Lastehaigla EMO õe argipäev: võlukapp, lauluviis ja palavikus lapsed

Väikesed nipid aitavad last rahustada

Vajadusel alustab triaažiõde ka protseduuridega, näiteks võtab vereproovi. Kuidas aga väikelapsele selgeks teha, et süstalt pole vaja peljata ja verevõtu ajal tuleb rahulikult paigal püsida? „Teinekord tuleb ette ka 15–16-aastaseid, kes nutavad ja kardavad verevõtmist paaniliselt,“ viitab Riina, et hirm pole sugugi ainult väikelastele omane. Tema nipp nii väikeste kui ka suuremate patsientidega hakkamasaamiseks kõlab pealtnäha lihtsalt – last tuleb osata tajuda ja aru saada, mida ta kardab. Siis saab hakata lahendusele mõtlema. 

Näiteks sõlmib Riina lastega kokkuleppeid. „Kui on vaja verd võtta, siis esmalt räägin patsiendiga.  Rääkimise ajal aga valmistan juba mõttes protseduuri ette – vaatan veene ja kui leian sobivaima, siis pakun lapsele välja, et teeme kokkuleppe: ma proovin ainult ühe korra. Kui verevõtmine ei õnnestu, siis lähen ära ja verd ei võta. See tavaliselt sobib lastele, sest nad saavad kindlustunde – üks protseduur ja ongi kõik,“ kirjeldab Riina oma töövõtteid. Lisaks on ka meeneid, mida lastele jagada: kleepse ja silikoonist käevõrusid kirjaga „Olid tubli“, märke, õhupalle ja mõndagi muud. „Väike meelespidamine aitab last ja tema saavutust protseduuride ajal tunnustada,“ räägib Riina.

Alati aga kokkuleppeid sõlmida ei õnnestu. Riina nendib taas, et õel on väga palju teise inimese tajumist nõudvat tööd. „Ma pidevalt analüüsin, mis tüüpi laps või noor mu juures on, mis talle meeldida võiks, millises trennis ta käib. Last huvitavatel teemadel juttu tehes läheb tal pinge maha ja protseduuride tegemine on siis juba lihtsam.“  

Lastehaigla EMO kõige pisemad patsiendid loomulikult vestlust arendada ei suuda, kuid ka nende jaoks on Riinal nipp – nutvatele beebidele ta laulab, tavaliselt filmist „Siin me oleme“ tuntud lugu „Kui on meri hülgehall“. „See toimib. Beebi nutt raugeb ja ta hakkab ringi vaatama. See pilk, mis tal silmis on, annab mulle kindlust, et teen õiget asja.“  
Väikeste patsientide valu vähendamiseks ja ärevuse leevendamiseks on veel üks võimalus. „Meil on fuajees võlukapp. Kui emme piiksutab selle juures pangakaardiga, saab laps omale meelepärase maiustuse või joogi ning seejärel hakkab tal silmanähtavalt parem,“ naerab Riina snäkiautomaadi „võluvõimet“ tutvustades. 

Karjumine järjekorras ette ei aita

Kui küsin Riinalt, mis talle tööl meelehärmi tekitab, vastab ta esmalt, et meelehärmi ei saa ta endale lubada, sest temast oleks ebaprofessionaalne stressi minna. „Pigem ma ütleks, et vahel on olukordi, mis teevad meele kurvaks ja üllatavad. Näiteks lapsevanemad, kes teinekord on jäigad ja mõistmatud. Mõni tõstab häält, teine kasutab robustseid sõnu, et väljendada oma pahameelt liiga pika ooteaja üle arstile pääsemisel.“  

Kuid pikaks kujunenud ootamisel on objektiivne põhjus, sest patsientide järjekord moodustub vastavalt triaažiõe määratud triaažikategooriale – kui „rohelise“ triaažikategooriaga patsiendid on varem EMO-sse jõudnud, aga pärast neid tuleb raskemas seisundis, näiteks „oranž“ patsient, siis tema pääseb esmajoones arsti juurde. Riina mäletab juhtumit, kus järjest saabus kaks raskes seisus, sh krambitavat last, kes viidi kohe tohtri vastuvõtule. „Seepeale haaras ooteruumis üks isa mul käest kinni ja karjus, et miks te võtate järjekorras vahele, kas te ei oska oma tööd teha. See tõi küll pisara silma.“ Õnneks jagub ka viisakaid lapsi ja nende vanemaid, kes ei pea paljuks tänugi avaldada.

Arusaadavalt on selliseid tööpäevi, kus laste EMO triaažiõde saab pool tundi rahulikult laua taga istuda ja kohvi juua, sest ühtegi patsienti pole, haruharva. „Suvel, kui on väga soe ja lapsed linnast ära, seda vahel juhtub. Aga siis hakkab mul kohe igav,“ kinnitab Riina, kes kahtlemata on oma töö fänn. „Ma leidsin lastehaiglas töötades oma missiooni! Kui on olnud kolm vaba päeva, siis ma juba väga ootan tööleminekut,“ räägib Riina, lisades, et tööle kibelemise üks põhjus on ka super kolleegid. „Saan nendega rääkida ja pingeid maandada nii töistel kui ka eraelulistel teemadel. Nad kuulavad, toetavad ja ei mõista kunagi hukka,“ kiidab Riina töökaaslasi, kellega koos aidatakse iga päev kaasa haigete laste paranemisele. Sest võlukapp – see aitab vaid korraks. 
 

Tallinna Lastehaigla õendusjuht Liina Harjus-Soostar kolleegist:
Riina töö lastehaiglas paistab silma erakordse tähelepanu- ja empaatiavõimega, millele lisandub suutlikkus teha kiireid, kuid kaalutletud otsuseid, mis on meie väikeste patsientide jaoks kriitilise tähtsusega. Triaažiõe roll on hindamatu – just tema on tihti see, kes esimesena kohtab lapsevanemaid ja lapsi, pakkudes neile turvatunnet ja toetust. Riina oskus rahulikult ja professionaalselt juhtida keerulisi ja pingelisi olukordi tagab selle, et meie patsiendid saavad vajaliku hoolduse kiiresti ja asjatundlikult. Oleme väga tänulikud Riina panuse eest meie haigla meeskonna ja laste tervise heaks!

Heli Lehtsaar-Karma
Tervisekassa kaasautor