Made kogemus vabatahtlikuna koroonakriisis: vähem juhendeid ja kiiremini

Meie hea kolleeg Made Bambus jagas oma kogemust sellest, kuidas ta osales eriolukorra ajal vabatahtlikuna koroonakriisi tõttu hoolekandeasutuste töös.

Esmalt ehk räägime lähemalt sellest, kuidas ja milleks loodi tervishoiu spetsialistidest vabatahtlike andmebaas VAAB, eesmärgiga tugevdada kriisiajal tervishoiusüsteemi, viies kokku tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna väljaõppega vabatahtlikud ja organisatsioonid.

Eestis on tuhandeid spetsialiste, kelle kohta tervishoiuasutustel ei ole informatsiooni, sest nad ei tööta enam tervishoiuasutustes. Seetõttu korjaski VAAB turvatud andmebaasi inimeste andmeid, kellel on vastav erialane väljaõpe ja kes on valmis vajaduse korral appi tulema.

Üheks selliseks inimeseks on meie kolleeg Made Bambus. „Sel hetkel ei olnud kellelgi meist arusaama, kuhumaani kriis süveneb ja mis üldse saama hakkab,“ räägib Made, kes tundis vastutust endast märku anda ja vajaduse tekkimisel võimetekohaselt appi minema.

Andmebaas töötas põhimõttel, et appikutse saabumisel pidi igal juhul reageerima, vajutades vastavalt nuppu „saan aidata“ või „ ei saa aidata“, selline lahendus  aitas koordineerijatel abistajate seas paremini orienteeruda.

„Abikutseid hakkas tulema kohe- esialgu ootuspäraselt Kuressaare Haiglasse, siis samasse kohta sõjaväestatud välihaiglasse. Seejärel kuhugi Tallinna piirkonda elanikke masstestima, PERH-i EMO õuetelki jne. Vastasin abikutsetele pidevalt eitavalt ja olgem ausad, tundsin end üha halvemini, et kuidas siis nii, mitte ükski asi mulle ei sobi, aga aitama olin valmis. Mõnevõrra leevendas halba enesetunnet, et minu arvukad tuttavad ja sõbrad tervishoiusüsteemist olid sel perioodil valdavalt kodus. Seetõttu jäi sel hetkel ka mulle hämaraks asjaolu, et miks nn „reservväelasi“ püüti kaasata, samal ajal, kui põhijõud eemal olid,“ räägib Made.   

Peale tavapärast tööd sai Made vahepeal (märtsi lõpus/aprilli algul)  teha koostööd ka Põhja-Eesti kriisistaabiga, kus ta sai ülesandeks koostada üldhooldekodudes õendusabi tagamise  ja õendusteenuse sisukirjelduse juhend COVID19 nakkusohust tingitud eriolukorras. Juhendi koostamise käigus viis Made end kurssi maailma mõjukaimate organisatsioonide (WHO, Centers for Disease Control and Prevention )  seisukohtadega, kuidas korraldada vastavates osakondades tööd, et viia nakatumisoht miinimumini.

„Sel hetkel oli see erakordselt oluline, sest  hoolekandeasutuste õigest tegutsemistaktikast ja tervishoiuteenuste toimepidevusest COVID-19 tingitud eriolukorras sõltus ja sõltub ka edaspidi haiguse suurima risikigrupi elu ja tervis“, selgitas Made. Nimetatud juhend andis ülevaate, kuidas kriisiolukorra suurenemisel tagada üldarstiabi ja õendusabi osutamine ning kirjeldas kriisiolukorrast lähtuvalt õendusabi tegevuse sisu ning olulisemaid töökorralduse muudatusi hoolekandeasutustes.

Kiire taip, kiired käed ja jalad ning  meeskonnatöö, see oli edu võti siis ja on ilmselt ka edaspidi!

Made  on oma elust 15 aastat töötanud sünnitusmajas eesliinil – sünnitusosakonnas ja ka intensiivravis, kus tema sõnul tuli selle aja jooksul kriitilisi olukordi ette ikka rohkem kui mõni üksik. „Kiire taip, kiired käed ja jalad ning  meeskonnatöö, see oli edu võti siis ja on ilmselt ka edaspidi,“ usub Made.

Lisaks on Made kümme aastat olnud Eesti suurima naistekliiniku ämmaemandusjuht, mis tekitas muuhulgas teadmisi haigla infektsioonikontrolli nõuetest. Sotsiaalvaldkonnaga puutus ta teoreetiliselt kokku Tallinna Ülikooli magistriõppes, kuid praktiliselt haigekassas erinevaid ameteid pidades, millest olulisim oli sel aastal tervishoiuteenuste loetellu jõudnud õendusteenus hoolekandeasutustes.

„Seega, kui ühel heal päeval tuli kutse asuda hoolekandeasutusi nõustavaks infektsioonikontrolli volinikuks, siis ei mõelnud ma hetkegi – kes siis tõesti veel, kui mitte mina ja millal siis veel, kui mitte praegu“, lisas Made. Selleks tuli tal PERHis läbida lühikoolitus ja teha eksam. Made lisas, et infektsioonivolinike eesmärgiks ei olnud minna asutust kontrollima, vaid anda nõu, jagada teadmisi ja oskusi hooldekodu töötajatele, et ennetada COVID- 19 puhangut.

„Nõustasime juhtkonda ja personali peamiselt käte hügieeni, isikukaitsevahendite nõuetekohase kasutamise, isolatsioonipõhimõtete rakendamise ja desinfektsiooni töövõtete  osas,“ lisab Made.  Made väljakutseks olid kokku üheksa üldhoolekandeasutust nii Pärnumaal, Harjumaal kui Tallinnas.

„Külastuste kokkuvõtteks võin öelda, et see oli väga vajalik ettevõtmine, kus joonistus välja palju sarnast, seda nii positiivses kui ka negatiivses võtmes. Tugevamana tundsid end need asutused, kus oli tihe koostöö tervishoiutöötajatega ehk kus olid õe ametikohad või kus oli hea koostöö perearstiga. Ootuspäraselt ebakindlamad olid need, kus õde ei olnud, seetõttu veendusin veelkord, et õendusteenuse rahastamisega hooldekodudes on haigekassa õigel teel. Hoolekandeasutuste juhatajad on minu hinnangul enamasti  suure pingekoorma all, kuid teinud kõik endast oleneva, et olukorraga toime tulla,“ kiitis Made.

Made tõi välja, mida edaspidiseks eriolukorrast õppida:

• valmisolek ja proaktiivsus: praegu andis tunda see, et riik ei olnud eriolukorraks valmis, kuna hooldekodud töötasid eriolukorraks valmistudes juba mitu kuud igasuguste juhenditeta. Juhendid hakkasid massiliselt saabuma aprilli algul, kuid nende haldamine oli ja on praktikas keerukas. Seega edaspidi olgu juhendid lühidad, selged ning praktikutel teadaolevad kontaktid, kust nõu ja abi saada
• ka hoolekandeasutused vajavad tervishoiuasutustega sarnast infektsioonikontrolli raamistikku, sh perioodilist väljaõpet,  sest teadmised annavad kindlustunde
• rohkem ei ole alati parem: isikukaitsevahendeid tuleb kasutada sihipäraselt ja õigesti, mitte kõike korraga ja rohkem kui vaja. Käsi tuleb pesta õigesti, mitte palju ja valesti, koristada  tuleb õigesti ja õigete vahenditega, siis on sellest kõigest ka kasu.