagu öeldud, tajuvad inimesed valu väga erinevalt, seetõttu on arstidel ja õdedel valuravi määramiseks oluline teada patsiendi hinnangut oma valule. Valu hindamiseks kasutatakse mitmesuguseid valuskaalasid. Näiteks numbrilise hinnangu skaalal hindab patsient oma valu tugevust kümnepallisel skaalal, kus 0 tähendab, et valu ei ole, ja 10 tähendab kõige tugevamat valu, mida inimene suudab ette kujutada. Sama skaalat on kasulik kasutada ka kodus – nii on lihtne oma valu kirjeldada õele või arstile. 

Valu tugevust ei hinnata vaid üks kord pärast narkoosist ärkamist, vaid õde mõõdab patsiendi valu tugevust regulaarselt nii enne kui ka pärast valuvaigisti manustamist ja nii rahuolekus kui ka liigutamisel. Saadud info põhjal on võimalik koostada just konkreetsele inimesele kõige sobivam valuravi skeem. Seejuures tasub meeles pidada, et valu mõõdetakse ja valuvaigisteid antakse regulaarselt, isegi siis, kui valu ei ole veel tugev. Valu ravi on ennetav!

Miks peab valu ravima?

Vanad eestlased ütlesid, et kes kannatab, see kaua elab. Tänapäevaste teadmiste juures saame öelda, et kes kannatab, see taastub kauem ja võib saada kroonilise valu. Valu kannatamine ei ole kangelastegu! Lihtsustades võib öelda, et taastumine pikeneb, sest organism peab ressursse kulutama valuga tegelemiseks. Eesmärk on, et valu ei segaks sügavalt hingamist, liigutamist või vajaliku taastusravi tegemist. 

Kui aga operatsioonijärgne valuravi on tõhus, kergendab see südame ja kopsude tööd, vähendab veenitrombooside ohtu ja soodustab sooletegevuse normaliseerumist. Seega on paranemise seisukohast väga oluline leevendada valu kiiresti ja efektiivselt. Haiglas alustatakse valuraviga juba enne operatsiooni, sest lõikusele eelnev valuravi vähendab valuvaigistite vajadust pärast operatsiooni. 

Millega valu ravitakse?

Inimesele sobiva valuravi määramisel on oluline teada, milliseid ravimeid (sh valuvaigisteid) ta on enne kasutanud, kas on esinenud ravimiallergiaid või ravimite kõrvaltoimeid. Väga oluline on teada, kas operatsioonile minev inimene saab kroonilise valu tõttu ravi opioididega või tal on opioidi tarvitamise häire ja/või ta saab opioidisõltuvuse tõttu asendusravi, sest seda on vaja narkoosiarstil arvestada operatsioonijärgses valuravis. 
Operatsioonijärgse sobivaima valuvaigisti valik, ravimi annus ja ka valuravi kestus sõltub nii valu tugevusest (nõrk, mõõdukas või tugev valu) kui ka valu tüübist (kas on tegemist haavavalu või närvivaluga). Samuti arvestatakse inimese eripäraga: kas ta on laps või eakas, kas tal on kaasuvaid haiguseid jne.  

Väikseimate kõrvaltoimete ja suurima valuvaigistava efekti saavutamiseks kombineeritakse valuravis erinevaid valuvaigisteid. Need jagunevad toimemehhanismi järgi nelja peamisse rühma. 

• Paratsetamool. See on enamasti esmavalik nõrga ja mõõduka valu korral. Paratsetamoolil on vähe kõrvaltoimeid, kuid oluline on mitte ületada ööpäevast maksimaalset annust – täiskasvanule on see neli grammi ehk kaheksa 500 mg tabletti ööpäevas.
• Mittesteroidsed põletikuvastased ained (nt ibuprofeen, ketoprofeen ja diklofenak). Neid kasutatakse nõrga ja mõõduka valu korral, kui paratsetamooli toime jääb liiga nõrgaks. Maohaavandi korral ning raske südamehaiguse puhul tuleb neid vältida – seda sõltumata manustamise viisist (ka küünlad ja süstid ei sobi sel juhul). 
• Opioidid (nt tramadool, morfiin). Neid kasutatakse tugeva valu korral lisaks eelnevalt mainitud ravimirühmadele. Opioidide tavalised kõrvaltoimed on iiveldus, oksendamine ja kõhukinnisus, mida saab vajadusel ravida. 
• Toetavad ravimid. Need on ravimid, mida algselt ei toodetud valuvaigistiks, kuid hiljem on avastatud nende kasulik toime teatud valu tüüpide leevendamisel. Toetavaid ravimeid (gabapentiin, pregabaliin) kasutatakse näiteks närvivalu ravis.

Kuidas valuvaigisteid võtta? 

Parema valuvaigistava toime saamiseks tuleb ravimeid võtta regulaarselt. Enamasti antakse valuvaigisteid suu kaudu. Enamike valuvaigistite puhul on suukaudne ravim on sama tõhus kui süstitav ravim ja selle manustamisega ei kaasne valu ning süstimisest tingitud tüsistusi nagu näiteks verevalum või süstekoha põletik. Kui aga suu kaudu ravimi andmine pole võimalik – näiteks ei suuda inimene süüa ega juua –, manustab õde ravimit kanüüli kaudu veeni. Pärast suuri ja valulikke operatsioone võib valuvaigistit manustada ka spetsiaalse valupumba abil, millega patsient saab ise veenisiseselt valuvaigistit (enamasti opioidi) manustada.  

Kui patsient suundub haiglast koju, antakse talle kaasa koduse valuravi juhised: milliseid valuvaigisteid, millises annuses ja kui sageli tuleb võtta. Seejuures ei pruugi kodused valuvaigistid olla samad, mida haiglas anti. Samuti räägitakse võimalikest kõrvaltoimetest ja sellest, kuidas nende ilmnemisel käituda. Häid näpunäiteid saab ka Tervisekassa ja Tartu Ülikooli koostöös välja antud operatsiooniga seotud valu ravi patsiendijuhendist.

Soovitusi koduseks valuraviks 

• Võta valuvaigisteid regulaarselt, vastavalt arsti ettekirjutusele. Ära ületa valuvaigistite maksimaalset soovitatavat ööpäevast annust.
• Nõrga ja mõõduka valu korral võid arstiga kokkuleppel kasutada lisaks valuvaigistitele ka alternatiivseid valu leevendavaid meetodeid: sooja- või külmakotid, muusika kuulamine, massaaž, asendravi (valu leevendavas asendis olemine, keha patjadega toetamine jms). 
• Kui tarvitad kodus ägeda operatsioonijärgse valu raviks opioide, siis ära juhi autot ega kasuta tähelepanelikku käsitsemist nõudvaid masinaid. 
• Kui kodus kasutamiseks määratud valuvaigistid ei leevenda valu piisavalt ja valu on pärast valuvaigistite tarvitamist kümnepallisel skaalal ikka üle viie, siis pöördu oma perearstikeskusesse. 
• Puhka piisavalt. Uni ja valu on tihedalt seotud – valu häirib und ning halb uni võib omakorda valu tajumist tugevdada. Kui sa ei saa magada, räägi sellest oma arstiga. 
• Magamise ajaks või sügavate hingamisharjutuse tegemiseks toesta oma keha patjadega. 
• Operatsioonijärgsel perioodil on oluline olla aktiivne ja liikuda piisavalt. See aitab kaasa organismi taastumisele ja vähendab tüsistuste esinemist. 

Kui valu segab liikumist, teavita kohe perearsti. (see samas kordab eespool olevat punkti, kui panna hoopis siia skeem millal minna emosse ja millal perearsti juurde). 

Millal pöörduda arsti poole? 

Operatsioonijärgne valu on enamasti hästi ravitav ja möödub järk-järgult. Kui valuvaigistid ei anna piisavat leevendust, valu hoopis tugevneb või tekib muid murettekitavaid sümptomeid, pöördu oma perearstikeskusesse. Ägedas olukorras – näiteks väga tugeva, kiiresti tugevneva valu korral – pöördu erakorralise meditsiini osakonda (EMO). Juhendi selle kohta, millise tervisemurega kuhu pöörduda, leiab terviseportaalist: www.terviseportaal.ee/tervisemure.