Perearstiabi – kas paratamatult lõpu suunas tüüriv või paremat tulevikku tõotav tervishoiuteenus?

Laagri Perearstikeskuse juhataja Triinu-Mari Ots peab inimeste terviseteadlikkuse parandamist väga oluliseks.

Triinu-Mari Ots, Laagri Perearstikeskuse juhataja

Olen nüüdseks juba üle 25 aasta uskunud, et toimiv perearstiabi on parim nii patsientide, arstide kui ka ühiskonna jaoks. Küsimus on lihtsalt selles, kuidas tagada, et perearstiabi parajasti kasutada olevate ressurssidega igal pool ka tegelikult toimiks ja ootused pakutavatele teenustele oleksid üheselt mõistetavad.

Hea perearstikeskus tuleb toime patsientide tervisemuredega, millega varem oli harjutud käima eriarstil. Toimivad tugisüsteemid ja e-konsultatsioonid võimaldavad perearstil kiiresti erinevate spetsialistidega konsulteerida ja leida lahendusi mitmesuguste tervisemurede korral. Esmatasand on tugev, jälgime järjepidevalt krooniliste haigustega patsiente ja oleme süsteemselt liikunud ühise eesmärgi suunas – rohkem tervena elatud aastaid.

Kõlab ilusalt ja pisut isegi klišeelikult, kuid miks tunnevad nii patsiendid kui ka perearstid, et perearstiabi ei ole enam nii kättesaadav ja kvaliteetne, kui me ootame?

Patsiendid arvavad, et perearste on järjest raskem kätte saada. Paljud kurdavad, et ei näe oma perearsti enam üldse ja tervisemure korral tegelevad patsiendiga asendusarstid või pereõed. Järjekorrad on pikad nii telefoni ootejärjekorras kui ka vastuvõtule oodates. Perearstikeskuse meeskond tunneb, et kustutab pidevalt tulekahju ja väga palju aega kulub patsientide soovide, mitte nende vajadustega tegelemiseks. Meedikuid on vähe, uusi õdesid ja arste ei lisandu piisavalt, olemasolevad tervishoiutöötajad on ülekoormatud. Nii me toimime, igaüks annab justkui oma parima, aga kõiki pusletükke kokku pannes ei rahulda pilt mitte kedagi.

Mis on me ühine eesmärk?

Me võime kõlavalt sõnastada suuri ja üllaid eesmärke – näiteks rohkem tervena elatud aastaid –, aga mida me tegelikult tahame? Samamoodi nagu tervise definitsioon on mitmetahuline, on seda ka tervishoiuteenuse oma – igaüks näeb seda oma vaatevinklist. Me peame kogu aeg meeles pidama, et mänguruum ei ole lõputu, tervishoiu rahastus on piiratud ja meie inimressurss ehk meedikute arv samuti. Seega peaksime sõlmima kokkuleppeid, et saaksime kõik ühtemoodi aru, kui räägime tervishoiuteenusest. Kasutades väljendit „vajaduspõhine tervishoiuteenus”, võib patsientide ja meedikute arusaam vajalikkusest väga palju erineda. Patsientide jaoks on vajaduspõhisuse hindamise kriteerium valu, sellega kaasnev ärevus, ebamugavus ja hirm, et äkki on see midagi tõsist, mis vajab kiiresti sekkumist. Meedikud omakorda hindavad vajaduspõhiseks sekkumiseks olukorda, kus terviseseisund vajab (kiiret) sekkumist, vastasel juhul väheneb inimese eluiga või elukvaliteet. Sageli on nii, et kui meedik hindab patsiendi kaebuse või terviseseisundi selliseks, mis ei vaja kiiret lahendamist, siis patsiendi hinnangul on tema pöördumine igati põhjendatud ja vajalik. Vajamineva teenuse defineerimine on keeruline, aga usun, et kõik on nõus sellega, et inimene peab saama õiget abi õigel ajal õigest kohast.

Minu elu ja tervis on mu enda kätes

Inimeste terviseteadlikkuse parandamine on väga oluline. Inimene on iseenda tervise investor. Mõistan, et ajal, kui iga valdkond üritab turundada enda nišši, ei leia selline loosung ehk laia kõlapinda, aga tegelikult on see elu ja surma küsimus. Kõik saavad aru, et kui on toimunud avarii ja inimesel on suur trauma, on abi saamine otseses mõttes elu ja surma küsimus. Aga tegelikult on täpselt samamoodi oma tervise kui taastumatu ressursi rikkumisega, lihtsalt ajafaktor on teine. Ilmselt ei ole maailmas täiskasvanud inimest, kes ei oleks kuulnud, et suitsetamine on kahjulik ning piisav uni ja liikumine on tervisele hea. Kõik teavad, et magusa ja rasvasega liialdamine on kahjulik, aga kui inimesel on selle tõttu juba väljakujunenud ateroskleroos, kõrge vererõhk ja organite kahjustus, ei suuda ka väga hästi toimiv tervishoiusüsteem neid muutusi tagasi pöörata. Kes peaks ilmset seost eluviiside ja terviseseisundi vahel patsientidele õpetama? Jõudumööda on seda kogu aeg teinud kõik arstid ja eriti suur roll on olnud esmatasandi meeskonnal. Samas pole nõustamine enamasti süsteemne ja inimene, kes tuleb oma seljavaluga arstile, ei ole valmis kuulama loengut teemal „liikumine on oluline”, isegi kui ta sisimas saab aru, et igapäevane võimlemine oleks ehk seljavalu ära hoidnud. Inimesed on pigem analüüside ja aparaatide usku, kuigi tegelikult on igal uuringul kindlad näidustused. Ka siin tasub meedikuid usaldada.

Mängu tuleb teadlik patsient

Viienda klassi inimeseõpetuse õpikust teame, et tervist mõjutava tegurina on kõige olulisem eluviis, järgnevad keskkond ja pärilikkus ning tervishoiusüsteemi osa on vaid kümme protsenti. Vastutuse jagamises on praegu olukord vastupidine. Piltlikult öeldes tähendab see, et me justkui teame küll, et eluviis on oluline, aga me ei seosta oma tervise halvenemist oma kaheldava eluviisiga, vaid tahame tervishoiusüsteemilt murede korral kiireid ja konkreetseid lahendusi.

Teadlik patsient peab olema oma terviseplaanis aktiivne osaline juba lapseeast alates, terviseplaan tuleb koostada veel enne haiguse tulekut. Loomulikult vajab patsient selleks oma perearsti abi, aga tuleb luua ka käepärane digitaalne tugi. Lisaks peavad patsienti toetama kodu ja kogukond. Kodust tuleb teadmine, kuidas püsida terve. Kuidas ravida nohu ja võtta alla palavikku, milliste terviseküsimustega tuleb kindlasti arsti juurde minna ja mida saab enne arsti poole pöördumist ise ära teha. 

Teadlik patsient peab olema aktiivne osaline oma terviseplaanis.

Praegu on lapsed ja nende pered lapse esimestel eluaastatel sageda arstliku kontrolli all, emasid-isasid on juhendatud ja nad teavad, kuidas last ohtude eest kaitsta, kuidas tema tervist hoida ja kuidas haigestumiste korral ise koduste vahenditega aidata. Lastel on sisuliselt olemas terviseplaan, kuid see toimib enamasti ainult koolini, mõnel ka kooli lõpuni, sest kooliõed on järjest olulisemad partnerid noorte terviseteekonnal. Edaspidi puudub noorel inimesel igasugune terviseplaan edasiseks eluks. Enam ei ole tema terviseteel ühtegi juhendajat ja see, kuidas ta oma tervisega ringi käib, sõltub tema terviseteadlikkuse pagasist. Sageli näeme siin kahte äärmust: patsient jõuab uuesti tervishoiusüsteemi keskealisena oma tervist kahjustavate harjumuste tõttu väljakujunenud haigustega või on tegemist väga kesise terviseteadlikkusega inimesega, kes pöördub iga nohu ja marrastuse pärast kohe arsti poole.

Digitaalne ja eluaegne terviseplaan

Tervise ja eluviiside seostamiseks on meil vaja ka hästitoimivat IT-komponenti ehk terviseplaani. See on digitaalne teekond, mis saab infot ennekõike perearsti ja pereõe töölaualt, ning selle koostamist alustatakse koostöös lapsevanematega lapse sündides. Selle plaani koostamise eesmärk on hoida ära patsiendi „kadumine” paarikümneks aastaks ehk terviseplaan tuleb täiskasvanueas üle vaadata. Selleks peab toimuma visiit, kus vaadatakse üle täiskasvanu terviseolukord, sh kaardistatakse terviseriskid ja ohukäitumine, ning seatakse eesmärgid kogu eluks. See on koht, kus rõhutame patsiendile, et tema ise võtab vastutuse oma elu ja tervise eest. Terviseplaan on eluaegne, kuhu saavad sisendit anda kõik, kes osalevad inimese tervise hindamisel või parandamisel: kool, kaitsevägi, ämmaemand, eriarstiabi, töötervishoid.

Kui inimene satub tervishoiusüsteemi teatud haigusega, lisandub terviseplaani pöördumist puudutav oluline info: millal on järgmine visiit ja mis on patsiendi enda ülesanne. Selleks et tegemist oleks tõesti inimkeskse tervishoiuga, peab patsiendi terviseplaanis olema kirjas, millal tuleb anda järgmised analüüsid. Edasi näeb patsient sealt ka analüüside vastuseid ja vastavalt tulemustele tõenduspõhiseid soovitusi tervise parandamiseks. Selline korraldus võimaldab vältida pereõdede väga ajamahukat tööd, andes selle üle moodsale infotehnoloogiale. Terviseplaani kaudu saab sisestada ka oma terviseküsimused, mis tagab inimesele lihtsa sisenemise tervishoiusüsteemi.

Pereõde on esimene kontakt esmatasandil

Arsti ja patsiendi suhtes on väga oluline vahetu kontakt. Mõistan, et inimesel on julgem, parem ja kindlam käia ühe arsti juures, aga ka see arst vajab puhkust, saab lapsi ja peab käima koolitustel. Sama turvaline ja tuttav võiks olla oma perearstikeskuse põhine lähenemine, mis ei pane vastutust kõikide nimistu patsientide eest ühe arsti, tema tervise ja tugevuse peale.  Paljudes keskustes on abiks nimistuta perearstid, kes töötavad täpselt samadel alustel ja samade teadmistega nagu nimistuga arstid, võimaldades jagada vastutust ja miks mitte ka teatud lisapädevust erinevate teemade kaupa. Seejuures on pereõde endiselt esmatasandi meeskonnas esimene meditsiinitöötajast kontaktisik tervisemure korral. Pereõde nõustab, kutsub vastuvõtule ja vajadusel suunab kas perearsti, vaimse tervise õe, füsioterapeudi, sotsiaaltöötaja või mõne muu spetsialisti vastuvõtule. 

Kokkuvõttes saab öelda, et esmatasand toimib ja me saame hakkama, aga vaid siis, kui arstid ja õed saavad teha seda tööd, milleks meid on aastaid õpetatud. Meie partneriks peab olema teadlik patsient, kes usaldab oma esmatasandi meeskonda ja mõistab, et korduvalt tehtud kolesterooli ja D-vitamiini analüüsid ning kogu keha kompuuteruuringute asemel aitab teinekord oma eluviisidele otsa vaatamine. Samuti vajame oma meeskonda ämmaemandaid, füsioterapeute ja vaimse tervise spetsialiste. Toimivat koostööd läheb tarvis ka teiste valdkondadega: sotsiaalvaldkonnaga, koolitervishoiuga, apteekritega, logopeedidega, hooldekodudega, kiirabiga, töötervishoiuga, eriarstidega. Koostööd hõlbustavad innovaatilised lahendused ja tugisüsteemid, mis toetavad inimkeskse abi osutamist kogu elukaare jooksul.