Kogemused hinnakujundusega - osapoolte ootused ja väljakutsed

Tiina Sats, Eriarstiabi paketi arenduse talituse juht

Tervishoiuteenuste hinnakujundus on üks olulisemaid protsesse, mille eest haigekassa vastutab. Hinnakujunduse kaudu täidab haigekassa kahte ülesannet: ravikindlustuse raha otstarbeka kasutamise tagamine ja kvaliteetse ravi võimaldamine. Selles protsessi õnnestumiseks on esmatähtis, et kõik osapooled, nii haigekassa kui ka erialaseltsid ja raviasutused mõistaksid enda vastutust ja rolli. Kõikide osapoolte ühine vastutus on avaliku raha läbipaistev ja sihipärane kasutamine. Haigekassa roll on pakkuda selget metoodikat ja igakülgset tuge selles valdkonnas, erialaseltside ja raviasutuste ülesanne on pakkuda sisendinformatsiooni nii teenuste läbiviimise kui ka kuluandmete kohta. Aastate pikkused kogemused on näidanud, et juhul kui haigekassa ja erialaseltside/raviasutuste vahel on hea koostöö on ka tulemus kvaliteetne ning osapoolte jaoks arusaadav. Kuigi poolte huvid on mõnevõrra lahknevad, on hea koostöö tulemusena pooltel arusaamine, kuidas hinnad kujunesid ning mida need täpselt sisaldavad.

Ootused on suures plaanis olnud osapooltel sarnased - saavutada õiglased hinnad, kuid õiglase hinna tõlgendus võib olla mõnevõrra erinev. Üldjuhul on esmaseks proovikiviks metoodika mõistmine, tihtilugu tekib koostööpartneritel küsimus, kas kasutatav metoodika on siiski õige. Tuge metoodika õigsuse tõestamisel on pakkunud erinevad analüüsid, mis välised eksperdid on hinnakujundusest teinud. Enamikel juhtudel oleme pärast selgitusi sellest etapist edukalt edasi liigutud. Seejärel on järgmiseks katsumuseks kõikide vajalike ressursside kirjeldamine erialaseltsi poolt. Erialaseltsid kirjeldavad raviteenuse osutamiseks vajalikke vahendeid ilma kuluandmeteta. See on pikk ja detailne protsess, kus on omad väljakutsed. Näiteks võivad praktiseerivale arstile tunduda mõned teenuse osutamise aspektid nii iseenesest mõistetavad, et võivad jääda erialaseltsi poolt mainimata. Teisalt võivad praktikad olla erinevates raviasutustes mõnevõrra erinevad. Kuid kuniks haiglatel ei ole oma hinna ja kuluarvestuse võimekust, peavad erialaseltsid tegema ära mahuka teenuse kõikide komponentide kirjeldamise. Järgmine samm selles protsessis on kuluandmete esitamine raviasutuste poolt. See nõuab nii haigekassa kui ka raviasutuste põhjalikkust, et veenduda, et kõik vajalik informatsioon on õigel kujul edastatud, et saaks apelsine võrrelda apelsinidega. Juhul kui haigekassale ei ole kuluandmeid edastatud, ei ole neid võimalik ka hindades arvesse võtta.

Viimaseks katsumuseks on hindade valmimise järgne kooskõlastamine. Hinnad võivad erialaseltsile tunduda väiksed, seda mõjutab näiteks teadmine vanast hinnast ning sisendhindadest, kuid tuleb arvestada, et vanad hinnad on üldjuhul iganenud ja hinnad ei pea alati tõusma, samuti paljusid kulukomponente hindades amortiseeritakse (nt seadmed, korduvkasutatavad materjalid).

Kõigest eeltoodust oleneb ka lõpptulemus. Kui koostöö on olnud hea, siis on mõlemad pooled rahumeelselt hindades kokku leppinud või neid aktsepteerinud ja järgneval aastal selle järgi ka tööd alustanud, teadmisega, et kui tehnoloogiad ja ravi korraldus muutuvad, on võimalik hindu uuesti muuta.

Koostöös erialaseltside ja raviasutustega jätkame hinnamudeli ajakohasena hoidmist ja vajadusel põhimõtete uuendamist. Veelgi parema hinnakujunduse protsessile aitaks kaasa haiglate asutusepõhiste hindade arvutamise võimekuse tekkimine, milles on haigekassa igati valmis raviasutusi toetama.