Aasta Tegija 2018 Taavi-Toomas: „Ma ei taha olla selline nagu kõik teised“

Selle aasta juhatuse vastuvõtul valiti Aasta Tegijaks IT peaadministraatorina töötav Taavi-Toomas Ainla. Suurem osa töötajatest, kes hääletasid Taavi Aasta Tegijaks, kirjeldasid teda kolleegina, kes on alati olemas, abivalmis ja rahulik. Taavi ise peab ennast aga hingelt mässajaks, kes liigub tavaliselt vastuvoolu ja tunneb ennast ebamugavalt, kui ta on tavaline. Maailma kõige paremaks stressimaandajaks peab Taavi mootorrattaga sõitmist ning tema aju jaoks on kõige parem kütus trenn.

Sihikindlus viib soovitud eesmärgini

Taavi on väikesest peale tundnud huvi arvutite vastu. Ta oli umbes 8-aastane, kui nende koju soetati esimene arvuti. Taavil tekkis kinnisidee – ta tahtis teada, mismoodi see masin töötab, kõige madalamate tasemeteni välja. Selles soovist tõugatuna suundus Taavi pärast Inglise kolledži lõpetamist õppima TTÜ-sse arvutitehnikat. Ta soovis saada mikrokiipide projekteerijaks, põhimõtteliselt arhitektiks, kes neid välja mõtleb. Kuid siis sai Taavi teada, mida see tegelikult tähendab – see hind oli liiga kõrge selles tööstuses töötamiseks. „Sul peab olema vähemalt üks doktorikraad ja töömaht on minimaalselt 80 tundi nädalas, et sind tõsiselt võetaks.“ Taavi otsustas, et tahab ka muid asju elus teha ning loobus sellest mõttest. Samuti tundis ta, et on liiga palju aega kaotanud ülikoolis õppides ning lõppude lõpuks soovis ta hakata elama oma elu.

Kooliajal tundis Taavi huvi põhimõtteliselt kõige vastu, seepärast meeldisid talle ka kõik õppeained. Hoolimata sellest, et koolis oli stressirikas õhkkond ja tempo peal, teadis Taavi, et ei soovi rongist maha jääda. „Ma otsustasin, et ei taha kolmesid saada. Neli ja viis on aktsepteeritavad, aga kolmed on nõmedad hinded. Ma lihtsalt otsustasin, et kui on keeruline või raske õpetaja, siis ma ikkagi üritan nelja kätte saada. Ja mul olidki põhimõtteliselt kogu aeg neljad-viied.“

Pärast gümnaasiumi lõpetamist otsustas Taavi kosida oma kooliaegse kallima. Ta oli algusest peale teadnud, et tahab teda endale naiseks ja nii ka läks. Tänavu täitub neil 13. abieluaasta.

Töö haigekassas

Enne haigekassat töötas Taavi Eesti Postis, kus tegi helpdesk’i tööd. Haigekassasse kutsus teda tööle hea sõber. Sõber lahkus, aga Taavi jäi ning selle aasta novembris täitub tal haigekassas seitsmes tööaasta.

Taavil on hea meel, et haigekassas töötab nii palju toredaid inimesi, kellega ta saab hästi läbi ning vabalt ja vahetult suhelda. Uued inimesed, kes tööle tulevad, kipuvad tihti teietama, aga Taavile ametlikkus ei meeldi. Ta tahab alati, et talle öeldakse sina. „Selline sõbralik suhtumine võimaldab palju familiaarsemalt suhelda ning see tekitab kindlasti tugevamaid sidemeid inimeste vahel,“ ütleb Taavi ning lisab, et siis kiputakse ennast ka rohkem väljendama.

Suurimaks väljakutseks haigekassa töös peab Taavi oma arusaamadele ja põhimõtetele kindlaks jäämist. „Isegi siis, kui asjad ei ole nii nagu nad võiksid olla, tuleb jääda enesele kindlaks ja loota, et ühel päeval läheb kõik paremaks. See, mida ma teen, ei ole niisama, vaid millegi parema nimel.“ Taavi arvates me liigume juba sinna suunas ja need asjad, mis peaksid muutuma, need ka muutuvad, sest praegune juhatus ja uued inimesed tegelevad nende ülesannetega enam-vähem täpselt nii nagu Taavi on kogu aeg mõelnud. Taavile meeldib Kaie Mõtte ütlus „Teeme õigeid asju õigesti“ – see on tema jaoks keskne mõte, mida peaksime järgima kõik.

Rahulik ja abivalmis mässaja

Aasta Tegija tiitel tuli Taavile suure üllatusena. Taavi meenutab seda õhtut ja räägib, et oma nime kuuldes valdasid teda segased tunded ning ta ei osanud selle tähelepanuga midagi ette võtta. Tiitel tõi talle enesekindlust juurde, kuid Taavi tunnistab, et teistel hetkedel on tal jällegi petise tunne, kuna tunneb, et ei ole seda tiitlit väärt. „Aga siis ma lihtsalt võtsin selle enda jaoks kokku nii, et ma olen edasi see, kes ma olen. See on ainukene asi, mis ma oskan teha – olla mina ise!“

Taavi arvates on aga haigekassas paju neid inimesi, kes on tõelised tegijad, kuid Aasta Tegijaks neil väga suurt võimalust saada ei ole. „Need on inimesed, kes teevad oma tööd märkamatult. Kui nende töö on hästi tehtud, siis keegi ei saa aru, kui aga midagi on puudu või vajaka, siis märgatakse seda kohe.“ Taavi teab täpselt, kes need inimesed on ning soovib, et nad saaksid rohkem tähelepanu.

Need, kes hääletasid Taavi Aasta Tegijaks, on kui ühest suust kirjeldanud teda kolleegina, kes on alati kõigi jaoks olemas, abivalmis ja rahulik. Taavi leiab, et ta ei ole päris kõigi jaoks olemas, aga püüab olla nii paljude jaoks kui võimalik. „Enda vaimse tervise huvides olen juba ammu aru saanud, et töö ja eraelu tuleb hoida väga rangelt lahus. Kui ma lähen koju, siis mul ei ole Skype’i ja meili kuskil, kui inimesed sinna kirjutavad, siis sorry, ma ei tee praegu tööd. Aga kui kellelgi on ikka väga häda ja ta helistab, siis ma aitan selle ikka korda teha.“ Taavi on aru saanud, et see on õpitav oskus olla võimalikult paljude inimeste jaoks olemas, nagu on õpitav mitme asjaga korraga tegelemine. Ka rahulikuks jäämine on oskus, mida on võimalik õppida ja sellega on Taavi tegelenud. Rahu on tema jaoks suur kingitus ja ta hindab seda kõrgelt. Kui uurin Taavilt, kas teda, vana rahu, ka miski ärritab, saan vastuseks, et selleks on ebasiirad ehk mitte ehtsad inimesed.

Taavi on inimene, kes ei taha olla selline nagu kõik teised, tema sooviks on eristuda teistest. „Ma olen tavaliselt see inimene, kes läheb alati vastuvoolu. Mul on sihuke sisse ehitatud mässaja hing. Ma ei taha olla selline nagu kõik teised,“ räägib Taavi, kes vahel lausa tunneb ennast ebamugavalt, kui on tavaline. Siis peab ta midagi tegema, et ei oleks tavaline. Taavi leiab, et kogu tema identiteet on seotud sellega, et ta on imelik.

Huvialad

Taavil on mitmekülgsete huvidega noormees, kes armastab väga muusikat, huumorit, teadust, eriti suurt huvi tunneb ta aga neuroloogia ja psühholoogia vastu. Mõned aastad tagasi avastas ta enda jaoks ka mootorratta. Taavi oli kuulnud, et mootorrattaga sõitmine on parim tegevus maailmas – sa tunned ennast vabana ja see on psühholoogilises mõttes hea tegevus. Kuid Taavit ei ajendanud mootorratta selga istuma tekkiv vabaduse tunne. Ta tahtis teha seda sellepärast, et see on äge ning ta oli unistanud sellest terve oma elu. „Siis tegin mootorratta load ära ja saingi aru, et see on psühholoogilises mõttes väga hea asi – see on kõige parem stressimaandaja, mida olen elus kogenud. Ma olen küll ainult paar aastat sõitnud, aga selle paari aastaga olen jõudnud nii kaugele, et ma ei oska enam teisiti,“ räägib Taavi, kelle vaimse tervise jaoks on see tegevus äärmiselt kriitilise tähtsusega.

Sama oluliseks peab Taavi ka sportimist, kuid tunnistab, et tal on terve elu olnud raskusi motiveerida end sporti tegema. Nüüd on ta lõpuks aru saanud, kuidas selleni jõuda. Uurin Taavi käest, kuidas ta selleni jõudis, sest paljudel inimestel on raske end diivanilt püsti ajada, et trenni minna.

Taavi selgitab, et see protsess, mis takistab inimesel trenni tegemast, on vaja enda seest üles leida ja inimene peab leidma viisi, kuidas sellest üle saada. „Mind aitas ka väga palju näiteks see, et ma lõpuks sain aru, et trenni tegemine on nagu hammaste pesemine, nõude pesemine või koristamine – keegi ei tee seda sinu eest, välja arvatud kui sa väga rikas pole.“ Seega jõudis Taavi arusaamale, et trenni tegemine on elementaarne asi, mis kuulub igapäevaelu juurde – „Sa võid seda küll edasi lükata, aga tegelikult teed sa lõpuks sellega halba vaid iseendale,“ ütleb Taavi. Kuid veelgi olulisemaks peab Taavi sportimise juures seda, et see tegevus on hädavajalik tema aju jaoks. Taavi sai aru, et füüsiline liigutamine on oluline selle jaoks, et ajus saaksid toimuda teatud protsessid. „Trenn on vajalik selleks, et puhastada aju teatud toksiinidest, mis sinna on kogunevad mingi aja jooksul ning selleks, et korrastada mõtteid. Kui sa trenni ei tee, siis lihtsustatult öeldes oled sa lollim kui sa võiksid olla,“ selgitab Taavi, kes on mõistnud, kuidas ta töötab paremini.

Samuti on Taavit motiveerinud sporti tegema tema sõber. „Ma näiteks käisin jooksmas koos sõbraga. Ühel hetkel sõber helistab sulle, et ma olen nüüd all, tule õue. Mina isiklikult ei ütle talle, et kuule sõida seenele, ma nüüd ei viitsi,“ räägib Taavi, kes soovitab ka teistel alustada koos sõbraga, sest sõbrale on raskem öelda ei.