Lastekirjanik Kristiina Kass: Ehk paneb minu pere lugu kedagi oma tervisesse tõsisemalt suhtuma

Armastatud lastekirjanik Kristiina Kass teab, mida räägib. Ta on kaotanud vähi tõttu mitu väga lähedast inimest – ränk haigus on võtnud temalt mõlemad vanemad, samuti lahkus pahaloomulise kasvaja tõttu siit ilmast noorelt tema õde. Lootuses julgustada naisi oma tervist kontrollima, on 51-aastane kirjanik valmis oma lugu jagama.

Lein on väga tundlik teema, millest ei ole lihtne avalikult rääkida. Kass aga ei kõhkle – kirjanikuna teab ta hästi, et isiklikud lood puudutavad sügavamalt ja panevad mõtlema. Praeguseks on tema lähedaste lahkumisest möödunud piisavalt palju aega, et sellest rääkimine ei ole enam nii valus.

„Ehk paneb minu pere lugu kedagi oma tervisesse tõsisemalt suhtuma ja annab uuringutele minemiseks julgust,“ loodab ta. Kass käib ise regulaarselt kontrollis ning kutsub ka kõiki teisi naisi sõeluuringutel osalema.

Hüvastijätt vanematega

Kass räägib, et nad olid õega väga noored, vaevu iseseisvasse ellu astunud, kui kaotasid vähile oma ema. Ema võitles haigusega kolm aastat, enne kui see temast lõplikult jagu sai. Hüvastijätt emaga oli neile mõlemale väga raske. Seda enam, et alles mõni aasta varem oli sama haigus viinud neilt isa.

Nüüdseks juba üle 30 aasta Soomes elanud Kassil on kaks täiskasvanud tütart Petra ja Liisa, kes mõlemad on terviseteemadel väga teadlikud ja suhtuvad tervise eest hoolitsemisse täie tõsidusega. Emana tahab ta oma lapsi toetada ja nende jaoks olemas olla nii kaua, kui vähegi võimalik.

„Mul on kohutavalt kahju, et mu tütardel ei olnud võimalust oma vanavanemaid tunda. Nad olid väga inspireerivad inimesed. Mu isa ja ema olid mõlemad kirjanikud ja oma kirjutamispisiku olen pärinud just neilt – nende eeskujul pidi ka minust kirjanik saama ja nii läkski,“ räägib Kass.

Kaotusvaluga leppimine

Kassi tütred teavad, et nende vanavanemad surid mõlemad vähki ning nägid oma tädi kõrval lähedalt, mida see haigus inimesega teeb. „Minu õel oli mu lastega väga lähedane suhe. Ta oli suurepärane tädi ja neile mõlemale tohutult kallis. Kui mu õel 35-aastaselt vähk avastati, oli see suur šokk kogu meie perele,“ meenutab Kass.

Kassi õde elas vähiga kümme aastat, enne kui tal raskele haigusele lõplikult alla vanduda tuli.

„Lubasin õele juba kohe vähist teada saades, et kui vaja, siis lähen tema juurde Saksamaale. Ja läksingi, jõudsin õnneks neli viimast päeva tema kõrval, samas hooldekodutoas veeta. See oli väga ränk, aga väga vajalik kogemus. Ka lapsed elasid oma tädist ilmajäämist väga raskelt üle.“

See kogemus on aga õpetanud neid oma tervisele tähelepanu pöörama ja arstiteadust usaldama. „Minul endal ei ole õnneks suuremaid tervisemuresid olnud. Ma olen aga lähedalt näinud, kuidas mu pereliikmetel on tulnud üksteise järel vähile alla vanduda. Tean, mida see tähendab. Seetõttu käin regulaarselt uuringutel ja jälgin oma tervist,“ räägib Kass.

Sõeluuring võib päästa sinu elu!

Kass kutsub üles kõiki naisi sõeluuringus osalema ja selgitab, et uuringul käimine annab parima võimaliku kindlustunde. Eriti nüüd, kui teadus ja meditsiin on teinud suuri edusamme. Sõeluuringu abil on võimalik kasvaja teket ennetada või avastada enne, kui see on hakanud organismis levima. Probleemile varakult jaole saades saab raviga õigeaegselt alustada – nii võib sõeluuring päästa sinu elu.

„Minu jaoks jääb täiesti arusaamatuks, miks inimesed kontrollis ei käi, kui neile see võimalus antud on."

Kass räägib, et Soomes on tervisekontrollis käimine täiesti loomulik ja rutiinne elu osa. „Nii nagu käime regulaarselt näiteks hambaarsti juures, samamoodi minnakse kutse saabudes ka sõeluuringule. Eestis see veel nii iseenesestmõistetav kahjuks ei ole,“ toob ta näite. Ka statistika kinnitab, et Soome naised on aktiivsemad sõeluuringus osalejad. Soomes on juba aastaid emakakaelavähi sõeluuringus osalenud ligikaudu 70 protsenti kutsutud naistest. Samal ajal osales Eestis näiteks möödunud aastal kõigest 42 protsenti uuringule kutsututest.

„Minu jaoks jääb täiesti arusaamatuks, miks inimesed kontrollis ei käi, kui neile see võimalus antud on. Nii ema kui ka kirjanikuna tahan kirjutada oma ellu veel palju ilusaid peatükke ja usun, et seda tahame me kõik,“ kinnitab ta. „Tol ajal oli meditsiin muidugi vähem arenenud. Tänapäeval suudetakse õnneks palju enamat. Aga sellegipoolest on vähiga nii, et selle õigel ajal avastamine on kõige olulisem. Naised, palun osalege sõeluuringul!“