Luuhõrenemine – vaikne oht, mida saab ennetada
Luuhõrenemine ehk osteoporoos on salakaval haigus, mis võib kulgeda aastaid ilma vaevusi tekitamata. Foto: pildipank
Luuhõrenemine ehk osteoporoos on salakaval haigus, mis võib kulgeda aastaid ilma vaevusi tekitamata. Osteoporoosi tagajärjel muutuvad luud nõrgaks ja hapraks ning seetõttu on luumurrud väga kerged tekkima.
Osteoporoos on luukoe ainevahetuslik haigus, millele on iseloomulik luude tiheduse vähenemine ja kvaliteedi halvenemine, rahvakeeli luuhõrenemine.
Keda luuhõrenemine ohustab?
Kõige enam on osteoporoosist ohustatud keskealised ja vanemad naised, kelle kehas toimuvad menopausi ajal ja järel hormonaalsed muutused. Osteoporoos võib tekkida ka noorematel naistel ja meestel päriliku eelsoodumuse (kui peres on lähisugulasel olnud osteoporoos) või muude riskitegurite olemasolul. Luuhõrenemise riskitegurid on alakaalulisus, vähene füüsiline aktiivsus, suitsetamine ja liigne alkoholitarvitamine.
Osteoporoos võib tekkida ka mõne kroonilise haiguse või selle raviks kasutatavate ravimite tõttu. Näiteks soodustavad osteoporoosi teket mitmesugused reumaatilised haigused, kilpnäärme- ja kõrvalkilpnäärmehaigused, seedetraktihaigused ja kroonilised neeruhaigused. Ravimitest soodustavad osteoporoosi teket pikka aega suures annuses tarvitatavad glükokortikosteroidid, mis on kasutusel paljude põletikuliste haiguste ravis.
Luuhõrenemine valu ei tee
Luutiheduse vähenemine otseseid sümptomeid, näiteks puusa- või seljavalu, kaasa ei too. Küll aga võivad tekkida osteoporootilised luumurrud ehk haprusmurrud. Haprusmurrule on iseloomulik, et luumurd võib tekkida ootamatult ja ka iseeneslikult isegi kergete traumade korral, näiteks kodus vaiba taha takerdudes ja kukkudes või libedal teel tasakaalu otsides. Luumurrud võivad esineda ükskõik millistes luudes, kuid kõige sagedamini esineb murde just lülisambas, randmepiirkonnas ja puusapiirkonnas reieluukaelas.
Luumurru paranemine võtab aega. Lisaks raskendatud liikumisele võib murruga kaasuda krooniline valu ja funktsioonivõime alanemine. Iga haprusmurd suurendab omakorda riski järgmise luumurru tekkeks. Reieluu kaelaosa murd on kõige tõsisem osteoporoosi tüsistus – sellise murruga patsient vajab tavaliselt haiglaravi. Osteoporootiline reieluumurd viib pea alati märgatava elukvaliteedi vähenemise ja kõrvalabi vajaduseni, lisaks on sellise murru järel suurem suremus kuni kümne aasta jooksul.
Raili Müller, Tartu Ülikooli Kliinikumi reumatoloog. Foto: erakogu
Kuidas luuhõrenemist ära hoida?
Oluline on osteoporoosile mõelda ja luumurru ennetusega tegeleda juba enne esimese haprusmurru teket. Luude tervise säilitamine algab lihtsatest asjadest: liikumine, tasakaalustatud toitumine ja kukkumise vältimine.
Liikumine: iga samm aitab!
Lapse- ja täiskasvanueas sportimine ennetab ning pidurdab osteoporoosi arengut. Treenides muutuvad lihased tugevamaks ja tasakaal paraneb, see vähendab kukkumise riski. Kõik spordialad, mis nõuavad hüppamist, jooksmist või tantsimist ja raskuste kasutamist, mõjuvad luudele tugevdavalt. Kõige olulisem on liikumisest rõõmu tunda, sest siis on suurem tõenäosus, et treenimisest saab igapäevaelu loomulik osa. Kui inimene pole varem regulaarselt sporti teinud, siis mõjub ka kerge kehalise koormusega liikumine luustikule positiivselt.
Treenida tuleks vähemalt kolm korda nädalas, isegi kergem trenn aitab. Ka see, kui minna poodi jala, mitte auto või ühistranspordiga, ja liikuda treppidest, mitte liftiga, on lihtsad igapäevased võtted, mis aitavad nii luutervist kui ka üldtervist parandada. Osteoporoosi patsiendijuhendist leiab ka samm-sammulisi piltidega varustatud juhiseid harjutuste tegemiseks.
Tugevad luud saavad tuge toidust
Toiduga ei saa täiskasvanueas luumassi suurendada, kuid õige toitumine võib ära hoida osteoporoosi arengu ja on ka oluline komponent osteoporoosi ravis. Igapäevases menüüs on oluline piisava kaltsiumi ja D-vitamiini sisaldusega toit, kuid ennekõike tuleks süüa tervislikku, vitamiinide- ja mineraalaineterikast toitu.
Rohkelt hästi imenduvat kaltsiumit on piimas ja piimatoodetes (jogurtis, kohupiimas, keefiris, juustus jne). Laktoositalumatuse korral on võimalik valida laktoosivabad piimatooted. Veidi vähem on kaltsiumit mõnedes köögiviljades (oad, brokoli, lillkapsas), pähklites ja väikestes kalades. Tasub ka teada, et liigne kohvijoomine võib takistada kaltsiumi omastatavust. Rohkem kui kolm tassi kohvi iga päev võib mõjutada kaltsiumi imendumist ja põhjustada luumassi kadu.
Ööpäevas saadava kaltsiumi kogus võiks olla 800–1300 mg. Kui seda kogust toiduvalikuga ei saavuta, tuleks juurde võtta kaltsiumit sisaldavaid toidulisandeid – nende valik on apteekides rikkalik.
Vananemisega käib sageli kaasas lihaste kadu ehk sarkopeenia teke. Nõrgad lihased suurendavad kukkumise ohtu. Lihasmassi säilitamiseks on oluline igapäevane piisav valgu tarvitamine. Tervise Arengu Instituut soovitab üle 70-aastastel inimestel tarvitada 1 g valku 1 kehamassi kg kohta päevas. See tähendab, et 80 kg kaaluv eakas peaks sööma 80 g valku päevas.
Lisaks on luude tervise seisukohalt tähtis tarbida D-vitamiini. Toidus on seda kõige enam kalas, piisava D-vitamiini saamiseks tuleks kalatooteid süüa iga päev ja suures koguses. Siiski me ei saa tavapärasest toidust enamasti piisavalt D-vitamiini. D-vitamiini toodetakse inimeste nahas päikesekiirguse toimel, seega selle peamine allikas on päikesevalgus. Eestis võib loota päikesekiirgusele ainult maist septembrini ja sedagi siis, kui suvi on päikeseline. Seetõttu on D-vitamiini defitsiit meie kliimavöötmes laialt levinud.
Samuti aeglustub eakatel inimestel D-vitamiini süntees nahas ja väheneb imendumine soolestikust. Kõike seda arvesse võttes on nii osteoporoosi ennetuses kui ka ravis näidustatud D-vitamiini toidulisandi kasutamine aasta ringi.
Kui D-vitamiini tase vereseerumis pole teada või see on normaalses vahemikus, siis osteoporoosi ennetamise või ravi eesmärgil võiks päevas tarvitada 800–2000 toimeühikut (TÜ) ehk 20–50 mikrogrammi (µg) D-vitamiini.
Kukkumisi tuleb iga hinna eest vältida
Enamik luumurde tekib kukkumise järel. Seega on haprusmurdude vältimises tähtis roll kukkumiste ennetamisel. Kukkumist võivad soodustada muud kaasuvad haigused, ravimid või ka välised tegurid (nt libe tee). Kõige enam põhjustavad kukkumisi lihaste nõrkus, üldine jäikus, liigeseprobleemid, tasakaaluhäired, pearinglus, nägemise halvenemine ja dementsus. Kõik tegevused, mis tugevdavad lihaseid ja parandavad tasakaalu, aitavad ka kukkumisi vältida. Kukkumiste vältimise nurgakiviks on igapäevane füüsiline aktiivsus.
Perearstiga tuleks läbi vaadata iga päev kasutatavate ravimite nimekiri, et võimalusel vähendada uimasust tekitavate ravimite hulka ja annust.
Luumurdude ennetamiseks on abi järgnevatest sammudest:
- Eemalda põrandalt lahtised vaibad ja juhtmed.
- Kasuta toas korralikke, jalaspüsivaid jalanõusid või libisemiskindlaid sokke või käi paljajalu.
- Korrasta põrandapinnad: eemalda ajalehevirnad, väikesed pingid ja muu korralagedus.
- Treppidel liikudes kasuta käsipuud. Vajadusel kasuta liikumisel abivahendit (kark, rulaator jne).
- Ära roni kõrgustesse ebastabiilse tabureti või muu sellise abil.
- Lase paigaldada käetoed tualetti, vannituppa.
- Vajadusel kasuta duši all käies stabiilset tooli.
- Duši alt tulles jälgi, et põrand ei oleks libe.
- Hinda, kas kodus on piisav valgustus.
- Kanna prille, kui need on määratud.
- Ära tarvita alkoholi.
- Palu pereliikme või sotsiaaltöötaja abi, et teha turvalisuse tagamiseks vajalikud muudatused.
Luuhõrenemise ravi on pikaajaline
Kui osteoporoos on juba tekkinud, on tarvis alustada raviga. Ravi eesmärk on peatada edasine luumassi vähenemine ja vähendada luumurdude tekkimise riski. Ravi koosneb kahest osast:
- Elustiilimuutused – liikumine, toitumine, kukkumiste vältimine.
- Ravimid – need määrab arst, kui murdude risk on suur.
Ravimite võtmist tuleks alustada juhul, kui esineb suur luumurrurisk – seda aitab esialgu välja selgitada perearst või -õde. Arst hindab, kas esinevad osteoporoosi riskifaktorid, ning vajadusel täidab koos patsiendiga luumurru riski hindamiseks FRAX küsimustiku. Kui küsimustiku põhjal selgub, et riskiskoor on suur, suunab perearst patsiendi luutiheduse uuringule ehk luudensitomeetriale (DXA uuring).
Osteooporoosi medikamentoosse raviga alustatakse siis, kui FRAX-i ja/või DXA uuringu tulemusel selgub, et luumurru risk on suur. Kui inimesel esinevad osteoporoosi riskitegurid ja tal on juba olnud tõsine haprusmurd (vähese energiaga või ilma traumata lülisambamurd või reieluu proksimaalse osa murd), on ravi alustamine näidustatud ka ilma lisauuringute tegemiseta.
Luutiheduse paranemine raviga tekib aeglaselt, seega osteoporoosi ravi peab olema järjepidev ja kestab aastaid. Eestis on saadaval erinevaid osteoporoosi ravimeid, koos arstiga saab valida neist sobivaima. Ravitulemust hinnatakse üldiselt iga 2–5 aasta järel. Vajadusel muudetakse ravi, kuid arstiga nõu pidamata ravi katkestada ei tohiks.
Osteoporoosile on oluline mõelda kogu elu jooksul. Kõige parem osteoporoosi ravi on ennetus juba enne esimese luumurru teket. Osteoporoosi ennetuse aluseks on igapäevane füüsiline aktiivsus ja täisväärtuslik toitumine alates lapseeast. Kui luuhõrenemine ja/või haprusmurd on tekkinud, siis on järgmisi luumurde võimalik ennetada ravimitega.
Raili Müller, Tartu Ülikooli Kliinikumi reumatoloog