Hambarea võib sirgeks saada ka breketiteta
dr Katrin Kirs. Foto: erakogu
Kui breketid on laste hambumushäirete puhul tuntud raviviis, siis müofunktsionaalsest teraapiast pole paljud kuulnudki. Ometi võib see päästa ortodontia pikkadest ravijärjekordadest, sest hambumuse saab korda hambaarsti ja müofunktsionaalse terapeudi abiga. Kirsiks tordil on fakt, et hambarsti või ortodondi suunamise korral tasub kuni 19-aastaste patsientide müoteraapia eest Tervisekassa.
Kui lapse – ja muidugi ka täiskasvanu – näo- ja suupiirkonna lihased ei tööta õigesti ehk inimesel on müofunktsionaalne häire, kaasneb sellega valel moel neelamine või toidu närimine, ka keel ja huuled võivad olla puhkeolekus vales asendis. Selle tagajärg on näiteks suu kaudu hingamine, mis lapseeas võib kaasa tuua näokolju arenguhäired ja vale hambumuse. Samuti võivad magamise ajal suu kaudu hingates tekkida hingamispausid, mistõttu aju ei saa küllaldaselt hapnikku, see aga tähendab, et magaja ei puhka korralikult välja.
Kas sinu laps hingab ja neelab õigesti?
Hambaarst ja viis aastat tagasi müofunktsionaalse teraapiaga tegelema hakanud dr Katrin Kirs nentis, et nii lapsevanemad kui ka logopeedid, perearstid ja paraku ka hambaarstid ei ole alati teadlikud, et valesti hingamine või neelamine võiks midagi halba põhjustada, eriti just hammaste seisukohast. Esimene märkaja, et lapse hingamise, söömise või diktsiooniga on midagi valesti, võiks aga olla just lapsevanem. „Õige hingamine käib nina kaudu, huuled peaksid olema suletud, keel puhkeasendis suulaes, keha on vaba. Kui lapsel on suu kogu aeg avatud, siis võib eeldada, et ta hingab läbi suu. Kui aga suu on pidevalt lahti, tekivad kergesti hambumushäired: näo alumine osa pikeneb, hambakaared on kitsad, tekib ruumipuudus, kus hambad ei mahu hambakaare sisse ära – seda just siis, kui hakkavad kasvama jäävhambad (need on suuremad kui piimahambad – toim),“ kirjeldas dr Kirs suuhingamise tagajärgi.
Tagajärjest ehk suuhingamisest vabanemiseks tuleb esmalt kindlaks teha vale harjumuse põhjus. „Meie kliimas on sageli põhjuseks paljude nohude järel suurenenud adenoid või kurgumandlid. Seega esmalt peaks last näitama kõrva-nina-kurguarstile. Hingamistakistusega laps öösiti tõenäoliselt ka norskab, sest tema hingamistee on kitsenenud,“ nentis dr Kirs. Tema praktikas juhtub sageli, et küsides emalt, kas laps öösel norskab, tuleb vastus, et isa norskab palju kõvemini. „See ei välista probleemi, sest laps ei tohiks üldse norsata,“ rõhutas hambaarst.
Teine oluline tegur näo- ja suulihaste hea toimimise tagamisel on õige neelamine. „Lapsed neelavad sageli pingutatult, suruvad huuli kokku, kaelalihased lähevad pingesse ja keel võib minna hammaste vahele. See on sageli tingitud sellest, et me sünnime ilma hammasteta ja imemisel on meil teistsugune neelamistüüp. Hammaste tulekuga peaksime ümber õppima, aga kuna tänapäeval on väga palju joogipudeleid ja püreestatud toitu ning närimist ja tassist joomist pigem vähe või tuleb see hiljem, siis võibki kujuneda vale neelamismuster,“ nentis dr Katrin Kirs.
Valedest hingamis- või neelamisharjumustest loobumisele ja õigete harjumuste omandamisele aitabki kaasa müofunktsionaalne teraapia. Millega on tegemist? Müofunktsionaalne terapeut Ivika Laas selgitas, et müoteraapia on nii välimiste kui ka sisemiste näo- ja suupiirkonna lihaste funktsioonide parandamisele suunatud ravi. Laas lisas, et tema töö sarnaneb füsioterapeudi omale, kuid keskendub just näo- ja suupiirkonna lihaste hea toonuse ja liikuvuse saavutamisele harjutuste kordamise abil. „Selle eesmärk on tagada keele õige puhkeasend ning normaalne mälumis- ja neelamismuster, samuti taastada ninahingamine ja kõrvaldada halvad harjumused, nagu pöidla imemine või pikaajaline luti kasutamine,“ tõi Ivika Laas näiteid.
Ta rõhutas, et kõik lastega töötavad spetsialistid ja arstid võiksid osata märgata müofunktsionaalseid häireid, sest just lapseeas mõjutavad need kõige enam näokolju kasvu ning ülemiste hingamisteede ja kõne arengut. Dr Kirs lisas, et inimesed peaksid mõistma, et igapäevased tegevused nagu hingamine, neelamine ja uni ei ole iseenesestmõistetavad toimingud. „Me õpime need kõik ära, aga kas ka õigesti? Ja kas meie lapsed õpivad need õigesti ära?“ küsis dr Kirs.
Mida müofunktsionaalses teraapias tehakse?
Laps käib terapeudi juures visiitidel kolme-nelja nädala tagant, vahepeal teeb aga iseseisvat tööd ehk suu- ja näolihaste harjutusi. Lapse ülevaatamise käigus selgub ka eriarsti, ortodondi või kirurgi konsultatsiooni vajadus. Ivika Laas: „Harjutuste õppimise perioodil teeme visiitidel harjutusi läbi, et välja selgitada, millised neist on veel rasked, kuid mida laps oskab kodus lapsevanema abiga edukalt teha. Korduval visiidil teeme varasemaid harjutusi ja leiame uued, mis meid eesmärgile lähemale toovad. Igal visiidil annan märku edusammudest või vajadusel korrigeerime varem tehtud harjutust.“
Kui harjutused on selged, algab õige funktsiooni kinnistamise periood. „Sel ajal toimuvad visiidid harvem, visiitidel kontrollime vajadusel müofunktsionaalse kape kasutust või teeme varem õpitud harjutusi, et näha, kas õige funktsioon on lapsele mugav ja õnnestub pingutuseta. Kuni õige funktsioon ei ole automatiseerunud, säilib oht tagasilanguseks, aga kui keele liikumine on õige, on see kehale mugav ja loogiline nagu rattasõit,“ tõi Laas võrdluse.
Lisaks harjutustele saab kasutada ka abivahendeid stimuleerimiseks, mälumistreeninguks, puhumisharjutusteks ja korrektse neelamise kujundamiseks. „Kasutatakse ka silikoonist müofunktsionaalseid kapesid, et aidata taastada keele õige funktsioon, suunata laps nina kaudu hingama, toetada huultesulgust ja kõrvaldada varem nimetatud halvad harjumused. Kapet kantakse peamiselt öösiti, mistõttu muutused toimuvad peaaegu märkamatult. Kuigi kaped on silikoonist ja pehmed, toetavad need ka näokolju õiget arengut ja hea hambumuse kujunemist. Kui õige funktsioon automatiseerub, on tulemus püsiv,“ rõhutas Ivika Laas.
Saara ja Loori Paadik. Foto: erakogu
Korraliku kodutööta tulemust ei saa
Ravi kestus sõltub suuresti probleemist, millega terapeudi juurde tullakse, samuti sellest, kui koostöövalmid on laps ja lapsevanem. Keskmiselt kestab teraapia kuus kuud kuni kaks aastat. Tasub ka teada, et müoteraapia puhul ei ole lapse vanusel alam- ega ülempiiri. „Laps peaks olema lihtsalt koostööks valmis ja seda võib olla ka kaheaastane. Väikesed lapsed on ülihead matkijad ja kui neile muuta asi mänguliseks, siis teevad nad harjutusi rõõmuga. Seda, et laps harjutusi ka kodus teeks, peab jälgima lapsevanem,“ rõhutas dr Kirs, et valede harjumuste väljajuurimine tähendab igapäevast tööd.
Seda teab hästi seitsmeaastase Saara ema Loori Paadik, kes puutus esimest korda müoteraapiaga kokku 2023. aasta kevadel. „Saaral hakkasid piimahambad ära tulema ja kasvasid jäävhambad. Käisime hambaarsti juures rutiinses kontrollis ja dr Irina Steparuc ütles, et Saaral ei mahu alumised esihambad suhu ning me võiks samas kliinikus dr Katrin Kirsi konsultatsioonile minna. Ma eriti tõsiselt seda soovitust ei võtnud, aga kui poole aasta pärast taas visiidile läksime, et hambaauke kontrollida, mainis ta uuesti, et on vaja minna. Mõtlesin, et kui juba kaks korda öeldakse, siis on asi tõsine, ja panin Katrin Kirsi juurde aja kinni,“ meenutas Loori Paadik.
Dr Kirsi juures sai Saara suhu kaped ja juhised suu- ja näolihaste harjutuste tegemiseks. Tulemused ei lasknud end kaua oodata – paari kuuga oli Saara alumine hambarida korras. Edasine ravi aga ei kulgenud enam lepase reega. „Saaral hakkasid lõikuma ülemised esihambad, mis samuti ei mahtunud suhu ära. Ta sai taas kaped, kuid ka pärast kolmveerand aasta möödumist ei olnud eriti muutusi märgata. Siis tegi dr Kirs saatekirja Glossom tervisekliinikusse müofunktsionaalse terapeudi Ivika Laasi juurde,“ kirjeldas Loori Paadik. Tänavu aprillis käidigi Laasi juures esimesel visiidil. „Ta selgitas väga põhjalikult, kuidas suu- ja näolihased arenevad ja töötavad ning miks ravi võtab nii kaua aega. Samuti näitas ta ette harjutused, mida Saara pidi hakkama iga päev tegema. Ka kapesid tuli edasi kanda. Kui veidi enam kui kuu aja pärast teisele visiidile läksime, saime juba heade tulemuste eest kiita,“ rääkis Loori Paadik.
Augusti keskpaigaks neli korda lapsega müofunktsionaalses teraapias käinud Paadik tunnistas, et esialgu suhtus ta teraapiasse skeptiliselt, sest ei teadnud sellest midagi. „Nüüd ütlen, et see on meie jaoks ülihea teenus! Olen ise lapsena seitse aastat klambreid kandnud ja tundsin, et on minu ülesanne oma last breketitest säästa. Jah, kord päevas kümme minutit harjutusi teha on tüütu ja nõuab distsipliini nii lapselt kui ka vanemalt. Vahel on olnud ka päevi, kus harjutused jäävad vahele, aga üldiselt on Saara jaoks öösel kapede kandmine ja päeval harjutuste tegemine muutunud igapäevaelu osaks,“ leidis Paadik, rõhutades, et distsipliini järgimine on eelkõige vanema ülesanne, sest just vanem on see, kes last suunab.
Ta jagas ka nippe, mida kasutas distsipliini juurutamiseks ja lapse motiveerimiseks. „Meil on to-do-list, kus on kirjas, mida peab hommikuti tegema. Senisele hammaste pesemisele ja juuste kammimisele lisandus ka hambaharjutuste tegemine. Alguses panin endale äratuskella, et Saaral kujuneks harjutuste tegemiseks kindel aeg. Edaspidi ma enam iga päev ei kontrollinud, vaid küsisin kord nädalas, kas ta on harjutusi teinud ja palusin endale ette näidata. Distsiplineerib ka see, et terapeudi juurde visiidile minnes palutakse harjutused ette näidata, et veenduda, kas laps teeb kõike õigesti. Kapesid pidi Saara kandma öösiti, samuti päeval tund aega. Öösel muret polnud, aga päeval aja leidmine on olnud keerulisem. Motiveerisin teda näiteks multikatega – kui tahtis tunnikese multikaid vaadata, tuli kaped suhu panna,“ kirjeldas Loori Paadik.
Suur pluss on tema hinnangul ka asjaolu, et lastele on müofunktsionaalne teraapia hambaarsti või ortodondi saatekirjaga tasuta. „Ma esimene kord arvasin, et minult unustati raha küsida,“ muigas Paadik, kel on omast taskust tulnud maksta vaid 15-eurosed visiiditasud.
Müoteraapia eest tasub üldjuhul Tervisekassa
Tõepoolest, müofunktsionaalse teraapia teenus lisati tervishoiuteenuste loetellu 2017. aastal. See tähendab, et kuni 19-aastaste patsientide müoteraapia eest hakkas meditsiinilise näidustuse korral maksma Tervisekassa meie ühise ravikindlustuse rahast. Kuni 2024. aastani oli lapsega müofunktsionaalsesse teraapiasse pääsemine Tervisekassa kulul võimalik ainult ortodondi suunamisel, alates tänavusest aastast saab teenusele suunata ka hambaarst. Seejuures ei ole suunamise saamiseks kindlaid kriteeriume.
Tervisekassa usaldusarst Tiia Zeigo kinnitas, et otsuse teeb hambaarst või ortodont lähtuvalt iga patsiendi seisundist. „Peamine näidustus on elutähtsa füsioloogilise funktsiooni häirumine, mille korrigeerimata jätmine halvendab oluliselt lapse tervist. Näiteks vale hingamine ehk suuhingamine, vale neelamisfunktsioon (infantiilne neelamine) jne,“ täpsustas Tiia Zeigo, et näiteks hambumushäire ei pea olema veel välja kujunenud, sest eesmärk on jõuda teraapiasse enne, kui hambumusmured üldse tekivad.
Tervisekassa rahastab ühe patsiendi müofunktsionaalse teraapia teenuseid maksimaalselt 15 korral kalendriaastas. Raviperioodi kestus ei ole piiratud, vaid sõltub individuaalsest ravivajadusest. Tiia Zeigo juhtis tähelepanu, et teraapia tulemuslikkuse tagamisel on oluline roll lapsevanema ja lapse koostöövalmidusel ehk järjepideval koduste ülesannete täitmisel ja spetsialisti suuniste järgimisel. „Puuduliku suuhügieeni korral ja koostöö puudumisel ei ole teraapiaga alustamine või selle jätkamine näidustatud,“ rõhutas Zeigo.
Heli Lehtsaar-Karma
Tervisekassa kaasautor ja ajakirjanik