Pea pooled eelkooliealised lapsed ei jõua regulaarsesse tervisekontrolli

Perearst soovib teha lapsevanemaga koostööd 

Põhjuseid, miks vanemad lastega kontrolli ei jõua, on perearst Diana Ingeraineni sõnul mitmeid. „Inimestel võib olla tekkinud pseudoturvatunne – suhtumine, et kui lapsel ka mingi mure on, küll see ära parandatakse. Aga tegelikult on selle mure tekkimise koht tihtipeale kodu ja tema väike sotsiaalvõrgustik. Seda väljastpoolt remontima hakata on ääretult keeruline,“ sõnab ta.

Perearst nendib, et probleem võib olla ka elukorralduses, kui laps elab kaks nädalat ühe ja kaks nädalat teise vanemaga. Nii võib pereõel olla keeruline tabada just seda vanemat, kes parasjagu lapse eest hoolitseb. Lisaks kipub sedasi vastutus hajuma. 

Tervisekassa terve lapse teenusejuht Margit Savisaar näeb, et paraku on levinud suhtumine, et kui midagi väga viga ei ole, siis pole vaja arsti juurde minna. „Tegelikult on tervisekontrollid ju ellu kutsutud selleks, et muresid võimalikult aegsalt märgata,“ ütleb ta.

„Kahjuks näen ka seda, et lapsevanemad ei ole alati vaimselt kohal,“ kurvastab Ingerainen. „Mulle antakse laps, et vaadake ja tehke. Aga ei ole olemas last ilma vanemateta. On päris keeruline, kui vastuvõtu ajal lapsevanem tegeleb nutitelefoniga ja ma proovin üksinda kolmeaastast last läbi vaadata.“

Perearstid soovivad teha laste tervise nimel peredega koostööd. „Kui tervisekontroll ka toimub, siis näen last kabinetis ikkagi suhteliselt lühikese aja jooksul, aga ema ja isa on temaga koos pidevalt ja nad märkavad asju, mida mina ei pruugi tähele panna,“ sõnab Ingerainen. Samas kiidab ta, et suurema osa lapsevanematega on tal olnud väga hea koostöö.

„Luigekaelaga“ lapsed

Eesti koolilaste kõige sagedasemad terviseriskid on Tervise Arengu Instituudi andmetel seotud ebatervisliku toitumise, ülekaalu ja vähese füüsilise aktiivsusega. „Olen Ruila põhikooli kooliarst aastast 2008,“ räägib Ingerainen. „Kui ma algusajal koolimajja sisenesin, oli suur sigin-sagin, lapsed jooksid ringi. Kui nüüd kooli sisse astun, siis on kõik üsna vaikne, lapsed seisavad pigem seina ääres. Kõik on nutitelefonis ja paljudel on välja kujunenud luigekael.“ 

Luigekaela all peab ta silmas asendit, milles lapsed telefoni vaatavad: pea liigub ette, õlad ülespoole ning keha näib kõver. „Loota, et lapsed nutiseadmetes ei ole, pole mõtet. Küll aga olen mina lapsi julgustanud seda tegema erinevates asendites. Soovitan pigem rõhutada seda, mitte öelda, et pane telefon ära. Seda ei tee nad niikuinii,“ sõnab perearst.

Margit Savisaar lisab, et Maailma Terviseorganisatsioon soovitab lastel liikuda iga päev  mõõdukalt kuni intensiivselt vähemalt 60 minutit. Eestis liigub iga päev nii palju vaid 20% lastest.

„Kui me alustasime aastaid tagasi laste mõõtmist ja kaalumist, tekkis ülekaalulisus 6.−7. klassis, nüüd on see liikunud 2.−3. klassi. See hakkab ka üldises koolipildis silma,“ muretseb Ingerainen. „Kui täiskasvanute puhul on ülekaalulisuse taga enamasti vale toitumine, siis lastel on juhtiv tegur vähene liikumine.“

Kontroll ennetab sünnitusjärgset depressiooni

Laste tervisekontrollide käigus võib saada probleemidele – muuhulgas ülekaalulisusele – varakult jälile. Kontrolli viib läbi perearst, pereõde või kooliõde ning see võimaldab jälgida lapse arengut ja ennetada haigusi. Lisaks aitab arst või õde kujundada lapsel tervislikke toitumis- ja liikumisharjumisi ning nõustab lapsevanemaid terviseküsimustes. Tervisekontrollide raames tehakse lapsele ka riiklikus immuniseerimiskavas ette nähtud vaktsiinid. 

Tervet last jälgib tema esimesel eluaastal kas perearst või pereõde. Beebi tervisekontrollid leiavad aset siis, kui laps on 1-nädalane, 2-nädalane, 1-kuune, 2-kuune, 3-kuune, 4,5-kuune, 6-kuune, 7-kuune, 9-kuune ja 12-kuune. Aastaseks saamisest koolieani tuleks lapsega käia perearstikeskuses tervisekontrollis kord aastas. Lastearsti või teiste eriarstide vastuvõtule ei ole vajadust minna, kui perearst selleks põhjust ei leia. 

Esimest korda vaadatakse laps üle vastsündinuna. „Eestis on väga hästi korraldatud see, et arst vaatab lapse üle juba sünnitusmajas, ja ausalt öeldes saab seal kõik suuremad haigused diagnoositud ja nendele tähelepanu juhitud,“ sõnab Ingerainen. Beebilt võetakse juba sünnitus- või lastehaigla vastsündinute osakonnas vereanalüüs, et selgitada välja hüpotüreoosi ja fenüülketonuuria võimalik esinemine. Hüpotüreoos on seisund, mille puhul kilpnääre ei tooda piisavalt hormoone. Fenüülketonuuria on kõige sagedasem kaasasündinud ainevahetushaigus. Veel kontrollitakse vastsündinu kuulmist.Järgmine tervisekontroll tehakse komplikatsioonideta sündinud lapsele 5−7 

päeva vanuselt sünnitusmaja lastearsti juures või perearstikeskuses. „Kui pere on sünnitusmajast koju tulnud, siis on esimene asi olla emale toeks selles uues situatsioonis, eriti kui on tegemist esimese beebiga,“ räägib perearst. „See toetav roll on suures osas pereõdedel. Nõustamisvajadus on kasvanud, sest põlvkonnad elavad lahus ja suhted ei ole enam nii tihedad. Loomulikult vaatame ka beebi tervisenäitajaid, aga alguses võtame rohkem tähelepanu alla ema ja tema tervise, sest väga palju on vaimse tervise probleeme, näiteks sünnitusjärgset depressiooni. Ka nendele muredele tuleks õigel ajal jälile saada, sest need kipuvad kahjuks ajas süvenema.“ Peale ema ja lapse tervise hoiavad perearstid ja -õed silma peal ka sellel, kas laps kasvab turvalises keskkonnas ja millised on peresuhted. Samamoodi vaadatakse, kuidas sujuvad imetamine ja lapse hügieenitoimingud, ning antakse vajadusel nõu.

Vaktsiine ei tasu karta

Perearst tunnistab, et regulaarsete tervisekontrollide raames tuleb lapsevanematele aeg-ajalt teha teavitustööd vaktsineerimise kohta. „Tahan siinkohal rõhutada, et riiklik vaktsineerimiskalender ei ole kivisse raiutud,“ sõnab ta. „Kõik oleneb beebi ja ema tervisest. Me saame teha siin ajalisi nihkeid. Küll aga on eesmärk, et selleks ajaks, kui lapsele tehakse 17-aastaselt viimane tervisekontroll, oleksid kõik vaktsineerimiskalendrisse kuuluvad vaktsiinid tehtud.“

Vaktsineerimine võib lapsevanemates tekitada hirmu ja segadust. Ingerainen soovitab sel puhul oma hirmud arstiga läbi rääkida. „Olen ka ise kahe poja ema ja saan aru, mida ema tunneb, kui keegi läheneb tema lapsele nõelaga. Aga uskuge mind, see süst ei mõjuta kuidagi lapse arengut. Lastele ei ole see nii suur probleem kui emadele. Me vaktsineerime ainult nende haiguste vastu, mida me ei oska ravida.“

Murekohaks võib osutuda ka kooliõe juures vaktsineerimiseks loa saamine. „Meil on tihti situatsioon, kus tüdrukud ise on HPV vaktsiinist väga huvitatud, aga puudub vanemate nõusolek,“ nendib perearst. „Julgustame vanemaid meilt informatsiooni juurde küsima, kui neile tundub arusaamatu, miks vaktsineeritakse last emakakaelavähi vastu. Tervisekassa aktsepteerib ka seda, kui saame nõusoleku telefonitsi.“ Perearst räägib, et tema kogemuse järgi on lapsevanemate hirmude taga enamasti libauudised ja kuulujutud.

Hammaste tervis on kodu teha

Lisaks perearstile on ääretult oluline külastada lapsega hambaarsti. Ennetavate hambaarstivisiitide abil on võimalik vältida olukorda, kus täiskasvanueas tekivad hammastega probleemid, mis vajavad põhjalikumat ja kallimat ravi. 

„Esimesele visiidile võiks hakata mõtlema juba siis, kui hambad lõikuvad,“ sõnab Margit Savisaar. „Kuigi kindlasti annavad ka perearstid tervisekontrolli ajal soovituse, kui laps peaks tingimata minema hambaarsti juurde. Mida varem hakata seal käima, seda vähem esineb inimesel hammastega probleeme, ja nii ei kujune lapsel ka hirmu hambaarsti ees. Kui minna hambaarstile alles pärast probleemide tekkimist, siis ongi hambaarst lapse jaoks üks hirmus inimene, kelle visiidile ta ei taha ka täiskasvanuna minna.“ Laps võiks hambaarsti kontrollis käia samamoodi regulaarselt kord aastas. Kuni 19-aastastele lastele on hambaravi Tervisekassa toel tasuta, seda aga vaid juhul, kui hambaarstil on Tervisekassaga leping. 

Enne hambaarsti juurde minekut võib eesootava visiidi lapsega mänguliselt läbi arutada – näiteks mängida vastuvõttu kaisukarude peal. „Arsti ressurss on piiratud ja kui kogu vastuvõtuaeg läheb sellele, et ei saa suudki lahti, siis on see kahjuks kõigi jaoks raisatud aeg,“ kurvastab Ingerainen.

Ainult hambaarstist probleemide ennetamiseks siiski ei piisa. „Hammaste tervise võti on kodu käes,“ usub perearst kindlalt. „Lastes tuleb tekitada harjumus hambaid pesta. Emana tean hästi, et lastel on selliseid eluetappe, kus selle asjaga tuleb üsna käskivas kõneviisis tegeleda.“ Hammaste hügieenile võib läheneda aga mänguliselt – siinkohal võib abiks võtta näiteks Suukooli materjalid.

Kooliõde kui koostööpartner

Enne koolitee algust tuleks kindlasti teha koolieelne tervisekontroll pere- ja hambaarsti juures. Eraldi silmaarsti või kõrva-nina-kurguarsti visiit pole vajalik, kui perearst sinna ei suuna, sest muuhulgas kontrollib perearst ise ka nägemis- ja kuulmisteravust ning kõne arengut. Arst hindab, kas laps on valmis kooli minema. Koolieelsesse tervisekontrolli võiks minna aegsasti enne kooli, sest siis jääb aega võimalike probleemide lahendamiseks, näiteks prillide muretsemiseks. 

„Koolieelne tervisekontroll on oluline ka seepärast, et kooli astumisel tuleb ühe dokumendina esitada lapse tervisekaart,“ sõnab Savisaar. „Terviseandmed peavad jõudma kooliõeni. Palun ärge pahandage kooliõdedega, kui nad ei saa andmeid infosüsteemist kätte ja küsivad lapsevanematelt ka paberit.“ Lapse koolitee alguses küsitakse lapsevanemalt ka nõusolekut koolitervishoiuteenuse osutamiseks. Samuti peab kooliõde küsima lapsevanemalt eraldi kirjaliku nõusoleku enne igat vaktsineerimist. 

Kooliealiste laste tervisekontrolli teostab peamiselt kooliõde. Ta teeb seda 1., 3., 7. ja 10. klassi õpilastele. 5. ja 9. klassi õpilased peaksid käima kontrollis perearsti juures. Kooliõde mõõdab ja kaalub lapsi, kontrollib nägemist, rühti ja naha seisundit. 

„Samuti vestleb ta lastega. Kui on näha murekohad või laps on õnnetu, siis pööratakse sellele tähelepanu,“ sõnab Ingerainen. Veel uurib kooliõde, millised on lapse igapäevased harjumused – kui palju saab laps ekraaniaega, mis kell ta magama läheb, kuidas toitub. Sellest lähtuvalt saab ta lapsele ka soovitusi anda. 

Kooliõe ülesanded jagunevad neljaks: haiguste ennetamine, tervise edendamine, tervisekontrollid ja esmaabi andmine. Kooliõde last otseselt ei ravi, vaid suunab vajadusel edasi arstile, ehkki Ingerainen kinnitab, et kui last vaevab miski, mille puhul on käsimüügiravimitest abi, on kooliõde toeks. Kui laps on koolis haigestunud või on juhtunud trauma, teavitab õde pärast esmaabi andmist lapsevanemaid. 

„Mul on seda kurb öelda, aga kooliõed jäävad tihtipeale lapse muredega üksi,“ nendib Ingerainen. „Meditsiinitöötaja ei tohi tervisemuresid jagada kellegi muu kui lapsevanemaga. Seega see, kuidas lapse tervisemure laheneb, sõltub sellest, kuidas teised osapooled – lapsevanemad ja õpetajad – kooliõe muresse suhtuvad. Kas nad näevad teda kui meeskonnaliiget või tülikat lisategevuste allikat.“ Savisaar kutsub siinkohal üles lapsevanemaid kooliõdedega rohkem koostööd tegema. „Kooliõde ei tee lapsega midagi ilma lapsevanemaga arutamata,“ kinnitab ta. 

Kuidas saab lapsevanem ise kõige tõhusamalt oma lapse tervist jälgida? „Lapsega tuleb suhelda, temaga koos liikuda ja lugeda,“ vastab Ingerainen. „Kui koos lapsega piisavalt aega veeta, saab lapsevanem aru, kas ta tervisega on midagi lahti või mitte. Lapse jaoks tuleb lihtsalt olemas olla.“