Regulaarne liikumine vähendab südame- ja veresoonkonna haiguste riski

Kõrgvererõhktõve risk suureneb vanusega ning tekib kui vererõhu kontrollmehhanismid on häiritud ja vererõhk on püsivalt tõusnud. Seetõttu on oluline, et enda tervisest hoolivad inimesed teavad oma vererõhu väärtusi. Kui kodusel korduval mõõtmisel on süstoolne vererõhk (ülemine) kõrgem kui 135 mmHg ja diastoolne vererõhk (alumine) on kõrgem kui 85 mmHg, tuleks pöörduda oma perearsti või –õe vastuvõtule. Võrdluseks – optimaalne vererõhk täiskasvanul on 120/80 mmHg. Püsivalt kõrge vererõhk kahjustab veresoonte seina ja suurendab oluliselt erinevate haiguste tekkimise riski nagu südameinfarkt, insult, krooniline südamepuudulikus, krooniline neerukahjustus, silmapõhjade muutused, mäluhäired jm.

Kui kõrgvererõhktõbi diagnoositakse, saab patsient lisaks arsti määratud ravile ka ise oma tervise jaoks palju ära teha. Oluline on saavutada ning säilitada tervislik kehakaal. Üks indikaator, mida jälgida, on vööümbermõõt. Tervisele ohtlikuks vööümbermõõduks peetakse meestel üle 102 cm ja naistel üle 88 cm. Vööümbermõõtu saab vähendada muutes oma igapäevaseid toitumis- ja liikumisharjumusi.

Vaata videot arsti soovitustega tervislikust liikumisest!

Soovituslik on treenida pigem sagedamini ja väiksema intensiivsusega

Korrapärane liikumine annab hea enesetunde, parandab üldist kehalist vormi ning vähendab südame- ja veresoonkonna haiguste riski. Eelkõige on see oluline istuva töö puhul, kuid on tervitatav igas vanuses inimeste puhul, kel vererõhu väärtus kuni 180/105 mmHg (sh neile, kellele on määratud tablettravi). Kõrgema vererõhu puhul tuleb enne füüsilise koormuse suurendamist pidada nõu arstiga. Treeningutega alustades ei tasu kohe üle pingutada. Soovitatav on lisada koormust vähehaaval, vastavalt enesetundele ja jõudlusele.

Füüsiliselt aktiivsed inimesed, kes treenivad kolm ja enam tundi nädalas või teevad füüsilist tööd,  ei vaja koormuse suurendamist, kuid rutiini vältimiseks ja lihasrühmade aktiveerimiseks soovitatakse erinevaid liikumisviise (nt ujumine, rattasõit, kepikõnd).

Liikumisharjumuste muutmiseks ei ole kunagi hilja. Alustada võib kohe, kuid rahulikult ja ülepingutamist vältides.

Mõõduka intensiivsusega regulaarne aeroobne treening 5–7 korda nädalas kestusega 30–60 min langetab vererõhku. Treeningu mõjul laienevad veresooned ja langeb nii süstoolne (ülemine) kui ka diastoolne (alumine) vererõhk. Treeningu võib jagada ka vähemalt 10-minutilisteks perioodideks. Kokku on nädala jooksul soovitav liikuda vähemalt 150 min.

Liikumisel on eelistatud dünaamiline vastupidavustreening (kõndimine, ujumine, rattasõit, lauatennis, murdmaasuusatamine, orienteerumine, tantsimine). Proovida tasub erinevaid liikumisviise. Kasulikum on treenida sagedamini ja väiksema intensiivsusega kui harva ja suure koormusega. Soovituslik on keskmise intensiivsusega treening, mis tähendab, et treeningu jooksul tekkiv kiirem hingamine peab lubama treeningukaaslasega rääkida, kuid mitte laulda. Liikumisviisi ja koormuse osas tuleb vajadusel pidada nõu perearsti, -õe või treeneriga.

Mitmed südame- ja vererõhuhaiguse ravimid langetavad pulsisagedust ning see ei võimalda ka treeningu ajal pulsisagedusel eeldataval määral kiireneda. Teie ravimitest on parim ülevaade perearstil, kelle käest on mõistlik sel juhul nõu ja arvamust küsida.