Endoproteesimise teekond tagab, et operatsiooni vajavad inimesed jõuaksid selleni võimalikult kiiresti

Meditsiiniuudised kirjutab, et mai algul peetud endoproteesimise teekonnale pühendatud konverentsil jäi kõlama, kuidas inimesed jõuavad puusa- või põlveliigese vahetamise operatsioonile varasemast kordi kiiremini.

Tervisekassa eriarstiabi teenuste osakonna juhi Tiina Satsi sõnul võeti endoproteesimise raviteekonna loomisel eeskuju Rootsist, millel oli selles hea kogemus. Projekti hakati ette valmistama mullu, lähtudes väärtuspõhise tervishoiu mudelist. Juhtprojekti eesmärk oli parandada endoproteesimist vajava inimese elukvaliteeti optimaalsete kuludega läbi raviteekonna terviklikkuse ja inimkesksuse parandamise ning tööprotsesside optimeerimise.

Algul kaardistati hetkeolukord: selgitati välja probleemid, mida oli suures pildis kolm - järjekordade haldamine, teekonna planeerimine ja puudulikud nõustamisteenused. Seejärel töötati välja raviteekond, valiti mõõdikud ja loodi tasustamismudel, hakati korrastama järjekorda ning raviteekonda piloteerima.

Ajakava kohaselt kogutakse 2023.-2024. aastal valim, 2025. aastal jõuab viimane patsient teekonna lõppu, 2026. aastal projekti hinnatakse ja jätkatakse selle rakendamist ning 2027. aastal hakatakse rakendama täiendatud raviteekonda.

"Lähtekohaks oli asjaolu, et järjekord ortopeedi vastuvõtule oli üks pikemaid – 55 päeva – ning mitmed vastuvõtud olid tegelikult välditavad ehk patsient oma küsimustele ortopeedilt abi ei saanud. Operatioonijärjekord oli üks pikemaid OECD riikides, mille suutsime vähendada 16 500 pealt 4500le," rääkis Sats.

Kuna eesmärk oli, et operatsiooni vajavad patsiendid saaksid lõikusele võimalikult kiiresti, oli ainsaks lahenduseks Satsi sõnul kogu raviteekonna ja järjekorra korrastamine. Lepiti kokku, et ortopeedi vastuvõtule suunatakse patsiendid, keda konservatiivne ravi ei ole aidanud ja kes saavad proteesimisest abi. Hindamiseks võtsid perearstid kasutusele Oxfordi skoori küsimustiku, mille täitmine küll algul perearstides nurinat põhjustas, ent mille link on tulevikus plaanis panna perearsti programme otsustustukke ja kunagi võiks patsient seda üldse ise täita saada.

"Esimese kvartali põhjal näeme, et asutused on ühendust võtnud 1400 patsiendiga, kellest 74% jätkab teekonda raviasutuses, 19% ei soovi operatsiooni lähiaasta jooksul ja eemaldati järjekorrast, 3% ei olnudki enda teada asutuse järjekorras ja 4% suunati terviseseisundi hindamiseks tagasi perearstile," kirjeldas Sats.

"Kui me samasuguse tempoga liigume, saame selle aasta jooksul järjekorra korrastatud. Arvestades, seda, et üle 20% inimestest on järjekorrast ära kustutatud ja aastas opereerime umbes 3500 patsienti, peaks selle aasta sees olema võimalik kõik patsiendid ära opereerida ja ette võtta ka uusi patsiente. Saan aru, et muudatused on osapooltele rasked ja töömaht suurenenud, aga juba on näha stabiliseerumist," lõpetas ta positiivsel noodil.

Perearsti vaade: saagu selgus!

Perearstide seltsi esindaja doktor Reet Laidoja sõnul selgus endoproteesimisele suunamise analüüsi käigus, et probleeme oli väga palju: patsiendid pandi järjekorda eri alustel ja sageli korraga mitmesse haiglasse, ei hinnatud piisavalt kiirema sekkumise vajadust ega kaasuvaid tervislikke seisundeid, operatsiooniks ettevalmistumine ei olnud küllaldane ning asutuste käsitluspraktika operatsiooni eel ja järel oli erinev.

"Juhtprojekti käigus lisatakse patsient järjekorda kokkulepitud kriteeriumide alusel, talle määratakse konkreetne operatsiooni aeg, kusjuures saatekiri saab olema näha digiloos ning viiakse kontrolli alla tema kaasuvad haigused. Kõigi osapoolte rollid saavad olema selged ning lõpuks on rahul nii patsient, pere- kui ka eriarst," rääkis Laidoja.

Laidoja sõnul muutus projekti käivitumisega tänavu aasta algusest see, et endoproteesimisele saab suunata ainult läbi e-konsultatsiooni teenuse ning määrati ära konkreetsed kriteeriumid, millega inimest on üldse mõtet endoproteesimisele saata, näiteks artroosi aste 3-4 või küsimustiku tulemus 29 punkti. "Hindamine oli üks emotsionaalsemaid teemasid. Oluliselt suurenes ka perearstide vastutus, näiteks kaasuvate haiguste ohjamise ja üldtervise hindamise, hambaarstile või eelneva füsioteraapiasse saatmise või patsiendi operatsiooniga nõusolekus veendumise osas," selgitas ta.

Laidoja sõnul on juhtprojekti käigus juba paranenud see, et lähtutakse eesmärgist suunata patsient teekonnale kuue kuu jooksul, mis on parem kui 2-3 aastat teadmatuses ootamist. Ta soovitab aprillist tagasiulatuvalt tasustatavaks muutunud küsimustiku täitmiseks (kood 4506A, toim) kasutada pereõdesid ning avaldab lootust, et ka saatekirjad jõuavad probleemideta digilukku. "Ootaksin teekonnalt ka läbipaistvust. Meil on suurepärane digilugu, mille uues väljanägemises võiks teekond saada paremini valgustatud, et nii patsiendile kui ka tema perearstile oleks selge, kus ja mis seisus patsient teekonnal on," lisas doktor.

Ortopeedi vaade: vihikujärjekordadest optimaalse ravini

Endoproteesimise teekonnaga sisuliselt selle kujundamise algusest saadik seotud olnud Tartu Ülikooli Kliinikumi ortopeedi Hardi Kaljuranna kinnitusel aitab teekond paremini organiseerida ortopeedide tööd, et ravinäidustusega patsient saaks abi hetkel, kui vahelesekkumine teda kõige rohkem aitab ja olla õnnelik ka pärast lõikust.

"Küsimusele, milline patsient vajab endoproteesimist saab kõige paremini vastata kirurgilise ravi püramiidi abil: liigese elus tähtsaim on ennetus (toitumis- ja liikumisharjumused, kehakaal ja teadlikkus), millele järgnevad liigesesisesed süsted, taastusravi, episoodiline valuravi ja vajadusel harjumuste korrigeerimine. Eelviimane aste on valuravi, taastusravi ja vajadusel abivahendid ning lõpuks kirurgiline ravi," rääkis Kaljurand.

Enne teekonda olid tema sõnul järjekorras tuhanded patsiendid eri staadiumis osteoartroosiga, kusjuures järjekorda peeti haiglas vihikus, prioritiseeritus oli üsna subjektiivne, operatsioonile kutsumine hõlmas inimfaktorit, operatsioonid jäid seni avastamata seisundite tõttu sageli ära, patsiendid olid probleemse raviteekonna tõttu stressis, tagasiside ei olnud standartne ja järelkontroll toimus raviastutuste kehtestatud korra kohaselt.

Kaljurand ütles, et standard koostati, et järjekorras oleksid vaid operatsiooni vajavad ja opereeritavad patsiendid, kelle ravi saaks toimuda optimaalse aja jooksul ning et ühtse standardi alusel saadav tagasiside oleks objektiivne, võimaldamaks teha järeldusi ravitegevuse ja süsteemi pädevuse kohta. "Standard tagab ka selle, et teekonna eri etappides patsienti käsitlevatel inimestel on selge ülevaade vajalikest tegevustest, e-konsultatsiooni saatekirjal on piisav patsiendi seisundi kokkuvõte, operatsiooniplaanid täituvad prioriteedi alusel ja plaanilise ravi tõrked vähenevad," lisas doktor.

"Juba praegu on näha, et lähenemine kirurgilist ravi vajavale patsiendile on sujuv ja struktureeritud, meieni jõudnud patsiendid on rahul ja väga suuri segadusekohti ei ole näha olnud. Eriti tore on näha, et e-konsultatsioonide läbivaatamisel näeme küll patsiente, keda saab veel muude vahenditega aidata, aga need, kes on tõesti hädas, jõuavad meieni optimaalsel hetkel ja me saame nad tagasi ellu aidata," rääkis Kaljurand. "Patsiendid läbivad teekonnal individuaalse seisundi eeldatavad "punktid" ehk preoperatiivsed visiidid, uuringud ja postoperatiivse taastusravi ning saavad õigeaegseima ja parima ravi," lisas ta.

Pilootprojekti rakendamisel on suurimaks tõrkeks Kaljuranna sõnul olnud vana järjekorra käsitlemine: see võtab tohutu aja ja inimressursi, kuna vana järjekorraga tegelejad peavad tegelema ka uute e-konsultatsioonide ja uue järjekorra käima tõmbamisega. "Aga asi on juba normaliseerumas, me saame aru, milleks see hea on ja eeskätt kellele neid asju kõige rohkem vaja on," kinnitas ta.

"Probleeme on tekitanud ka see, millised patsiendid on juba järjekorras ja millised peaks sinna lisama, kas järjekorras olijatega tuleb tegeleda ja kes seda tegema peaks. Samuti on küsitud, kas patsiendi seisundi muutus näidustab uue konsultatsiooni raviasutusega ja millisele patsiendile standard rakendub," rääkis Kaljurand.

"Ka e-konsultatsioonide saatekirjade informatiivsus on järjest paranenud. Samuti on selgeks saanud järelraviga seonduv: praegu suunatakse sellele haiglast saatekirjaga ainult juhul, kui patsient vajab meditsiinilisel näidustusel saatekirja järelraviks, teised patsiendid lähevad perearsti saatekirjaga," selgitas doktor.

Kokkuvõtvalt peaks teekonnale suunamine Kaljuranna sõnul olema arusaadavam ja lihtsam nii arstidele kui ka patsientidele, riskid saavad punkte järgides minimeeritud ning ravimeeskonna liiikmed läbi tagasisidestamise pakkuda parimat ravi.

Loe pikemalt Meditsiiniuudisest.