Kahel korral vähidiagnoosi saanud noor naine: „Välismaal ravi saamiseks tuleb esitada haigekassale taotlus, mitte istuda, käed rüpes.“

Kahel korral vähidiagnoosi saanud noor naine on teinud läbi mitu rasket operatsiooni. Teda on Eesti arstide kõrval aidanud ka Soome tohtrid. Ravi ja uuringuid väljaspool Eestit on korduvalt toetanud Eesti Haigekassa.

Rõõmsameelne 21aastane Gertrud elab pealtnäha tavalist noore inimese elu: ülikool, sõbrad, pere. Seda, millise tee ta koos oma lähedastega tegelikult läbi on käinud, reedab vaid juuksepiirilt silmani küündiv vaevuaimatav arm.

Ema Ave sõnul oli Gertrud rõõmsameelne ja sportlik laps, kes tegeles alates viiendast eluaastast sportvõimlemisega. Ta on rännanud sporti tehes ja võisteldes läbi pool Euroopat ning olnud oma vanuseklassis isegi Eesti meister. Ida-Virumaalt Tallinnasse kolides jätkas neiu tantsimist Eesti Tantsuagentuuris. Miski ei viidanud sellele, et laps võiks saada karmi vähidiagnoosi.

«Olin just saamas 12aastaseks, kui hakkasin ennast tundma väga halvasti – pidev nõrkus ja tugevad peavalud aina kordusid. Lõpuks oli nii halb, et ma ei saanud enam kooligi minna. Astusin koduuksest välja, oksendasin põõsasse ja tulin tuppa tagasi,» kirjeldab neiu toonast olukorda.

Ema sõnul käidi ligi pool aastat erinevate arstide juures, et saada jälile, mis on lapse halva enesetunde põhjus. Esmalt panid arstid lapsele diagnoosiks rotaviiruse ja kirjutasid välja tabletid. Kuna olukord läks aga üha halvemaks, otsustasid tohtrid teha lapsele MRT-uuringu. Tulemus näitas, et Gertrudi peas on täiskasvanud mehe rusika suurune kasvaja ja tegutseda tuleb kohe. Kuigi toonane olukord oli äärmiselt pingeline, ei tee ema Eesti arstidele etteheiteid. Põhja-Tallinna Regionaalhaigla arsti doktor Rein Viilu kohta, kes on palju tegelenud laste kasvajatega, jagub tal vaid kiidusõnu. «Meil vedas tohutult, et just dr Viilust sai Gertrudi raviarst,» ütleb Ave.

«Esimesest operatsioonist taastumine võttis kaua aega. Pidin uuesti kõndima ja rääkima õppima,» meenutab Gertrud. «Ma ei tundnud oma jalgu ja arstide esialgne hinnang oli, et ma ei hakkagi enam kõndima,» sõnab ta. Tegelikkus oli siiski helgem. Juba nädala-paari pärast hakkas südi tüdruk tasapisi iseseisvalt liikuma ja rõõmustas sellega nii peret kui ka arste.

Haigus paneb proovile kogu pere

«Mul tulevad praegu ka veel pisarad silma, kui selle aja peale tagasi mõtlen,» ütleb Ave. «Laps, kes õppis viitele, tegi sporti, oli hästi aktiivne, ei osanud järsku enam rääkida, kirjutada, kõndida,» meenutab ema pisarsilmi. Pere hoiab siiani alles pabereid, millele Gertrud haiglas olles kirjutas ja joonistas, ning mis praegu võivad tunduda naljakad, aga toona seda kindlasti ei olnud, sest kõike tuli uuesti õppida.

Pärast operatsiooni jätkus ravi, mis sisaldas ka hulganisti tablette. «Kuna ma ise ei ole väga tabletiusku, siis toona ma ei mõistnud, miks neid nii palju on vaja võtta. Tegelikult aga oleks mõistlik vanematel siiski arste usaldada ja sellistel teemadel mitte diskuteerida. Ärevusevastased ja unerohud, mis toona välja kirjutati, osutusid siiski vajalikuks,» vaatab Ave toonasele olukorrale tagasi.

Gertrud sai terveks ja käis veel kaks aastat regulaarselt MRT-uuringutel, mis kinnitasid, et kõik on korras. Järgnes mitu aastat muretut teismelise elu.

Paraku tuli tal sarnaste kaebustega arstide poole pöörduda ka teist korda. «Kasvaja tuli tagasi, sest esimesel korral diagnoositud kasvaja ei vajanud pärast operatsiooni kiiritust. Paraku selgus, et toonane diagnoos ei olnud täpne – tegu oli hoopis agressiivsema kasvajaga (anaplastiline ependümoom), mis seda vajanuks. Seetõttu oli kahe aasta jooksul vaikselt ja hiilimisi tekkinud pähe sama suur kasvaja nagu neli aastat tagasi,» sõnab neiu. Kasvaja eemaldati uuesti, kuid paari kuu pärast, kui käis veel kiiritusravi, tekkis pealuuinfektsioon. Seetõttu tuli eemaldada ligi 10 cm suurune tükk luuplaadist.

Eesti arstide otsusega Soome ravile

Puuduv luuplaat asendati protakrüülmassiga, mis operatsiooni ajal sobivaks vooliti. Vaatamata kõigi suurtele pingutustele päädis operatsioon raske infektsiooniga, tagajärjeks olid taas pikad haiglapäevad ja kodune hooldus. See pani Eesti arstid otsustava valiku ette ning Gertrud suunati dr Rein Viilu ja dr Tarmo Areda soovitusel ravile välismaale. Kuna viimane töötas osaliselt ka Helsingi ülikooli juures ning teadis sealseid võimalusi, soovitatigi tüdruku ravi jätkata Soomes.

«Ma ei tahtnud esialgu Soome ravile minna, kuna kogemus teise operatsiooni järel oli nii karm. Pärast infektsiooni tekkimist tundsin, et ei jaksa seda uuesti läbi teha. Tegin seda ema pärast,» ütleb Gertrud.

Tegelikult läks kõik väga hästi ja ta sai juba viis päeva pärast operatsiooni Soomest koju.

«Soomes on meditsiin väga heal tasemel – nad tegelevad seal imeliste asjadega,» ütleb Gertrud. «Koos neurokirurgidega töötavad seal plastikakirurgid. Lisaks tugipersonal, kes kõik aitavad kaasa, et ravi lõpptulemus oleks parim ning haige ja tema pere tunneksid end hästi,» selgitab ta.

Sarnase olukorraga silmitsi seisvatele inimestele soovitab Ave usaldada oma sisetunnet, mis on enamasti õige. «Tuleb olla järjekindel ja küsida nõu ning abi. Selleks, et välisravi saada, peab haigekassale esitama taotluse, mitte lihtsalt, käed rüpes, istuma. Kuigi rahastuse vastus ei pruugi alati positiivne tulla – näiteks kui ravi õnnestumise tõenäosus on väga väike –, tasub vähemalt proovida,» sõnab naine. «Kui arst ütleb, et tee taotlused haigekassale ära, siis tuleb seda teha, mitte oodata. Asjaajamine võtab täiesti arusaadavalt oma aja,» toonitab Gertrudi ema.

Ave sõnul oli asjaajamine ladus ja otsus välisriigis uuringuid ning ravi rahastada tuli mõlemal korral kiirelt. Ravi osas konsulteeriti peale Soome arstide varasemalt ka Rootsi tohtritega ning kaaluti ravi ka Saksamaal. «Tegelikult ei pea aga alati kaugele vaatamagi, Soome on ainult paari tunni laevasõidu kaugusel ja ravi väga heal tasemel,» ütleb naine selgituseks, miks valiti just see riik. Koostöö eri riikide arstide ja haigekassa vahel sujus tema sõnul ladusalt.

Kuigi raskest haigusest teist korda võitu saamisest on praeguseks möödas juba neli aastat, jätkub Gertrudi järelravi siiani. Hiljuti saabus ta koos perega Soomest, Helsingi ülikooli haiglast, kus kontrolliti üle mõni aeg tagasi paigaldatud koljuimplantaat. Tulemus üllatas ja rõõmustas ka palju näinud arste – infektsiooni pole tekkinud ja haav on väga hästi paranenud. Spetsiaalselt Gertrudile 3D-printeriga toodetud implantaat imiteerib neiu peakuju. Haava kinnitamiseks kasutatud klambrid, mis asendavad Eestis kasutatavat niiti, on küll kallimad, kuid need aitavad vältida infektsiooni, mis Gertrudi varasema paranemise nii vaevaliseks tegi. Kuna Eestis praegu veel sellist tehnoloogiat ei kasutata, otsustaski haigekassa toetada arstide ettepanekul neiu ravi välismaal, kus antud ravi kogemused on suuremad.

Raske haigus määras erialavaliku

«Praegu on mul kõik väga hästi,» ütleb Gertrud tagasihoidlikult naeratades oma enesetunde kohta. Sügisel jätkab ta õpinguid Tallinna Tehnikaülikoolis geenitehnoloogia erialal. Gertrud plaanib kindlasti teha ka magistrikraadi ja võib-olla isegi doktorantuuri. Kõik selleks, et tulevikus oleks keeruliste haiguste diagnoosimine täpsem ja ravi tõhusam. «Varsti lähen praktikale laborisse, kus uuritakse Alzheimeri tõbe,» ütleb neiu õhinal.