Neljahobuserakend

Rain Laane, Maivi Parv, Pille Banhard ja Karl-Henrik Peterson liiguvad tervisekassat juhtides jõuliselt ühes suunas. Nende eesmärk on meie inimeste parem tervisealane kirjaoskus, elustiilihaiguste ennetamine ning järjest kiirem ja efektiivsem abi tervisemurede lahendamisel.

Kui palju te juhatuse kohtumistel niimoodi nagu täna ehk päriselt ühe laua taga kokku saate?  

Rain: Viimastel aastatel juhtub seda tunduvalt harvem, kui sooviksime ja tänane kohtumine teeb seetõttu eriti suurt heameelt. Muidugi on meil esmaspäeviti ühine teemade arutamine, aga enamasti toimub see video teel. Maivi on hoopis Tartus ja teinekord, kui pole ammu näinud, sõidame aruteluks hoopis talle külla. 

Maivi: Mõnikord sõidan mina Tallinnasse ka. Aga ühest Eesti otsast teise sõitmist on oluliselt vähem kui varem. Tegelikult saame me kõik kohtumised ka veebis tehtud, aga nii tore on vähemalt aeg-ajalt ka füüsiliselt ühes ruumis asju arutada. Minu käest on palju küsitud, et oled juhatuse liige, järelikult oled Tallinnasse kolinud. Ei ole kolinud, aga kõik toimib. Ei saada arugi, et töötan Tartust. 

Rain: Kokku on meil neli maja: Tallinnas, Tartus, Jõhvis ja Pärnus. Juhatuse kohtumisi teemegi kas veebis või erinevates linnades. 

Pille: Digikohtumised on kiiremad, aga päriskohtumistel on oma väärtus ja neid võiks kindlasti rohkem olla. 

Koroonaaeg on kõigele pitseri jätnud. Kuidas see tervisekassa igapäevatööd on mõjutanud? 

Rain: Neli aastat tagasi oli mul unistus, et muutume digitaalseks. See tähendab, et kasutame videokonverentse ja majas viibimine on vaba valik. Mõte oli, et igaüks ise vaatab, kus ja millal ta oma 40 töötundi nädalas ära teeb, samuti pole kellelgi virtuaalsele koosolekule hilinemiseks põhjust, sest internet on igal pool. Aga ma ei suutnud seda juurutada. Siis tuli Karl, kes esialgu arvas, et see on lihtne muudatus, seejärel võtsime ka IT-osakonna juhi endale appi, kuid mitte kuidagi ei õnnestunud organisatsiooni sinnamaale viia.  

Aga koroona suutis. 13. märtsil 2020, kui algas eriolukord, kirjutasin kõigile meie töötajatele kirja, et nüüd oleme kodukontoris. Sellest ajast alates on meil peaaegu alati hübriidkoosolekud, sest keegi osaleb ikka distantsilt ja veebis.   

Pille: Olime ilmselt ka esimeste asutuste seas, kes said oma klienditeeninduse nii ruttu täismahus kaugtööle.  

Rain: Jah, kui meil oli varem neli klienditeenindust, kus inimesed käisid kohapeal asju ajamas, siis täna meil enam füüsilist klienditeenindust pole, sest selle järele pole vajadust, kõik asjad on võimalik kas veebis või telefonitsi korda saada.  

Mis partneritesse puutub, siis koroonaaeg näitas, kes suudab muutustega kiiremini kohaneda. Kvartaalsed suurkohtumised asendasime kiirete infotundidega ja asjad liiguvad nüüd jõudsamalt edasi. Enam ei pea partnerid Valgast, Põlvast ja Saaremaalt tingimata kohale sõitma. Asja, mille peale läks enne terve päev, saab nüüd korda aetud poole tunniga. 

Oleme virtuaalkohtumistega väärtuslikku aega juurde võitnud ja teisiti ei oleks me suutnudki hakkama saada, sest töömaht on koroona tõttu kõvasti kasvanud. Oleme prioriseerimist õppinud, töökorraldust ja mõtteviisi muutnud ning tehnoloogia abiks võtnud. Ja seda kõike edukalt, sest lisaks koroonast põhjustatud lisatööle saime tervisekassas 95% ulatuses ka oma tavaasjad tehtud. 

Muutlikul ajal pole valikut, tulebki uusi lahendusi otsida ja hakkama saada. Millised on tervisekassa möödunud aasta suurimad õppetunnid? 

Maivi: Tundub, et jamades koos olemisest on mitmes mõttes kasu, keeruliste olukordade lahendamine lähendas meid ka partneritega. Haiglate ja erapartneritega õnnestub koostöö nüüd veelgi paremini, kõik olid ühe asja eest väljas. Vajadusel koguneme kiirelt, teeme kiire otsuse. 

Pille: Meie jaoks oli nii õppetund kui ka õnnestumine see, kui paljusid asju on võimalik ruttu efektiivsemaks ja sujuvamaks muuta, seda nii  õigusruumi muutes kui ka protsesse automatiseerides. Leidsime koostöös partneritega uusi lahendusi, et saaks teenuseosutajatele vajalikud kulud kaetud, koostasime ka välistele osapooltele iga päev aruandeid vaktsineerimise hetkeseisust.  Nuputamist ja pingelist lahenduste otsimist oli muidugi palju.  

Maivi: Eelmise aasta võib meie jaoks kokku võtta sõnapaariga „vaktsineerimise eri“. Alates 2020. aasta jõuludest kutsuti meid appi ka vaktsineerimist korraldama ja iga päev tegeles sellega meie majast üle kahekümne inimese. Vaktsiini tellimine, aruandlus, analüütika, vaktsineerijate töö korraldamine – see kõik tuli lõpuks meie majast. See oli meeletu töö, mille positiivne õppetund oli, et oleme võimelised uut töökorraldust ja ka tasustamismeetodeid päeva pealt rakendama. Kaugteenused on võimalik edukalt tööle saada! Olen meie tiimi üle väga uhke, korduvalt oli inimeste pühendumisest nii hea tunne. 

Mis mind aga näiteks kaugvastuvõttude puhul üllatas, oli see, et need ei jäänud kasutusse esialgu planeeritud  mahus. Tegelikult tehakse praegu videovastuvõtte kahjuks vähem, kui meie sooviksime. Vastuvõtt on küll andmekaitse mõttes turvaline, aga arstid ei ole harjunud ja ei kasuta seda. Samas inimesed väga ootavad kaugvastuvõtte. 

Karl: Kui kaugvastuvõttude variant aastal 2020 tuli, siis see oligi toona ainus võimalus ja võeti seetõttu kiiresti kasutusse. Nüüd on kahjuks vanade liistude juurde tagasi mindud ja seda võimalust enam nii palju ei kasutata, kui kliendid sooviksid.  

Samas, kui inimesel õnnestubki vastuvõtt video vahendusel ära teha, siis analüüside jaoks peab ta järgmisel päeval ikka kümneid või lausa sada kilomeetrit sõitma. Ka logistika tuleb mugavamaks teha, et inimene saaks oma proovid siiski võimalikult kodu lähedal anda. Selles osas on vaja suuri ümberkorraldusi teha ja lahendusi hakkame otsima juba tänavu. 

Maivi: Üks asi, mis mind lõppenud aastal veel üllatas, oli inimeste ettearvamatu käitumine. Kui käis vaktsineerimine, siis ühel hetkel tegid inimesed selle valiku, et neile meeldib mobiilse vaktsineerimispunkti järjekorras seista ja seda isegi siis, kui kuum päike lagipähe paistab. Aga lähedalasuvasse vaktsineerimiskeskusesse, mis oli pooltühi, millegipärast ei lähe. Me tõesti ei oska alati teenuseid planeerides eeldada, kuidas inimene käitub, aga sellistest ootamatutest kogemustest tuleb õppida. 

Karl: Kuidas õppida mõtlema nii nagu kliendid, on läbiv õppetund, millega tuleb ka digiteenust arendades pidevalt tegeleda. Otsusetoe süsteemi arendamise puhul kaasasimegi perearste – õppisime ja katsetasime üheskoos. 

Mismoodi kogutud andmeid kasutusse saada, on praegu üks suur õppimise koht. Me peaks olema sellega palju kaugemale jõudnud. Viimaste aastate sündmused on kogu Euroopas kitsaskohad väga hästi välja toonud ja on tähtis võimalikult ruttu leida viisid, kuidas vajalikud teenused mõistlikul moel avada, et inimesed ei peaks totra bürokraatiaga maadlema.  

Siiski, kohalikud digiteenused on juba praegu edumeelsed. Kindlasti on ka tervishoiuvaldkonnas uusi arenguid, millest me eriti kuulnud pole, näiteks Horvaatiasse puhkama minnes polnud mul aimugi, et retseptiravimite tagavara ei pea kaasa ostma, sest need saab ka kohapealt digiretseptiga kätte. Missuguste viimaste digitaalsete edasiliikumiste üle te ise kõige uhkemad olete? 

Karl: Üks suuremaid asju, mis kõiki inimesi puudutab, on otsusetoe süsteem, mis aitab perearstide tööd efektiivsemaks muuta ja kvaliteeti ühtlustada – see on päris suur asi. Selle pluss on asjaolu, et terviseinfosüsteemis peituvad terviseandmed jõuavad paremini perearstideni ja nende abil on võimalik patsientidele kiiremini ja põhjalikumalt raviplaan koostada. Inimesel võib andmebaasidest infot vaadates mõni asi ka kahe silma vahele jääda, kui aga infot kogub masin, siis masinal juba midagi märkamata ei jää. Nii ei jää loodetavasti ka ükski vajalik analüüs tegemata. 

Sellist üleriigilist süsteemi ei ole kuskil mujal maailmas. Jupikaupa mõne linnakeses või haiglas küll, aga üleriigiliselt mitte. 

On aga ka lihtsamaid uuendusi, mis kõiki puudutavad. Kui teises riigis on vaja esmaabi, näiteks juhtub midagi Soome suusamäel ja appi tuleb helikopteriga kiirabi, siis küsitakse ravikindlustuskaarti. Siinkohal mõeldakse seda sinist plastikkaarti, mis tagab Euroopa Liidu liikmesmaades esmase tervisekindlustuskaitse. Kui sul kaarti kaasas ei ole, siis probleemi lahendab lihtne teenus: nutitelefonis saab eesti.ee portaali minnes vajutada nuppu, et tellin asendussertifikaadi. Minuti pärast saabub meil, millele lisatud PDF-failis on kogu vajalik info olemas. Selleks, et digisüsteemi sisse logida, peab muidugi olema kas Mobiil-ID, Smart-ID või ID-kaart. Eestis ravikindlustuskaarti vaja ei ole, aga reisile minnes tasub see endale tellida, sest tasuline erakindlustus tihti kõiki kulusid ei kata. 

Pille: Kui Euroopa ravikindlustuskaarti kaasas ei ole, siis üldjuhul tuleb teenuse eest ise tasuda. Võttes seejärel raviarved ja maksmist tõendavad dokumendid kaasa ning esitades need hiljem meile, maksame me vajamineva abi kulud inimesele tagasi. On ka võimalus, et välismaa raviasutuses usutakse kindlustuse olemasolu, aga seda ilmselt väga harva. Esinenud on ka juhtumeid, kus Euroopas esitatakse teenuse saamisel ravikindlustuskaart, aga tegelikult inimesel enam kindlustus ei kehti. Sellisel juhul esitab teenuseosutaja riik meile raviarve, aga meie nõuame raha inimeselt tagasi. Alati on kindlam, kui enne reisile minemist on kontrollitud kindlustuse olemasolu ja ka vajalik dokument kaasa võetud. 

Kuidas tervisekassa nime juurutamine läheb? 

Rain: Väga hästi. Kui meedia seda meie käest uurib, siis ikka koos küsimusega, et kui palju oleme selle peale raha kulutanud. Ainuke päriskulu on olnud 2690 eurot varem eraisikule kuulunud tervisekassa.ee domeeni ostmiseks. Kui sümboolikaga kruuse ja pusasid juurde tellime, siis neil on nüüd tervisekassa tekst peal, haigekassa omad on otsas. 

Eks see on ju loogiline, et kui räägime tervise hoidmisest, siis teeme seda tervisekassa nime alt. Aga ümberharjumine võtab aega. Näiteks võib inimestel, kellel on suuremad tervisemured, tekkida hirm, et tegeleme nüüd üksnes tervise edendamisega ja äkki nende murede jaoks ei jätkugi enam raha. Kinnitan, et nii see ei ole. Me töötame selle nimel, et inimeste tervisemured saaksid parima lahenduse.  

Tervisemurede ennetuse osas on tõesti suurem hulk protsesse käimas, näiteks saavad sõeluuringutel osaleda kõik, nii kindlustatud kui ka kindlustamata inimesed. Varakult avastatud kasvajate ravi on kindlasti kiirem, efektiivsem ja inimest säästvam. Kokkuvõttes ka odavam. Usun, et oleme õigel teel ja riigikogu võtab ühel päeval vastu Eesti Haigekassa nimega seotud seaduse muudatuse. See omakorda on samm edasi eestlaste tervema tuleviku suunas. 

Inimeste harjumused muutuvad teatavasti visalt ja ilmselt ei ole neid haiguste ennetamisele lihtne suunata, sest seni, kuni ei valuta, tervise peale eriti ei mõelda. Mida teha, et ennetamine muutuks loomulikuks? 

Maivi: Kui näiteks vähiennetusest rääkida, siis praegu on meil kolm rahvastikupõhist vähi sõeluuringut. Eelmisel aastal kogusime infot, kuidas saada inimesi sõeluuringule – kaardistasime emakakaelavähi sõeluuringu teekonna ja kirjeldasime barjäärid nii inimese kui ka teenuseosutaja seisukohast. Ja tõesti – tuli palju uut infot. Kõige suurem barjäär kipub olema see, et inimene kardab võimaliku negatiivse tagajärjeni viiva probleemiga tegeleda.  

Kutse saatmisest, et tule nüüd sõeluuringule, ei piisa. Inimest tuleb toetada kogu selle teekonna jooksul, lõpuni välja. See tähendab tuge kutse saamisest ja aja broneerimisest kuni uuringu vastuse kättesaamiseni. Kui uuringu vastuses ongi mingi negatiivne leid, peab olema tervishoiusüsteemis kokku lepitud ka see, kuidas inimesega sellisel juhul edasi suheldakse. Kõik protsessid peavad olema arusaadavad ja võimalikult sujuvad.  

On ka bürokraatlikke teemasid, mis vajavad kordaajamist, kasvõi see, kuidas liiguvad erinevad raviarved.  

Kindlasti tuleb sõeluuringuid juurde. Meil on peagi valmisolek alustada kopsuvähi ja eesnäärmevähi sõeluuringu katseprojektiga. Kopsuvähi sõeluuringu katseprojekt on kolme perearsti nimistu põhjal juba ette valmistatud ja proovime sõeluuringu koos ühe maakonna perearstidega sel aastal käivitada. Ka meeste eesnäärmevähi sõeluuringu katseprojektis on ettevalmistused tehtud ja kui oleme kopsuvähi sõeluuringu käima lükanud, jõuame loodetavasti aasta teises pooles ka eesnäärmevähi sõeluuringuni.  

Pille: Sellega, et inimeste suhtumist tervisesse muuta, läheb palju aega. Seejuures on laste ja noorte harimine väga tähtis. Uue põlvkonna mõtteviis võiks ideaalis olla selline, mis toetab tervise – nii vaimse kui ka füüsilise – hoidmist. Soovin, et inimesed mõistaksid – elustiilihaigusi on tõepoolest võimalik ennetada.  

Maivi: See valdkond on meie järgmiste aastate arengukavas sees ja koolitervishoiu teenus on siin üks võtmekoht. Näiteks kooliõe roll on lapse terviseteadlikkuse kasvatamisel suur ja sellega tuleb üha rohkem teadlikult tegeleda. On hea, kui lapsest kujuneb hea tervisekirjaoskusega täiskasvanu, kes annab tulevikus oma tervisthoidva maailmavaate omakorda edasi enda lastele. 

Õnneks oleme jõudnud sinnamaale, et räägime üha  rohkem ka vaimsest tervisest, viimase tõuke andis selleks koroonakriis. Kuidas on tervisekassa selle valdkonnaga toimetanud? 

Maivi: Eelmisel aastal kaardistasime depressiooni põdeva täiskasvanud tööealise inimese raviteekonna. Analüüsisime raviarveid, retsepte ja töövõimetuslehti. Sellel teekonnal on praegu liiga palju auke sees. Tegelikult on teekond lausa katki, sest näeme andmetest, et näiteks antidepressante kirjutatakse inimestele, kellel pole depressiooni diagnoosi, samas depressiooniga patsiendile ravi ei määrata. Sel aastal kavatseme alustada teatud tegevustega, mis olukorda parandaks.  

Mis puudutab laste ja noorte vaimset tervist, siis koolipsühholoog peaks olema juba alusharidusasutustes.  

Psühholooge on meil väga vähe ja järjekorrad pikad. Neid, kes sooviks seda eriala õppida, on piisavalt, kuid õppeasutused ei suuda praegu rohkem psühholooge koolitada. Kas tervisekassa seisukohad saaks siinkohal mingeid muudatusi käima lükata? 

Rain: Tervishoiutöötajaid ongi üldiselt vähe. Arstide äravoolu Soome oleme viimastel aastatel suutnud küll oluliselt pidurdada, kuid õdede puudus on massiline ja COVID-i ajal see ainult süvenes. Õdede puhul on lootustandev, et kolme aastaga on võimalik koolitada uus õde, kuid arsti puhul on see kuus või 14 aastat. Psühholoogidega on tõesti sama lugu, neid pole piisavalt. Kliiniliste psühholoogide puhul käib jätkuvalt kemplus viimase õppeaasta rahastamise üle ja see on masendav.  

Kokkuvõttes saame seda, et tervishoiutöötajaid rohkem oleks, mingil määral mõjutada küll, sest meie kaudu liigub residentide raha. Praegu toimub see veel vanade lepingute järgi, mille alusel tasume summa Tartu ülikoolile. Meil on võimalus kaasa rääkida, diskussioon on alanud. Kuid tempo on selline, et kui täna tellimus teha, siis tulemus jõuab inimesteni alles aastate pärast. Praegu on päris keeruline ette näha, millise valdkonna arste oleks 14 aasta pärast juurde vaja. 

Perearstide puhul on tulevikuvajadus selge, sest me teame nii perearstide keskmist vanust kui ka seda, kui paljud neist lähiaastatel pensionile siirduvad. Perearsti residentuuris peaks seega ilmselgelt palju rohkem kohti olema. Kuid seegi ei taga, et perearste jagub igale poole maakohtadesse, sest 21. sajandil meil enam suunamist pole. Perearst kaugesse maakohta niisama ei lähe, me võime koostöös sotsiaalministeeriumiga talle igasugu toetusi välja mõelda, aga maale mineval perearstil on vaja ka nüüdisaegset infrastruktuuri,  samuti töökohta elukaaslasele-abikaasale, lastele lasteaia- ja koolikohti jne. 

Positiivse poole pealt on viimasel ajal Eestis olukord paremaks läinud ja probleemidele lahendusi otsides mõeldakse laiemalt. 

Kus tervisekassa selles valdkonnas üldse sekkuda saab? 

Maivi: On kolm kohta, kus meie sekkuda saame. Üks on see, et õige inimene teeb lähtudes oma pädevusest õiget asja. Näiteks on meil katseprojekt spetsiaalse väljaõppega õdedele. Disainime teenust, et õde saaks võimaluse teha rohkem, kui ta praegu teeb. See tagab, et arst saab keskenduda arstitööle.  

Teine osa on seotud sellega, et inimene alati ei tea, kuhu, millal ja kelle poole ta peab pöörduma. Ta vajab rohkem suunamist – ta ei pea ise arvama, kuhu ja millise spetsialisti juurde minna tuleks.  

Kolmas koht, kus sekkuda saame, on see, et disainime teenuse, mis on teenuseosutajale kõige sobilikum. Näiteks võib tuua kooliõed, kes vajaksid rohkem toetust ja koostööd. Kasvõi selleks, et nad oskaksid vajadusel üksteist asendada. Kooliõdede töö edendamisesse peaks olema kaasatud ka kooli juhtkond, kohalik omavalitsus ja perearst. 

Kiiresti tervishoiutöötajaid juurde ei teki, lahenduseks on olemasolevate inimeste töö efektiivsemaks muutmine.  

Karl: Siinkohal on headest infosüsteemidest suur abi. On selge, et pereõdede koormust ei saa lõpmatult suureks ajada, aga arvutite abiga saab teatud asjad tehtud. See võimekus järjest kasvab, seejuures meil ongi parasjagu üks innovatsiooniprogramm käsil, mille eesmärk on arvutite abil perearsti jaoks visiidieelset infokogumist ette valmistada. Selle aasta alguses süsteem käivitus ja jälgime nüüd suure huviga, mis sealt tuleb.  

Kui tervisekassa seisab nii tugevalt tervisedenduse eest, ei saa jätta uurimata, missuguseid tervisehoidmise viise te ise kasutate? 

Karl: Kui tervisekassasse tööle tulin, olin elu tippkaalus – 95 kilo. Teadsin, et pean elustiili muutma. Nüüd kaalun juba mitu aastat 77 kilo. Loomulikult tunnen ennast paremini, sest varasemad tervisemured on kadunud. Ma ei ole küll „paduvegan“, aga söön enamasti taimetoitu. Kui tarvitan raskemaid ja tihedamaid toiduaineid, siis söön üle, aga kvaliteetsete veganiroogadega seda ei juhtu. Sporti olen kogu aeg teinud, periooditi lausa mitu trenni päevas ja peaaegu iga päev. Lisaks sellele harrastan aktiivset eluviisi langevarjuhüpetest kaljuronimiseni ja tehnilise sukeldumiseni. Aga seda põhitõde võin kinnitada, et kõhulihased tehakse köögis ja ülesöömist liikumisega tagasi ei tee.  

Maivi: Minu jaoks on kõige tähtsam hoida tööelu ja isiklik elu lahus. Tööpäeva pikkusel peab olema mingi rütm ja olen tõsiselt uhke, kui nädalavahetusel vähemalt ühel päeval arvutit lahti ei tee. Eks me oleme kõik kordamööda auku kukkunud ja siis on tähtis, et kolleeg oskab märgata ja tähele panna, kui keegi on ennast üle koormamas.  

Mul on ka väga äge koer, teen temaga iga päev vähemalt kolme-neljakilomeetrise ringi ükskõik kui tuisuse ilmaga. Jooksen, suusatan ja mängin tennist ka.  

Pille: Minule on vajalikud õhtused jalutuskäigud. Arvuti kinni ja kõndima. Isegi kui meie koera pole linnas, tunnen õhtul väljamineku vajadust ja siis olen mina see, kes ust kraabib. Minu üks lõõgastuskoht on kindlasti ka maakodu. Mõtlen küll, et appi, jälle tuleb kevad ja vaja aias töid tegema hakata, aga see on tegelikult parim viis töömõtetest puhkamiseks. Samas, mõnikord tulevadki lõõgastudes ja muid asju tehes kõige paremad tööalased mõtted ja lahendused. 

Rain: Tervisedenduses püüame tõesti olla eeskujuks. Oleme osalenud firmaspartakiaadidel ja saame ka riigitöötajate spordivõistlustel järjest paremaid tulemusi. Sport mulle meeldib, kuid toitumisel, eriti regulaarsel toitumisel, on mul arenguruumi. Olen siiski jõudnud selleni, et päeva jooksul söön vähemalt korra sooja toitu.  

Mis aga puudutab vaimse tervise hoidmist, siis laupäeviti ja pühapäeviti ma meediast arvamusliidrite debatte ei jälgi. Ühel hetkel oli nii, et tervisekassale käis vaktsineerimisalaste töökorralduste andmine raadio või televisiooni kaudu. Otsustasin, et vähemalt nädalavahetusel on mul võimalus seda mitte kuulata.  

Millised on tervisekassa praegused peamised fookuspunktid? 

Rain: Alanud aastal on meie fookus neljal põhilisel asjal: terviseteekond, raviteekond, digiteekond ja asutusesisene areng, et olla kompetentse meeskonnaga teenusepõhine organisatsioon.  

Inimene, kelle on tervisemure, ei pea teadma – kasutades võrdlust söögikohast  –, kuidas toormaterjal kööki jõuab, millised on kokad, kuidas soovitud roog valmib ja kes selle lauale toob. Inimese jaoks on oluline, et ta saab valmiskujul kätte selle asja, mida tal antud hetkel vaja on ehk tema tervisemure saab parima võimaliku lahenduse.  

Lõpetuseks. Teie töövaldkond on tõsine, ent igapäevaelus huumorit märgates jaksab kindla peale rohkem. Mida koomilist on ette tulnud?

Pille: Kui minu laps veel lasteaias käis ja lapsed rääkisid sellest, mis tööd vanemad teevad, siis Ruudo ütles, et tema ema töö on maksta pensionäride arstiarveid. 

Rain: Peab olema valmis seletama mis iganes probleemi. Näiteks kui rotid ülitähtsa kaabli läbi närisid ja digiregistratuur ning retseptikeskus paarkümmend minutit ei toiminud, tuli mul juhtunut järgmisel hommikul Terevisioonis selgitada.  

Karl: Meie andmeanalüütika raalis koroonavastase vaktsineerimise andmeid ja tuli välja, et üks inimene on koodi järgi vaktsineeritud odava LED-pirniga tuntud ehitusketi veebipoest. See on naljakas ja kurb korraga, kuna näitab väga hästi, kus on riigis ühed suuremad digiteenuste arendamise väljakutsed. 

Maivi: Oleme tervisekassa teemadega sageli meedia tähelepanu all. Ühel õhtul valmistusin järgmise päeva raadiointervjuuks ERR-ile. Eks minu poeg Mattias pani tähele, et olen intervjuu pärast veidi mures ja püüdis minu pinget leevendada, öeldes vahvalt, et ära muretse, kes seda raadiot ikka nii väga kuulab.